Hea Arvamusfestivali külastaja!

Mida aeg edasi, seda enam sagenevad arusaadavalt küsimused, kas festival endiselt toimub. Praegu, kuni selgema infoni valitsuse poolt, tegutseb Arvamusfestivali meeskond teadmises, et toimub. Osaleme ka teiste festivalidega koos arutelus kultuuriministeeriumiga, et avalike suveürituste piirangud saaksid mõistlikud, hoidmaks inimeste tervist, ent võimaldades ka kultuuri, turismi ja muud majandust, demokraatiast rääkimata. Vähemalt vabaõhuüritustele on praegu lootust antud, aga millistel tingimustel – ehk kuidas defineeritakse suurüritust – ei pruugi veel ka lähema kuu jooksul selgineda.

Kindlasti tuleb arvestada järgmiste võimalike riskidega:

• osalejate arvu piirang kogu festivalil – pole kindel, kas festivalidele tehakse erand, sest erinevalt näiteks kontserdist hajuvad inimesed Arvamusfestivalil eri alade peale laiali. Mis oleks valitsuse maksimum või meie miinimum inimeste arv, ei oska keegi veel öelda, aga kindlasti mitte viimaste aastate ligikaudu 10 000 inimest kahe päeva peale.
• osalejate arvu piirang arutelualadel – pingutades tehtav ja seda toetab ka Paide keskkond, sest hulk arutelualasid on juba füüsiliselt piiratud vallikraavi, müüri või hekiga ja sissepääsu saab kontrollida.
• inimeste vahelise distantsi hoidmine – nõuab ka osalejate endi pingutust, sest turvameestega festivali ei soovi keegi.
• programmi vähendamine – kui jääb kehtima 2+2 reegel, ei mahu plaanitud 25 aruteluala väljakujunenud festivaliruumi ära.
• võimalik festivali territooriumi laiendamine – paigutades arutelud ja toitlustuse suurema ala peale, saame masse veelgi hajutada ning järgida ka 2+2 reeglit
• võimalik väliskülalistest loobumine – sõltub sellest, mis toimub piiridel ja viirusega külaliste lähteriikides.
• kultuuriprogrammi kärpimine – siseruumides plaanitu jääb üsna kindlasti ära (näitused, peod). 

Jääb ka risk, et mais-juunis tehtud positiivsed otsused võib valitsus sõltuvalt viiruse levikust juulis-augustis ikkagi tagasi pöörata.

Täielikult virtuaalse festivali võimalust me ei näe, kuna Arvamusfestival toimub ikkagi vaid Paides kogu kaasneva õhkkonnaga. Küll aga kaalume, kui palju suudaksime festivali poolt panustada, et aruteludest oleks lisaks helisalvestustele rohkem otseülekandeid ja ka kodus viibijatel võimalus kahesuunaliselt osaleda. Niisugune hübriidvariant võimaldaks tasandada väiksemat inimeste arvu Paides või hea õnne korral festivali publikut isegi laiendada.

Selliseid variante näeme aprilli lõpu seisuga. Lõplikeks otsusteks oleme määranud juuni keskpaiga, mil juba loodetavasti rohkem teame.

Korraldusmeeskonna nimel

Kaspar Tammist
festivali eestvedaja
kaspar.tammist@arvamusfestival.ee
58010018

Programmi on teretulnud arutelud, mis mõtestavad vabadusi, õigusi ja kohustusi, pööravad tähelepanu eri vanuserühmadele ning muugivad lahti valupunkte kõigi ühiskonnaliikmete võrdsete õiguste tagamisel. Ideekorje algab täna, 31. jaanuaril ning kestab 29. veebruari südaööni. Ideid saab esitada Arvamusfestivali kodulehel.

“Mida rohkem laekub ideekorjesse olulisi ideid, seda mitmekülgsem on arvamusfestivali programm, mida ühiselt loome,” ütles festivali eestvedaja Kaspar Tammist. “Soovime, et igaüks leiaks festivali kavast põhjuse augustis Paidesse tulla, kuulata, kaasa mõelda ning oma sõna sekka öelda,” lisas ta.

Arvamusfestivali arutelud on võimalus teha sissejuhatus vähetuntud teemasse, tuvastada probleemi, otsida konsensust teadaolevate seisukohtade vahel, pakkuda uusi ideid ja lahendusi, analüüsida senitehtut ning jagada kogemusi. Festival on ka sobiv paik jõuda arutelu tulemusel konkreetsete ettepanekuteni edasi tegutsemiseks. Arutelud toimuvad eesti, inglise ja vene keeles.

Aruteluideid saavad esitada nii üksikisikud kui ka organisatsioonid. Idee esitajalt ootab festival valmisolekut arutelu korraldada, teha koostööd teiste arutelukorraldajatega ning ühiselt katta arutelu korraldamisega seotud kulud. 

Arvamusfestival toob kokku Eestist ja maailmast hoolivad inimesed erinevatest kogukondadest, et tasakaaluka aruteluga luua paremat arusaamist iseendast, üksteistest ja maailmast. Kaheksas festival toimub 14. ja 15. augustil Paides ning eelarvamusfestival koostöös justiitsministeeriumiga 15. juunil Tallinnas.  Festival on külastajatele tasuta.

Festivali toetavad Paide linn, Justiitsministeerium, Aktiivsete Kodanike Fond, Järvamaa Omavalitsuste Liit, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament, Eesti Linnade ja Valdade liit ning Telia.

Lisainfo
Kaspar Tammist
festivali eestvedaja
kaspar.tammist@arvamusfestival.ee
58010018

Liisi Rohtung
Arvamusfestivali kommunikatsioonijuht
liisi.rohtung@arvamusfestival.ee
59019260

Inimese põhiõigused ja -vabadused on festivali juhtmõtteks Eesti põhiseaduse aasta puhul, millega tähistatakse justiitsministeeriumi vedamisel saja aasta möödumist põhiseaduse vastuvõtmisest. Nimelt võttis Asutav Kogu põhiseaduse vastu 15. juunil 1920 ja see jõustus sama aasta 21. detsembril. 

“Juba saja eest vastu võetud põhiseaduse järgi on Eesti riigi ja ühiskonna olulisemaid mõtteid arvestada iga inimese ja grupi põhiõiguste ja -vabadustega. Soovime festivali aruteludes neid väärtusi lahti mõtestada ning küsida, kuidas oleme oma vabaduste tagamisega hakkama saanud ja kuidas leida tasakaal mitme erineva õiguse vahel,” ütles festivali eestvedaja Kaspar Tammist.

Justiitsminister Raivo Aegi sõnul on põhiõigustele, vabadustele ja kohustustele pühendatud põhiseaduse kõige mahukam, teine peatükk. “See on meie kõigi igapäevaelu raamistik. Põhiseaduse 100. aastapäeval tahamegi pöörata erilist tähelepanu õiguste ja kohustuste tasakaalu selgitamisele ning iseäranis noorte teavitamisele põhiseaduse rollist,” ütles Aeg. Ta märkis, et ühtki seadust ei looda tühjale kohale, mis tähendab, et põhiõiguste tagamisel on äärmiselt vastutusrikas taustaroll kõigil neil, kes kujundavad avalikku arutelu ning suunavad sel moel riigi ja ühiskonna arengut.

Arutelud jõuavad arvamusfestivali kavva uuel aastal toimuva ideekorje tulemusel, ent Kaspar Tammist soovitab juba jõululaudades, töökollektiivides ja sõpruskondades arutelumõtteid vahetada, et ideekorjeks hästi valmis olla, sest osalejatel on aruteludele kõrged ootused. Festivalil toimuvad arutelud eesti, inglise ja vene keeles.

Arvamusfestival toob 14. ja 15. augustil 2020 kaheksandat korda Paidesse kokku Eestist ja maailmast hoolivad inimesed erinevatest kogukondadest, et läbi tasakaaluka arutelu luua paremat arusaamist iseendast, teineteisest ja maailmast. Festival on külastajatele tasuta ning sünnib sadade vabatahtlike ning kümnete organisatsioonide ühisloomes.

Festivali toetavad Paide linn, Justiitsministeerium, Aktiivsete Kodanike Fond, Järvamaa Omavalitsuste Liit, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament, Eesti Linnade ja Valdade liit ning Telia.

Festivali eestvedaja Kaspar Tammisti sõnul on kultuuriprogrammil arutelude kõrval oluline roll festivali õhustiku ja atmosfääri loomisel. “Arvamusfestival soovib oma külalistele pakkuda mitmekesiseid ja kvaliteetseid kultuurielamusi ning paneb selle loomisse palju energiat. Oleme alati püüdnud Paidesse tuua kultuurisündmusi, mis festivali keskkonda sobivad ning puudutavad mitmeid meeli,” ütles Tammist.

Tammisti jaoks on eredaimad hetked festivali kultuuriprogrammist NO99 tantsulaager, ruumiringluse näitus Paide vanade majade seintel, restoranis toimunud meeleolukad peod ning tänavune Lenna kontsert keskväljakul. “Suurt rõõmu ja elevust tekitab, kui festivalil luuakse midagi kordumatut ja erilist. Samas on tore näha sedagi, kui mujal hästi toimivad ettevõtmised ka festivalile hea energia toovad,” ütles Tammist. 

Varasematel aastatel on festivali kultuuriprogrammi andnud oma osa Eesti näitlejad, kunstnikud ja muusikud. Paidesse on jõudnud mitmeid kunstinäitusi, ruumieksperimente, tantsuetendusi ning kontserte, kus on üles astunud mitmed tuntud artistid ja ansamblid nagu Vaiko Eplik ja Eliit, Ans.Andur, Lenna, Mari Kalkun ja paljud teised. 

Festivali kultuuriprogramm sünnib toetajate abiga ning suures osas tänu vabatahtlikele, enamik linnaruumis toimuvaid sündmusi on külastajatele tasuta. Kaspar Tammisti sõnul on annetused vajalikud, et kultuuriprogramm saaks veelgi sisukam ja mitmekülgsem kui varem, sest festivali külalistel on nii aruteludele kui kultuurisündmusele kõrged ootused. “Festival on tänulik iga annetuse eest, sest see võimaldab meil suurendada kultuuriprogrammi eelarvet ning tuua festivalile põnevaid artiste ja algatusi,” ütles Tammist.

Arvamusfestivali kultuuriprogrammi saab toetada, tehes annetuse festivali arvelduskontole ning märkides selgitusse “kultuuriprogramm”.

MTÜ Arvamusfestival
EE862200221065247784 (Swed)
EE137700771002377691 (LHV)
Paypal

Festivali kultuuriprogrammi kureerib Paide muusika- ja teatrimaja. Festival on avatud põnevatele koostööprojektidele ning ootab ettepanekuid kultuuriprogrammi sisustamiseks juba praegu. Sellesisulised kirjad palume saata aadressile info@2019.arvamusfestival.ee. Kaheksas arvamusfestival toimub 14. ja 15. augustil 2020.

Just need väljendid õppisin ma selgeks viimasel Arvamusfestivalil. Mis te arvate, mida need tähendavad?
Las ma aitan. “сябар” tähendab Valgevene keeles sõber. Sellele järgnev “tawhan kithan aaya aahyo?” aga hoopis Pakistanis kasutatavas Sindhi keeles uurib, kust sa tuled. Viimane küsimus “mah nishma?” peaks olema tuttav kõigile Heebrea keele austajatele. Ehk siis “mis uudist?”.

Varsti on pea kuu möödas selleaastasest Arvamusfestivalist, aga need fraasid ei lähe mul ikka meelest. Need jõudsid kõik minuni läbi ühe kõige inspireerivama arutelu, mida olen viimaste aastate jooksul festivalil näinud.

Keele ja meele ala tõi kokku neli täiesti erinevat inimest, täiesti erinevast keele- ja kultuuriruumist ning palus neil hakata elavaks raamatuks. Ehk siis endast rääkida ning oma keelt ja kultuuri tutvustada – seda kõike Eesti keeles! Kuulama tulnud said teada, kuidas on Eestisse jõudnud Ukraina päritolu, aga Iisraelis pikalt elanud Valeria, mis tööd teeb Narvas itaallannast Irene ja kuidas läheb Eesti elu Valgevene reklaamimehel Sergeil. Pakistani mees Yar Muhhamad üllatas meid infoga, et Pakistanis räägitakse 32 erinevat keelt! Nende hulgas riigi nn ametlik keel urdu, mida räägivad haritumad inimesed ja mida on kasulik osata. Või vähemalt nii mäletan mina. Kuid õppisime koos ka tema kodukandis kasutatavat sindhi keelt.

Neli inspireerivat inimest. Üks inspireeriv arutelu, mis muutus elavaks raamatukoguks, kus kuulaja ees rullus lahti neli erinevat elavat keele- ja kultuuriõpikut, millest teadmisi ammutada. Ma loodan siiralt, et järgmise aasta Arvamusfestivalil saab näha palju rohkem arutelusid, kus kasutatakse sellist vahetut elava raamatukogu formaati. Kus festival tuuakse kuulajale veel lähemale, et igaühel tekib tunne justkui tal oleks ühe arutelu õnnestumisel tähtis roll.

Minu, kui võõrsil elava eestlase jaoks oli oluline näha, kuidas võõralt maalt tulnud inimesed tahavad omaks võtta Eesti keelt ja kultuuri unustamata siiski, kust nad ise tulevad. See andis usku, et välismaal elamine ning sealjuures oma juurte üle uhkuse tundmine ei olegi nii raske ning uue kultuuriruumiga harjumine kaelamurdev. Või kasvõi näitas, et me suudame olla sallivad nende suhtes, kes tulevad siia tööle, ka meie elu edendama.

Selleks, et meie Eesti väike ühiskond oleks tugev, tuleb eeskuju võtta just sellistest aruteludest, kus kaasatud on kõik. Ilma konflikti ja kisata, vaid rahumeelselt ja uudishimulikult arutledes.

In bocca al lupo*, Arvamusfestival!

*Kivi kotti!

Fotod: Jürgen Randma

Festivali eestvedajat Maiu Lauringut rõõmustas, et esimesel päeval festivali kosutanud padusadu inimesi ei peletanud, vaid tõi hoopis katuste alla kokku ja lõi hubase õhkkonna kogu festivaliks. “Meil on vaja luua tugevamaid ja sisukamaid suhteid, et tulevikus terendavate väljakutsetega hakkama saada. Usun, et festivali iga vestlus viis meid selleni sammu võrra lähemale,” ütles Maiu Lauring. 

Eesti rahvusülikooli 100. sünniaastal pööras tulevikuteemaline arvamusfestival tähelepanu teadlastele avalikus arutelus. Tartu Ülikooli, Eesti Rahvusringhäälingu ja Eesti Vabariik 100 arutelualal arutati nii eesti teaduskeele tuleviku, inimvõimete piiride kui eesti kombe- ja väärtusruumi üle. Värske teaduse alal kõlas mõte, et teaduse eesmärk ei pea olema otseses seoses kasumiga, teadusalal seoti tugevalt akadeemiat ja ettevõtlust. Mõlemal alal oldi ühel meelel, et teaduse suurem eesmärk on valdkonnaülene koostöö.

Arvamust oli festivalil võimalik avaldada mitmel moel. Valijad said poliitikutega silmast silma kohtuda #säutsukohtingul ning teineteiselt kolme minuti jooksul küsimusi küsida ja vastuseid saada. Eesti keele ja meele alal toimus ühislaulmine, kus eestlastele tuttavaid laule laulsid koos vanad ja noored. Arvamusfestival viis läbi demokraatiatrenne, kus sai teadvustada ja tugevdada demokraatias vajalikke oskusi. 

Aitäh kõigile, kes arutelud festivalile tõid, osalesid ning aitasid eesti arutelukultuuri edendada!

Festivali toetavad Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Tartu Ülikool, Eesti Vabariik 100, Swedbank, Telia, Ühendkuningriigi saatkond Eestis, Paide linn, Järvamaa omavalitsuste liit, Euroopa Parlamendi büroo ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis ning Topauto.

Foto: Deivi Suviste

Meie tuleviku ala

Rahvusülikooli, ERR-i ja EV100 ühisel laval arutati täna nii meie keele, planeedi, teaduse kui ka Euroopa tuleviku üle. Keele arutelus osalenud tõid väärtusena välja keele mitmekülgse kasutamise väärtust – erinevaid murdeid ja piirkondlikke eripärasid ning autori omapärast stiil. Ühtlasi räägiti keeletoimetamisest kui keele ravimisest. Keeletoimetajat võrreldi lausa keele tohtriga. Arutelu tulemusena jõuti arusaamani, et eesti keel on üldiselt hea tervise juures, kuid vabatahtlikult oleme vastu võtmas anglitsisme, mis võivad keelt ohustama hakata. Päeva Meie tuleviku alal lõpetavad parlamendierakondade juhid, arutelu kantakse üle ka ERR-is. 

Digitarkuse ala

Digitarkuse alal mõtiskleti teemal, millised tulevikukuriteod võivad meid tabada järgmise viie või kümne aasta jooksul. Tõenäosus, et suurenevad küberrünnakud, mida võime tähele panna näiteks alles oma elektriarvet vaadates, on spetsialistide arvamusel vaid aja küsimus.  Sestap on oluline aeg-ajalt järele mõelda, kas oskame hakkama saada ka siis, kui GPS märkamatult töötamise lõpetab või nutikell ühtäkki ebaloomulikku pulssi näitab. Baasoskusteta on keeruline hakkama saada mistahes tehnoloogiate kõrval.

Samal alal kujunes menukaks ka arutelu, mille keskmes oli küsimus, kust leida vaikus praeguses mürarohkes maailmas. Pereterapeut Kätlin Konstabel tõstis esile järjest aktuaalsemaid suhtevorme, milles peetakse küberruumis toimetamist, sh näiteks tülide lahendamist tunduvalt efektiivsemaks ning mugavamaks kui näost näkku suhtlemist. Seejuures jäi Konstabel kahtlevale seisukohale, kas sellised uued suhtevormid võimaldavad tunda lähedust, mida inimene tegelikult vajab.

Debatis osalejad jõudsid ühisele mõttele, et on vale mobiiltelefoni süüdistada infomüras, kuna tegelikkuses on tegemist täpselt samasuguse vahendiga nagu pann või trepid, mille igapäevast kasutamist me ei kritiseeri. On meie enda katsetada, millistes olukordades on digivahenditest reaalset kasu ning kuidas me nii välise kui ka iseendas tekkinud sisemise müra kontrolli alla saame. Vaikuse leidmine vajab harjutamist, kuid on igal juhul õpitav.

Haridusala

Palju räägiti õpilastest, nende heaolust ja vajadustest. Kui tahame, et õpilastel oleks hea õppida, tuleb hoida õpetajaid. Suud puhtaks formaadis osalesid nii tegevõpetajad, õpetajaks õppijad, ministeeriumi esindajad kui ka haridusentusiastid. Koolisüsteem on seni jäänud coaching’ust ja mentorlusest kõrvale, kuigi üksikuid teenäitajaid juba on. Kool kui organisatsioon ei ole teistest sugugi erinev.  Alustav töötaja, ükskõik millises ettevõttes, vajab sisseelamisel tuge, et mõista organisatsiooni ning ennast selle sees. Üks ühele toetus on küll kallis, kuid tasub end pikemas perspektiivis ära. Mõnikord annab see juhendatavale juurde julgust küsida abi ja saada enesekindlamaks, teinekord selgust ja jõudu, et vahetada organisatsiooni. Toetuse ja abi küsimine ei ole nõrkuse märk, vaid märk õpihimust ning soovist mõista. Mida võimekam on inimene, seda rohkem oskab ta küsida ja soovib areneda.

Teadusala ja Värske teaduse ala

Teadusala ja Värske teaduse ala tõid täna välja erinevate koolkondade vaateid – kui Värske teaduse alal kõlas Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liikmete arvamus, et teaduse eesmärk ei pea olema otseses seoses kasumiga või vajalikkusega Eestile, siis Teadusalal seoti ettevõtlust ning akadeemiat vägagi tugevalt. Fakti aga, et suurem teaduse eesmärk peab alati olema kasu inimkonnale ja väga oluline on erinevate teaduste valdkonnaülene koostöö, nenditi mõlemal alal korduvalt. 

Ja kui eksperimentaalse osakeste füüsika teadlase Mario Kadastiku käest saime teada, et füüsikas on olnud läbi ajaloo kaks korda, kui arvati, et nüüd ongi kõik valmis ja enam midagi uurida ei ole, siis tegelikult teab iga tark inimene, et mida rohkem ta teab, seda rohkem mõistab ta, kui paljut ta veel ei tea. Nii ka teadusega. Palju räägiti ka teaduse alarahastusest, mis on viimasel ajal teravalt õhus olev valukoht. Tõdeti, et teadusesse peab investeerima, sest just see viib ühiskonda edasi.

Mais toimunud Euroopa Parlamendi valimised saatsid sõnumi rahulolematust ja killustunud Euroopast. Paralleelselt kõlavad hääled, mis kritiseerivad senist ranget eelarvepoliitikat ning nõuavad rohkem solidaarsust. Samas tõstavad pead suveräänsust ihkavad jõud, kes lubavad võidelda liidu taandamise eest pelgalt ühisturuks. Millise Euroopa soovivad aastal 2024 üle anda Eestist valitud Euroopa Parlamendi saadikud?

Kutsutud saadikutest on tulemas Marina Kaljurand, Sven Mikser ja Urmas Paet. Arutelu juhib Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanik Johannes Tralla. Euroopa Parlamendi Eesti büroo pakub külalistele enne arutelu kohvi. Võta kaas oma kruus või kasuta panditopsi. Aitäh!

Vaata eelmise aasta arutelu järele SIIN.

Tulevikumajanduse ala

Tulevikumajanduse alal püüti leida vastuseid küsimustele, kuidas mõjutavad Eesti ja maailma majandust keskkondlikud ning sotsiaalsed muutused, kas ja kuidas annab ettevõttele lisaväärtust mitmekesisus ning mis on jätkusuutliku majandustegevuse aluseks. Tänaseks on selge, et inimkonna tarbimisharjumused vajavad põhjalikku muutust ning juurutada tuleks mõtteviis, kus kõrge sotsiaalne staatus ei tähenda enam rohkete asjade omamist ja tarbimist.

Tundub, et seni on majanduse jätkuva kasvu ja laienemise tõttu kannatanud ka keskkond, kuid ideaalse tulevikumajanduse püsimise aluseks ei peaks olema mitte pidev kasv, vaid läbimõeldud ja erinevate valdkondade läbipõimunud tegutsemine. Tulevikku vaatavad ning jätkusuutlikult majandavad juhid on edaspidi sunnitud tegema veelgi läbimõeldumaid otsuseid nii ettevõtte protsesside kui uute inimeste värbamisel. 

Hetkel kehtiv pensionisüsteem tekitab juba tükk aega paksu verd erinevate seisukohtade esindajate vahel. Fakt on see, et ebasoodsate demograafiliste protsesside tõttu jäävad tulevases pensionärid tänasest kehvemasse seisu ning peavad tõenäoliselt ise praegusest veelgi enam oma pensionifondi panustama. Kehv finantskirjaoskus ja liialt suured ootused riikliku pensioni osas on viinud olukorrani, kus Eestis elavad väga paljud vanaduspensioni saajad vaesuse piiril ning peavad enda ülalpidamiseks ikkagi tööl käima. Arutelus osalejad leidsid, et riiklik vanaduspension peaks ka tulevikus olemas olema, kuid inimese enda panus pensioniks raha kogumisse saab olema kordades suurem.

Hea kliima ala

Sõnad “kliimamuutused” ja “süsinik” käivad koos nagu sukk ja saabas, seda ka Hea kliima alal. Tänastes aruteludes otsiti spetsialistide abiga selgust, mil viisil ringleb süsinik, kuidas mõjub keskkonnale bioenergeetika ning kas metsandus ja puidu väärindamine on globaalse kliima päästekõrs. Tekkis konsensus, et jätkuva elamisväärse kliima pant on inimeste teadlikkuse tõstmine juba varajasest vanusest peale ning riikide koostöös välja töötatavad globaalsed regulatsioonid. 

Tulevikutee tähtis osa on ka materjalide ja toodete ringmajandus ning -kasutus ja loomulikult teaduspõhisus. Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur ning väärtustava taaskasutuse (upcycling) looja disainer Reet Aus rääkis näiteks, et Aalto ülikoolis on leiutatud tehnoloogia, mille abil on võimalik mürgivabalt ümber töödelda tselluloosil põhinevat viskooskangast. Hea kliima alal jätkuvad arutelud ka laupäeval.

Meie tuleviku ala 

Tartu Ülikooli, ERR ja EV100 ühine ala keskendub tuleviku erinevatele tuleviku aspektidele teaduslikust vaatepunktist. Nii arutati täna eesti teaduskeele tuleviku, inimvõimete piiride ning eesti kombe- ja väärtusruumi üle. Ala kõige suuremaks tõmbenumbriks on aga õhtul algav noorte kliimadialoog presidendiga. Arutelu moderaator, ERR-i ajakirjanik ja TÜ teadlane Marju Himma võttis oma ootused kokku. “Nagu ilm, ei jäta ka kliima teema ühtki inimest külmaks (nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes). Miks? Sest kliimamuutuste põhjused on keerukad ja komplekssed ning nii kliimamuutuste vastu võitlejad kui ka nende muutuste eitajad leiavad teadusuuringutest ja raportitest enda seisukohti toetavaid argumente, sestap kütab see teema ka nii palju kirgi. Kliimamuutuste arutellu oleme kutsunud viis noort kliimaaktivisti, kes dialoogis presidendiga räägivad oma seisukohtadest. Kuigi see arutelu ilmselt kliimamuutusi ei pidurda, siis loodetavasti paneb see inimesi üksteist sel teemal rohkem mõistma.” Ala arutelusid on võimalik jälgida ERR-i vahendusel arvamusfestival.err.ee. 

Digitarkuse ala

Seda, et kümne aasta pärast sõltume veelgi enam tehisintellektist, mis suunab paljuski selle, millises infoväljas me liigume, on raske eitada. Kas see on inimeste poolt oodatud või mitte, on aga igaühe enda otsustada.

Telia Digitarkuse alal jõuti mõttele, et oht jääda oma mulli ning olla kursis vaid väga kitsalt meid huvitavate teemadega on halvasti töötava algoritmi tulemus, mida tuleks töödelda selliselt, et inimesed oma isiklikus infomullis rumalamaks ei jääks. Sellegi poolest on just tehisintellekt see, mis võiks suurenevad infoväljas järjest enam inimesi aidata ning meile olulisemat mürast filtreerida.

Küsimuses, kas Facebook on tänasel kujul olemas ka aastal 2030, jõuti arvamusele, et sotsiaalmeediakanal küll eksisteerib, kuid tõenäoliselt hoopis teises valdkonnas ning teistel eesmärkidel. Noored, kes aga täna jõudsalt nutifonides tegutsevad ning televisiooni eiravad, jõuavad mingis eluetapis siiski ka selle meediumini, kuna televisioonil on oluline koht vanemaealiste päeva planeerimises ning perekondlikus sotsialiseerumises.

Homme jätkuvad digitarkuse alal põnevad arutelud teemadel, nagu küberünnakud ja tulevikukuriteod, tüdrukud tehnoloogiavaldkonnas, noored kui loojad ja tarbijad ning sellest, kust leida vaikus.  

Lastearutelude ala

IT ja teadusmaailma nähakse sageli kui meeste mängumaad ning nii see mõneti ongi. Eestis moodustavad naised kõigist LTT (loodus-, täppisteaduste ja tehnoloogia) eriala lõpetanute seas vaid ligi neljandiku. Unicord Squad on loodud selleks, et tõsta tüdrukutes huvi tehnika- ja tehnoloogiaõppe vastu. Mängulisel viisil ja läbi kohese praktika õpitakse droone lennutama ja kahurit ehitama.  Selles maailmas saavad tüdrukud ise luua, katsetada ja turvalises keskkonnas läbi kukkuda ning siis uuesti proovida. Kõik juhendajale vajalik saadetakse pakiga kohale ja pärast tunde tagasi ükssarvikute maale.

Fotod: Arvamusfestivali vabatahtlikud

Päeva üks oodatumaid arutelusid oli noorte kliimadialoog presidendiga, kus viis koolinoort väljendasid oma muret kliimamuutuste pärast. President Kersti Kaljulaidi sõnul näitavad noored, et on valmis panustama. “See annab mulle poliitikuna kindlust, et on neid, kellele teema korda läheb ning kes on valmis mõnedest hüvedest loobuma, et see planeet päästa,” ütles Kaljulaid.

Arutelujuhi Marju Himma sõnul ei jäta kliimaküsimused kedagi külmaks, sest nende põhjused on keerukad ja mitmekesised. “Nii kliimamuutuste vastu võitlejad kui ka muutuste eitajad leiavad teadusuuringutest ja raportitest enda seisukohti toetavaid argumente, sestap kütab see teema ka nii palju kirgi. Kuigi arutelu ilmselt kliimamuutusi ei pidurda, siis loodetavasti paneb see inimesi üksteist kliima teemal paremini mõistma,” ütles Himma.

Kliima teemadel vesteldakse nii täna kui homme mitmel arutelualal. Hea kliima aruteluala korraldajad lõid festivalil rahvaalgatuse “Kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035”, millega soovivad Eesti riigi kiiret tegutsemist kliimamuutuste pidurdamiseks teadmispõhise ja kogu ühiskonda kaasavate õiglaste lahenduste kaudu. Kella kaheksaks oli rahvaalgatuse toetuseks andnud oma toetuse 50 inimest. 

Tartu Ülikooli, Eesti Rahvusringhäälingu ja EV100 ühisel Meie tuleviku alal räägiti tulevikust teaduspõhiselt. Arutleti eesti keele tuleviku, inimvõimete piiride ning Eesti kombe- ja väärtusruumi üle. Üks kõige enam huvilisi kogunud arutelualasid oli festivali esimesel päeval Eesti 2035 ala, kus teemadering varieerus populatsioonist noorte rollini Euroopas. Digitarkuse alal vahetati mõtteid selle üle, kui suure tõenäosusega on igal inimesel kümne aasta pärast kasutada personaliseeritud meediaväli ning kas Facebooki on asendanud mõni uuenduslikum sotsiaalmeediaplatvorm. 

Arvamusfestivali korraldatud säutsukohvikus said huvilised kolme minuti jooksul üks ühele vestelda Eesti poliitikutega. Demokraatiatrennides aga teadvustati ja tugevdati erimeelsuse ja kaasatõmbamise “lihaseid”. Lustlikult möödus esimene festivalipäev lastealal, kus väikestele arvajatele pakkus põnevust tüdrukutesse tehnoloogiapisikut süstiv algatus Unicorn Squad.

Homme algab esimene arutelu kell 10, kui Euroopa Liidu tuleviku teemadel arutlevad Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmed, vestlust juhib Johannes Tralla. 

Festivali toetavad Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Tartu Ülikool, Eesti Vabariik 100, Swedbank, Telia, Ühendkuningriigi saatkond Eestis, Paide linn, Järvamaa omavalitsuste liit, Euroopa Parlamendi büroo ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis ning Topauto.

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Jürgen Randma

Haridus on Eestis miski, mille üle oleme sama uhked nagu laulupeo üle. Kui laulukaare all ühtelauldes mõtleme tagasi ajaloolistele sündmustele, siis tänavusel Arvamusfestivalil toimub ühtearutlemine tulevikku vaadates. Nii mõtiskleb Arvamusfestivali kommunikatsioonitiimi vabatahtlik Triinu Pääsik ning kutsub kuulama Haridusala arutelusid.

Tänased õppijad on homsed tegijad, tänased õpetajad (ja teised oma ala professionaalid) aga tuleviku tegijate eeskujud. Võime neid vaadelda ka influenceritena (suunamudijatena), mida nad kindlasti omal viisil on. Mõttekohaks on aga see, milliseks soovime tänaseid õppijaid mudida. Endiselt pole leiutatud kulpi, millega õppijatele tarkust pähe panna, seega peame seda ise tegema. Millised on need õpetajad ja õppijate valikud, mis meid soovitud muutusteni viiksid?

Hariduses on õpetajate ja tugisüsteemi töötajate põud. Kastekannud erinevate programmide ja kampaaniate näol käivad üle hariduspõllu, kuid vett siiski napib. Kuidas tagada praegustele lasteaialastele tulevikus õpetajad? Kuidas tagada õpetajad, kes neile 21. sajandi ja edaspidi ka 22. sajandi oskusi suudaksid õpetada? Kuidas tuua talendid koolidesse?

Haridusala keskmes on teemad, mis arutlevad muutuste sisseviimise üle, mitmekesise hariduse ja teaduspõhise lähenemise ning erinevate variantide üle, kuhu suunas haridus Eestis liikuda võiks. Mida rohkem kaasa mõtleme ja ideid lauale paneme, seda omasemaks muutub tunne ja selgemaks siht. Osalejad saavad oma ideede ja mõtetega anda sisendit kõikidele hariduse tulevikuga seotud teemadele.

Arvamusfestival on koht, kus üht- ja teistmoodi mõtlejademõtlejad ja teisitimõtlejad saavad ühise laua taga arutleda ja vaielda, otsida põhjendusi ja leida lahendusi, küsida küsimusi, mis tekitavad hirmu või mida seni pole saanud oma koolidirektorilt, kaaslaselt või õpetajalt küsida. Kokku tulles ning teineteisele silma vaadates ning kuulates võib tekkida parem mõistmine ning sealt edasi on juba kraadi võrra julgem edasi liikuda.

Muutused algavad mõtteviisist. “Need inimesed, kes arvavad, et maailma saab muuta, ongi need inimesed, kes maailma muudavad.” (Steve Jobs)

Usume, et maailma saab muuta!
#haridusala #arvamusfestival2019

Kuidas Prügikangelaste liikumine alguse sai?

Panu kirjutas 2014. aasta jõuludel Facebooki lühikese teate, kus pakkus välja idee parimaks suvetööks – puhastada linnakeskkonda ja üllatada tänaval möödujaid kaasaegse tantsuga. Antti vastas sellele postitusele. Sealt edasi hakkasime oma ideid kombineerima ning tegime algust Prügikangelaste aktsiooniga 2015. aasta Jyväskylä Suvefestivalil.

Kuidas panustate parema linna ja tuleviku kujunemisesse?

Meil on selleks selge visioon:

1. Sõita oma jalgratastel mööda linna ringi.
2. Koristada järk-järgult eri linnaosasid, et muuta need tantsuks sobivamaks
3. Tantsida
4. Liikuda seejärel järgmisesse sihtpunkti ning korrata oma tegevust
   

Meie algatus on avatud kõigile liitumiseks!

Millist mõju olete siiani suutnud avaldada?

Loodetavasti oleme suutnud muuta inimesed kõikjal maailmas õnnelikumaks.

Miks võiks Arvamusfestivali külaline teid vaatama tulla? Millega üllatate?

Kui tahta chillida ja saada positiivset energiat, olete oodatud meiega ühinema. Soovime kuulda inimeste ideid parema maailma kohta ning kuidas saame seda saavutada. Ehk suudame koristamise vahepeal üllatada ka funk-muusika ja tantsuga.

Kuidas tulite mõttele ehitada oma erilised jalgrattad?

Nuputasime, kuidas võiks ise oma varustusele elektrit toota, kui soovime külastada ka kohti, kus puudub ligipääs elektriühendusele. Peagi kontakteerusime päikeseenergia spetsialisti Janne Käpylehtoga, kes aitas meil lahendada oma ideega seotud tehnilised küsimused.

Mida toob tulevik Prügikangelastele? Mis järgmiseks?

Praegu ajame me oma rida edasi ning läheme lihtsalt vooluga kaasa. Miks mitte keskenduda hoopis vahelduseks kohalikule tasandile – selle asemel, et mõelda koguaeg suurelt ja globaalselt? Plaanime Prügikangelastega jätkata nii kauaks kui võimalik.

Prügikangelaste performance toimub Hea kliima alal reedel, 9. augustil kell 12.

Infot  Prügikangelaste kohta leiad siit:
www.trashheroes.net/
www.facebook.com/trashheroes.net/
www.instagram.com/trashheroes/

Prügikangelased kutsus Arvamusfestivalile Soome Instituut.

Fotod ja video: Trash Heroes

Äsja lõppes vastuvõtt ülikoolidesse ja Tartu Ülikoolis võime koolide ning lasteaedade õpetajate, tugispetsialistide ja juhtide õppekavade puhul tulemustega rahul olla. Ligi kuuesajale bakalaureuse- ja magistriõppe kohale on oma õppima tulekut kinnitanud juba üle kuuesaja vastuvõetu. Seega on hea hetk peatuda sellel, millist muutust ootame haridusteadlastena Eestikoolilt ja milliseid õpetajaid on selleks vaja.

Möödunud aastast saame välja tuua kolm olulist tulemust, mis peaks kujundama koolide ja õpetajate tulevikku. Esiteks valmisid Eesti haridusstrateegia 2035 visioonidokumendid. Teiseks valmisid uued õpetajate kutsestandardid. Kolmandaks kirjeldati rahvusvahelistele uuringutele ja Eesti praktikatele tuginedes sihiseadet ühtsele Eesti koolile.

Haridusstrateegia visioonis on õpetajate ja haridusjuhtide suuna keskne sõnum, et igast inimesest peab saama õppiv professionaal – aktiivne õppija, kes täiendab end pidevalt, omandab uusi teadmisi ja oskusi ning kujundab ja reflekteerib oma kogemusi. Selleks peame olema avatud ja võtma elukestvat õpet loomulikult. Oma töökohal professionaalselt tegutsemiseks on vaja regulaarselt juurde õppida, et olla kursis uute tõhusamate meetoditega, nüüdisaegsete õpieesmärkidega ja ka uute tehnoloogiatega, mis võimaldavad õppimist ja õpetamist tõhustada.

Õpetajate uued kutsestandardid toovad fookusesse õpetaja valmisoleku õpetada kaasavas klassiruumis ja lasteaias ning tehnoloogiarikkas keskkonnas. See tähendab, et igalt õpetajalt oodatakse senisest suuremat teadlikkust õppija arengust ja õppimisest, et õppimist kohandada vastavalt erinevate õppijate vajadustele ning suunata neid nii iseseisvale õppimisele kui koostööle teistega. Õppimise parem kohandamine ehk personaliseerimine on tõhusam nüüdisaegse tehnoloogiaga. Tehnoloogia on väärtuslik õppimise kohta info kogumiseks, selle info analüüsimiseks ja ka sobivate õpiradade soovitamiseks. Selleta on keeruline jõuda iga lapseni. Seega on õpetajatel vaja väga head tehnoloogia kasutamise oskust ja positiivset hoiakut nii tehnoloogia kasutamise kui kaasamise suhtes. Iga laps, olenemata tema erivajadusest, emakeelest, kultuurilisest taustast või muust eripärast väärib head haridust ja teistega koos õppimist, et paremini ühiskonda sulanduda.

Ühtse Eesti kooli visioon keskendub täpsemalt sellele, kuidas peaks koolid ja lasteaiad muutuma, et saada paremaks õppimise kohaks nii teistest keele- ja kultuuriruumidest pärit noortele kui ka igipõlistele eestimaalastele. Ühtseks Eesti kooliks nimetame kooli, kus õpivad koos erineva keele- ja/või kultuuritaustaga õpilased, kellele tagatakse nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtetest lähtuv peamiselt eestikeelne õpe, mis toetab Eesti riigiidentiteedi kujunemist ja eneseteostust ühiskonnas, väärtustades õpilaste kultuurilist identiteeti. Selle eesmärgi suunas liikumise eelduseks on toetav ja väärtustav suhtumine erineva keelelise või kultuurilise taustaga inimestesse ning tähelepanelikkus ja hoolivus oma igapäevases töös. Iga õpilane väärib parimat haridust. Selleks on vaja õppida erinevusi märkama, et kõik õpilased saaksid klassi või rühma ja laiemalt kogu ühiskonna tasandil oma panuse anda.

Muutustega kohanemine ei ole lihtne. Nii hakatakse sageli muutustele vastu töötama, eitatakse nende vajalikkust, usutakse isegi vastupidiste tõendite olemasolul omaenda seniste meetodite paremust.

Uuringud näitavad, et muutustega kohanemine ei ole lihtne. Nii hakatakse sageli muutustele vastu töötama, eitatakse nende vajalikkust, usutakse isegi vastupidiste tõendite olemasolul omaenda seniste meetodite paremust või lüüakse lihtsalt käega ja lepitakse sellega, et ma olengi vanamoeline ning las uued inimesed õpivad uusi trikke. Samas on aga väga palju ka neid õpetajaid ja koolijuhte, kes on sügavalt veendunud muutuste vajalikkuses, õpivad selleks ise ja aitavad muutusi ellu viia. Nemad on sageli moodustanud regulaarselt koos käivaid õpikogukondi, mis keskenduvad sügavuti erinevate probleemide lahendamisele, uute meetodite kasutusele võtule, õpiprotsesside uurimisele ja üksteise väärtuslikust praktilisest kogemusest õppimisele. Seega võib kindel olla, et paljud koolid ja lasteaiad on valmis edasi liikuma. Ülikoolide poolt oleme valmis selles protsessis mitmel moel kaasas olema.

Esiteks on õpetajaid koolitavate ülikoolide vastutusel oma õppekavade täiendamine. Tartu Ülikoolis hakatakse juba käesoleva aasta sügisest õpetama kõigile õpetajaks õppijatele eraldi ainekursust kaasava hariduse ideede mõistmiseks ja rakendamiseks. Tehnoloogia tähendusliku ja tõhusa kasutamise õppimine on juba integreeritud erinevatesse ainukursustesse. Seega uuedõpetajad peaks suutma senisest paremini õpetada tehnoloogiarikkas kaasavas kooliruumis ja lasteaias.

Teiseks toetame koole ja lasteaedu, et neil oleks võimalik võtta kutsestandardid aluseks juba töötavate õpetajate professionaalsuse hindamisel ja arendamisel. See on esimene samm, et edasi taotleda õpetaja kutse Eesti Õpetajate Liidust ja saada nii väärtuslikku tagasisidet enda arendamiseks. Enda professionaalsel arendamisel on kindlasti abiks ka ülikoolide pakutavad koolitused. Näiteks juba sel sügisel hakkame koolide meeskondade pakkuma kaht uut koolitust – üks tähenduslikust õppimisest ja teine kaasava hariduse põhimõtete rakendamisest. Viimast koostöös Tallinna Ülikooliga. Mõlema koolitusega seoses jätkame koolide ja lasteaedadega koos uuringuid, et mõista, kuidas vajalikud muutused õnnestuvad, kuidas õpetajad ja koolijuhid tõhusamalt õpivad ning kuidas toimuvad muutused koolikultuuris tervikuna.

Seega kokkuvõttes on olemas kõik võimalused, et Eesti kool saaks just need õpetajad, keda tänases ühiskonnas on vaja. Nüüd on küsimus selles, millised koolid ja lasteaiad on valmis edasi liikuma ja kuidas õnnestub kaasa tõmmata ka lapsevanemad, kes on koolikultuuri muutmisel väga oluliselt partnerid.

Püüame ka ise ennustada, mõeldes, kuidas muutub tulevikus meedia ja meelelahutuse tarbimine. Arutleme, kui reaalne on küberrünnakute tegemine külmkappide kaudu. Otsime vastust küsimusele, kas digiajastul on noored pigem tarbijad või loojad.

ÜKS. KUIDAS ERINEB MEEDIA, MIDA TARBIME 10 AASTA PÄRAST?

Internet, tehnoloogia ja sotsiaalmeedia on viimase kümne aasta jooksul raputanud kogu meedia ja meelelahutuse turgu. Olgu siinkohal näiteks „like“ nupp, mis on muutnud seda, kuidas sotsiaalmeediat tarbitakse ning turundustegevusi tehakse.

Ometi on täna üks populaarsemaid sotsiaalmeediaplatvorme Instagram „like“ nuppu oma teenusest eemaldamas selleks, et vähendada negatiivset mõju kasutajate vaimsele tervisele. See samm muudaks oluliselt seda, mismoodi mõõdavad turundajad näiteks oma kampaania edukust, tehes samal ajal ruumi ka uutele mõõdikutele, mis on meile abiks järgmise kümne pärast.

Koos püüame prognoosida, millised muutused võivad ees oodata nii meediat kui meelelahutust. Ning seda, millist rolli mängivad seejuures tehnoloogilised trendid ja inimeste ajas muutuvad harjumused.

Teemal „Meedia ja meelelahutus 2030“ arutlevad reedel, 9. augustil kell 12.00-13.30 Digitarkuse alal Vikerraadio peatoimetaja Ingrid Peek, Telia valdkonnajuht Karl Anton, meediaekspert Raul Rebane ning meediaekspert ja Eesti Laulu endine produtsent Mart Normet. Arutelu modereerib Henrik Roonemaa.

KAKS. MIKS EI SAADA IGA TEHNOLOOGILIST LAHENDUST EDULUGU?

Maailm ja ka Eesti tunneb suurel hulgal säravaid ja tehnoloogilisi edulugusid. Mis on saanud aga nendest ideedest ja lahendustest, millele ennustati varem küll suurt tulevikku, kuid mis seda ei saavutanud. Kas tulevikus on võimalik karile jooksnud ideid päästa?

Teemal „Haip, millest ei saanud midagi. Ennustused, mis ei täitunud“ peavad dialoogi reedel, 9. augustil kell 16.00-17.30 Digitarkuse alal Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka. Arutelusse kaasatakse ka publik.

KOLM. KUST LEIDA VAIKUS?

Kuidas mõjutab pidev nutiseadmete kasutamine ja infoüleküllus meie ajutegevust ja vaimset tervist? Kuidas olla kohal, vaigistada segadust oma peas? Kas vaikus on hea ja müra halb? Koos mõtleme nii enda kui oma laste nutiseadmete kasutusharjumustele ja sellele, kuidas infot ja elamusi 2019. aastal tarbitakse. Harjutame, kuidas enda segavaid mõtteid vaigistada, olla efektiivsem ja rohkem kohal.

Teemal „Kust leida vaikus“ arutlevad laupäeval, 10. augustil kell 18.00-19.30 Digitarkuse alal ajakirjanik Robert Kõrvits, ettevõtja ja koolitaja Ville Jehe, psühholoog Kätlin Konstabel ja ajuteadlane Jaan Aru. Arutelu modereerib Jaanus Jaska.

NELI. KUIDAS HOIDA ÄRA TULEVIKUKURITEOD?

Väga kiirelt arenevad tehnoloogiad annavad meile lugematul hulgal võimalusi ja valikuid. Õnnestumise eelduseks on aga nn digitaalne kirjaoskus, teadmised ning käitumine turvaliselt.

Räägime uutest tehnoloogiatest, nendega seotud võimalustest ja riskidest. Otsime digiarengute plusside ja miinuste vahel tasakaalu ning arutame, milliseid küsimusi peame tulevikku vaadates endalt ja ümbritsevatelt küsima. Diskussioon avab tuleviku võimalikke arenguid ning ergutab mõtlema uutmoodi. Võib-olla peatame just nii esimese küberrünnaku külmkapist?

Teemal „Küberrünne külmkapist? Tulevikukuriteod“ arutlevad laupäeval, 10. augustil kell 12.00-13.30 Digitarkuse alal küberturbeekspert Klaid Mägi, ajakirja EMA peatoimetaja Merle Liivak, SpectX turundusjuht Liisa Tallinn ja Tallinna Ülikooli õppejõud Kristjan Port. Arutelu modereerib Toomas Kärner.

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Sõna «teaduskeel» guugeldamine toob välja umbes paarkümmend tuhat viidet eestikeelseile allikaile. Juhtumisi võib kohe nimestiku algusesse sattuda kõrvuti kaks pealkirja: «Maarja Vaino: keele säilimiseks peab säilima teaduskeel» ja «Margus Niitsoo: mida kiiremini eesti teaduskeel sureb, seda parem». Esimese arvamusloo autor on eesti kirjandusteadlane ja Tallinna Kirjanduskeskuse direktor, teise autor aga arvutiteadlane, Tartu Ülikooli õppejõud ja ettevõtja.

Küüniline lugeja võib seepeale öelda, et no muidugi – kumbki leer lihtsalt kaitseb oma leivakannikat. Nagu ikka ja jälle, koduselt rukkilillelõhnaline humaniora versus kosmopoliitselt metallilehaline või valemikribuline realia.

Alljärgnevas üritan ma teemale läheneda füüsikaseaduste toel. Ehkki nende ülekantavus humanitaaria valdkonda piirdub pigem vaid kvalitatiivsete analoogiatega, on nad objektiivsed ja ranged. Eks proovige gravitatsiooniseadust ignoreerides lendu tõusta kuurikatuselt alla hüpates.

Seepärast võib ühiskonnanähtuste nägemine läbi füüsikaterminite emotsioonivaba prisma selgendada pilku ja võimaldab ette aimata arenguid. Ma ei paku lahendusi. Jäägu need pädevate asjatundjate ja otsustajate leida. Ma hoidun ka – välja arvatud ehk päris lõpus – eetiliste hinnangute andmisest.

Kes ei sooviks soojal suvepäeval jahedat õlut? Mida külmem, seda parem! Kui aga panna pudel sügavkülma, juhtub varsti teadagi mis: õllest saab mittejoodav pruun sogane jää. Pealegi paisub tema ruumala äkitselt sedavõrd, et pudel võib puruneda. Füüsikaterminites: toimus faasisiire, kus temperatuuri pidevalt langedes selle teatava väärtuse juures muutuvad hüppeliselt aine olek ja omadused.

Tavaettekujutuse järgi on mingi mõjuri põhjustatud muutus proportsionaalne mõju tugevusega ja seega mõju väikese muutuse tagajärg eeldatavasti samuti väike. Komplekssüsteemide teooria järgi kehtib selline lihtne seos nn lineaarsetes süsteemides, millena aga kirjeldatakse vaid osa eluta ja elusas looduses – aga ka inimühiskonnas – eksisteerivaid nähtusi.

Faasisiire on aga rängalt mittelineaarne nähtus, mille käsitlemiseks on välja arendatud ka füüsikast kaugeteski valdkondades rakendatavad üldised matemaatilised teooriad, sh katastroofiteooria jt. Seepärast pole sugugi nii, et võime ülikoolide reitingus kõrgema koha püüdlemiseks või omamaiste tudengite vähesuse kompenseerimiseks muudkui tõsta ingliskeelsete õppekavade protsenti, ilma et see eesti teaduskeelt eriti mõjutaks ja õppekeelte kasutust tasakaalust välja viiks.

Ülikoolis pole nii nagu parlamendis – et kuni 51 protsenti hääli on n-ö omade käes, on ka jäme ots omade käes. Teadusseminaris piisab ühest võõrkeelsest osalejast, et toimuks üleminek inglise keelele. Kusjuures, kui välismaalane pole ajutine külaline, vaid juba aastaid kohalik ning ehk eesti naise/mehegi võtnud, siis pole see keelesiire enam eestlaste viisakuse, vaid teatava muu omaduse avaldus.

Iirimaal toimus siire inglise keelele 19. sajandil kõigest mõne inimpõlve jooksul – katoliku kiriku survel iiri keele koolidest kaotamise tagajärjel. Ajendiks olnud ka ametlikult heakskiidetud katoliikliku piiblitõlke (Biobla Naofa) puudumine (siit meeldetuletus, et meie teaduskeele elujõu tagamiseks on ülioluline heade eestikeelsete kõrgkooliõpikute olemasolu).

Vaatamata iiri keele riigikeele staatusele ning arvukatele pingutustele keelesiiret tagasi pöörata, kasutab praegu Iiri Vabariigis iga päev iiri keelt vaid 6,3 protsenti elanikkonnast ja 67,3 protsenti ei tee seda mitte kunagi.

Kuidas meist suuremgi rahvas omakeelset kõrgharidust kaitseb, selleks sobib näitena maailma ülikoolide saja parima hulka kuuluv Leuveni katoliiklik ülikool Belgia flaamikeelses põhjaosas.

Seal on riiklikult kehtestatuna ingliskeelsete õppekavade osakaalu ülempiir kuus protsenti bakalaureuseastmes ja 20 protsenti magistriastmes, kusjuures permanentsele kohale valitud akadeemiline personal peab kolme aasta jooksul omandama flaami keele B2-tasemel (värsked ametlikud andmed, saadud TÜ professorilt Birute Klaas-Langilt, kes käesoleva arvamusloo kirjutamise ajal parajasti Leuveni ülikoolis viibis ja need autori küsimise peale välja uuris).

Faasisiiretes on oluline mõiste «kriitiline punkt», kus mõjurite mittelineaarne toime kasvab drastiliselt ja kaovad faase eristavad omadused ning tekib ebamäärane segaolek. Samamoodi tekib ka pidžin: kahe keele vaesestunud-lihtsustunud segu.

Kui pealekasvav teadlaste põlvkond ei tunne emakeelseid termineid, aga inglise keelt vallatakse vaid kõnekeelse žargooni tasemel, muutub nende väljenduslaad erialapidžiniks. Tagajärjeks võib kujuneda primitiivne pidžinmõtlemine ja vastav väljendusvõime, mille ilmingud tudengite hulgas ongi täheldatavad.

Aga ka meie üldkeel vaesestub anglitsismide levides. Nii näiteks on isegi telediktorite jutust ja keelekorrektuuri läbinud meediatekstidest täiesti kadumas sõna «arv», mida kontekstist olenemata asendatakse «numbriga». Või näiteks mitmesuguseid täpseid ja nüansirikkaid nõusolekuhüüatusi asendav «absoluutselt», mis Ameerikas on juba ammu pandud keelest väljarookimist väärivate sõnakõlksude ja parasiitsõnade nimekirja.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et isegi emotsioonivabalt täppisteaduslikult teemale lähenedes on ilmne, et lastes keelevalikuil akadeemilises (aga ka avalikus) sfääris minna vähima energiakulu printsiibil isevoolu, taandub eesti keel köögikeeleks, millel pole – nagu peatuks jäänud kukel, kes veel köögis ringi lennata rapsib – enam pikka eluiga enne globaalses keelesupis ärakeetmist.

Aga on’s eesti teaduskeel ja eesti keel üldse väärtus, mille pärast peaks muretsema ja pingutama? Ka selles väärtushinnangus on loodusteadustel sõna sekka öelda. Kohanemisvõime ja arengu tagajaks eluslooduses ja ühiskonnas on mitmekesisus, mille füüsika võtab üldistavalt kokku oma loomult väärtushinnangulise terminiga «negentroopia».

Loodushoidliku ja rohelise mõtteviisi levides mõistab üha rohkem inimesi mitmekesisust taime- ja loomariigis kui väga olulist väärtust ning paljudki on valmis ennastohverdavalt kaitsma mõnd kadumisohus liiki. Miks sellist mõistmist kohtab palju vähem, kui kõne all väiksemad kultuurkeeled?

Muidugi kaob meie emakeel kunagi. Entroopia kasvu vääramatu seadus ei sureta mitte ainult keeli, vaid astronoomilises ajaskaalas lõpetab igasuguse mitmekesisuse ja üldse kogu elu Maal soojussurmaga.

Inimlikus ajaskaalas surevad ka me ema ja isa – enamasti enne meid. Kas selle paratamatusest peaks täiskasvanud inimene järeldama, et mida kiiremini tema veel hea tervisega ema sureb, seda parem? Et siis on elu vabam ega pea kulutama aega ja ressursse tema eest hoolitsemisele?

Kahe aasta eest tegi kultuurileht Sirp (kuri)kuulsaks ühe noormehe, Mikk Pärnitsa, avaldades tema arvamusloo, kus laulupidu kuulutati vabaduse nõrkuseks, autoritaarse mõttemaailma tööriistaks, natsismisüstiks ja veel paljuks muuks seesuguseks.

Tänavuse emakeelepäeva puhul kuulutab sama kirjamees, et keel ei vaja kaitset. Kõrvutades selliseid seisukohti käesoleva arvamusloo alguses toodud tsitaadiga arvutiteadlaselt, tõdeme, et veelahe (või rindejoon?) ei pruugi sugugi kulgeda reaalia ning humanitaaria esindajate mõttemaailma vahel. Määrav on miski muu.

3 mõtet

• Emakeelse teaduskeele asendamine keskpärase inglise kõnekeelse žargooniga vaesestab ka meie mõtlemist. Seda on tudengite pealt juba näha.
• Nii nagu rohelise mõttelaadiga inimesed peavad oluliseks loodusliku mitmekesisuse kaitsmist, tuleks kaitsta ka väikseid kultuurkeeli.
• Oma (teadus)keelt kaitsevad ka Eestist suuremad riigid. Põhja-Belgia flaamid on seadnud piiri ingliskeelsete õppekavade mahule ja nõuavad personalilt flaami keele oskust.

Foto: Andres Tennus, Tartu Ülikool

AFoorum on aruteluruum Arvamusfestivali veebilehel, kus saab Arvamusfestivali kavas olevatel teemadel arvamust avaldada nii enne kui ka pärast festivali. AFoorumis saab esitada poolt- ja vastuargumente, küsida küsimusi. 

Arutelude korraldajatel on võimalik AFoorumisse kogutud argumentide ja küsimuste pinnalt paremini ette valmistada Paides toimuvat arutelu. Pärast festivali saab postitada ka arutelude järelkajad, sh heli- ja videofailid ning tekstid, et arutelust jääks tuleviku tarbeks jälg alles. Tekkinud sisu ja mõttekaaslased võivad olla tõukeks uuele artiklile, petitsioonile, rahvaalgatusele või liikumisele. 

Vaata siit, miks AFoorum loodi

AFoorumisse saad siseneda festivali kava kaudu www.arvamusfestival.ee/kava/ või otse www.arvamusfestival.ee/afoorum. Kui oled leidnud ennast kõnetava arutelu, jäta teemasse enda küsimused või poolt-/vastuargumendid ning kutsu ka teisi sel teemal arutlema! Nii nagu arutelude programm ja arutelud sünnivad ühisloomena, nii puhume ka AFoorumile hinge sisse koos!

Vaata, kuidas AFoorumit kasutada

https://youtu.be/6MCAcu0s5vQ

AFoorum on loodud koostöös Sihtasutusega Citizen OS, kes arendab e-demokraatia platvormi, mis võimaldab ühiselt teemasid arutada ja otsuseid teha. 

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Paula Kristel Kaljula

Tänavu maikuus avanes Eesti vabaühendustele uus Norra, Islandi ja Liechtensteini rahastatud Aktiivsete Kodanike Fond (Active Citizens Fund, ACF), mis toetab aastatel 2019-2023 Eesti kodanikuühiskonda 3,3 miljoni euroga. Aktiivsete Kodanike Fondi eesmärk on tugevdada kodanikuühiskonda ja kodanikuaktiivsust ning võimestada ühiskondlikult haavatavaid gruppe. Programmi abil püütakse parandada kodanikuühiskonna kestlikkust ja võimekust, tugevdades selle rolli osalusdemokraatia, kodanikuaktiivsuse ja inimõiguste edendamises ning haavatavate rühmade mõjujõu suurendamises.

Norra Saatkonna ajutine asjur Ole Øveraas ütles, et Norra jaoks on oluline toetada ühiskondade stabiilset arengut ja inimõiguste kaitsmist nii lähedal asuvates maades kui ka maailma eri paigus olevates konfliktipiirkondades. “Eesmärk on tagada, et kedagi ei jäeta teistest maha. See aitab vähendada inimeste hirmu ja ärevust ning kasvatada sidusamaid kogukondi,” sõnas Øveraas.

Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam märkis, et Norra ja Euroopa Majanduspiirkonna toetusi iseloomustab hea strateegiline läbimõeldus, mis tähendab pikaajaliste ühiskondlike muutuste tähtsustamist. “Väärtusi on keeruline kasvatada, aga mida tugevam on meie kodanikuühiskond, seda raskem on neid lõhkuda. Stabiilsed rahastusvõimalused on hädavajalikud, et aidata kaasa vabaühenduste missioonile luua sidusamat ühiskonda terves Eestis,” tõdes Hellam.

Vabaühenduste Liidu juhataja Kai Klandorf lisas, et toetusprogrammi on Eesti vabakond oodanud pikalt. “See aitab vabaühendustel ellu viia pikaajalisi ja mõjukaid algatusi, edendada koostööd ning teostada oma huvikaitset, millest võidab lõpuks kogu ühiskond,” märkis Klandorf.  Ta avaldas lootust, et eesootavate aastatega suudetakse fondi toel peale kasvatada järgmine võimekate ühiskondlike muutuste eestvedajate ning eeskujude põlvkond.

Programmi eesmärkide saavutamiseks korraldatakse 5 vabaühendustele suunatud avatud taotlusvooru. Mai lõpus avanes esimene taotlusvoor keskmise suurusega ja suurtele strateegilistele projektidele, mille kestuseks on 18-24 kuud. Taotluste esitamise tähtaeg on 21. august 2019 kell 23.59 Eesti aja järgi.

Eestis on fondi operaatoriks Avatud Eesti Fond koos Vabaühenduste Liiduga. Programmi viiakse Euroopa Majanduspiirkonna toetuste abil ellu viieteistkümnes Euroopa Liidu riigis – nii Kesk- ja Lõuna-Euroopas kui ka Baltikumis.

Täiendav info detailsete taotlemise tingimuste ja abikõlblikkuse reeglite kohta on saadaval Aktiivsete Kodanike Fondi kodulehel www.acf.ee

Lisainfo:
Ksenia Gutnitšenko
ACFi programmi koordinaator
ksenia@oef.org.ee

+372 555 63 398

Alates 2014. aastast saavad Eesti kodanikud riigikogule ühiseid ettepanekuid esitada. 2016. aastal sündis keskkond Rahvaalgatus.ee, mille kaudu on võimalik ettepanekutele koguda digiallkirju ning ühine pöördumine parlamendini toimetada. 

Arvamusfestivali aruteludest on tänaseks sündinud kaks rahvaalgatust. Eesti Roheline Liikumine algatas PÕXITi ehk põlevkivienergeetikast väljumise strateegia ning Päästeliit ilutulestiku maksustamise vabatahtlike päästjate toetuseks. Aitäh, et olete rajanud teed ning oma arutelu algatuseks vorminud!

Tänavu kutsub Rahvaalgatus.ee algatusi looma juba enne festivali. Paides Keskväljaku alal on üles seatud Rahvaalgatus.ee telk, kus oma algatusele tähelepanu saada ning toetajaid ja allkirjastajaid leida!

Kolm sammu enne festivali:
1) loo algatus rahvaalgatus.ee keskkonnas,
2) kopeeri sinna oma arutelu kirjeldus,
3) kirjuta abi@rahvaalgatus.ee ning sinu algatusele lisatakse Arvamusfestivali märk.

Riigikogusse pöördumiseks vajalik 1000 allkirja ei ole väike hulk. Edukad kampaaniad vajavad toetajaid. Sinu algatust levitame Arvamusfestivali kanalites nii enne kui pärast festivali! Sul on võimalus panna kokku esimene rahvaalgatus, mis jõuaks riigikoguni kohe pärast festivali!

Rohkem infot https://2019.arvamusfestival.ee/rahvaalgatus/.

Ehe Ruum on koorunud Arvamusfestivali eestvedajate mõttest, et festivaliaegset melu võiks linnaruumis pikendada, et paidelastel oleks koht, kus ka muul ajal ühiselt aega veeta. Idee arhitektiks on linnalaborant Elo Kiivet, kelle sõnul on ruumieksperiment võimalus katsetada ajutiselt avaliku ruumi muutmist ning koguda ideid, milline Paide keskväljak tulevikus välja võiks näha ja millised funktsioonid võiks sel olla.

“Meie soov on luua muidu üsna anonüümsest ja pigem autodele mõeldud Paide linna keskväljakust selge identiteediga paik, inimeste kokkusaamiskoht. Lihtsate ja säästvate lahendustega saame katsetada, millised ruumilahendused paidelastele sobivad ja neid vastavalt vajadusele ümber sättida,” rääkis Elo Kiivet. Paide linnaruumi lahenduse muudab võrreldes teiste sarnaste projektidega eriliseks asjaolu, et see sünnib Paide linna, kohalike ettevõtjate ning kümnete vabatahtlike ühise töö tulemusel.

Paide ruumieksperimendi Ehe Ruum eestvedaja Maiko Kesküla ütles, et linnarahvas on suvise linnaruumilahenduse omaks võtnud. “Eelmisel suvel kogesime väga selgelt, et kui luua hästi läbimõeldud ruum, siis leiavad inimesed selle üles ja võtavad kasutusse, toovad sinna kodukohvikud, korraldavad kontserte, filmiõhtuid, vaatavad koos jalgpalli ja mängivad pinksi. Nii kujuneb linna keskväljakust tõeline linnasüda, kus elu pulbitseb ning kus sünnivad uued tutvused ja mõtted, mida ja kuidas Paides veel teha võiks,” rääkis Kesküla.

Kui kahel varasemal aastal on Paides kasutatud taaskasutatud euroalustest valmistatud mööblit, siis seekord on Elo Kiivet disaininud terrassilaudadest mööbli, mis peab paremini vastu aktiivsele kasutusele ja ka vihmasele ilmale. Lisaks toolidele ja laudadele on Paide keskväljakule üles seatud varasemast suurem lava kultuurisündmuste jaoks, samuti lesilad ning ronimisatraktsioonid ja liivakast lastele. Soov on hoida ruum sõbralik ja suitsuvaba.

Ruumieksperiment Ehe Ruum avatakse laupäeval, 29. juunil kell 12.30, kell 12.55 jõuab keskväljakule tänavuse laulu- ja tantsupeo “Minu arm” tuli. Suvise kultuuriprogrammi kohta saab infot Paide Muusika- ja Teatrimaja kodulehelt https://pamt.ee/eheruum/.

Ruumieksperimenti Ehe Ruum toetab Paide linn ning mitmed kohalikud ettevõtted nagu Rebruk, Paide MEK, Elise Aed, Roccal Mare Vodja Kool, Ramirent, Comfort jpt.

Ruumieksperimendi eestvedajad loodavad, et Paide algatus innustab ka teisi oma linnaruumi ümber mõtestama ning loovaid ja odavamalt tehtavaid ajutisi lahendusi katsetama. Paidelased on valmis oma kogemust ja teadmisi jagama!

Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Ootame sind pikisilmi meie sekka, kui sa:
– MÕISTAD missioonitunde käivitavat energiat ning usud, et eesti arutelukultuuri peab ja saab arendada,
– NÄED muutustes alati uusi võimalusi ning julged ka ise muutusi algatada,
– TUNNED end juhi rollis hästi ning sul on inimeste, aja ja eelarve tulemusteni juhtimise kogemus.

Sinu esimeseks ülesandeks on loomingulise kaose piiril toimiva meeskonna eestvedajana 2020. aasta Arvamusfestivali ettevalmistamine. Selleks juhid Sa igapäevaselt 8-liikmelist tuumikmeeskonda, tagad festivali rahastuse ja edendad jätkusuutlikku ärimudelit. Oled hea koostööpartner Arvamusfestivali osapooltele ja tasakaalukas kõneisik.

Ootame Sind kandideerima, kui oled kogenud juht, kelle südame paneb põksuma väljakutse arendada professionaalselt Arvamusfestivali organisatsiooni ja Eesti ühiskonnas hoolivat arutelukultuuri. Sinu tugevuseks on koostöö ja läbirääkimiste oskus. Sa oskad inimesi hoida ja usaldada ning tagad igaühele tegutsemisvabaduse ja hea tööõhkkonna.

Arvamusfestivali eestvedajana on Sul hea võimalus festivaliorganisatsiooni edendades luua ühiskondlikku väärtust. Sinu töö tulemuseks on professionaalne ja jätkusuutlik Arvamusfestivali organisatsioon, pühendunud vabatahtlikud ning hea arutelutava levik.

Töökoormus on suurim suvekuudel ning osaline talvekuudel, mistõttu võid Arvamusfestivali eest vedada ka teiste tegemiste kõrvalt. Töötasu on 1600 eurot bruto.

Ootame Sind meiega liituma esimesel võimalusel, et saaksid kaasa lüüa juba käesoleva aasta festivali ettevalmistuses.

Sinuga koos tahame tähistada ka Arvamusfestivali kümnendat sünnipäeva!

Mõneti sümboolselt pälvisid eesti keele aastal tavalisest suuremat tähelepanu keele, kultuuri ja rahvuse küsimused. Välja joonistusid ka suurandmetega seotud teemad – ühelt poolt ettevõtete ja riigi kogutud andmed kui võimalus midagi paremaks teha, teisalt andmete jagamisega seotud turvariskid.

Kolmas suurem ring teemasid puudutab tulevikku vast kõige teravamalt – kliimaküsimused ehk laiemalt planeedi Maa saatus, igaühe võimalused koduplaneeti säästvamal moel kohelda, aga ka sellega seotud umbusk.

Suvel on võimalus need ja kümned teised teemad läbi rääkida, oma seisukohti põhjendada ning selgitada, argumente luua ja märgata, üksteist kuulata ning seeläbi sisukat ja edasiviivat arutelu pidada. Peame arutelus sündinud väiksematki nihet uue teadmise või parema mõistmise suunas omaette väärtuseks. Seekord, kui festival sünnib koostöös rahvusülikooliga, on eriline tähelepanu teadmistepõhisel lähenemisel.

Arvamusfestivali eestvedajate üks tänavusi unistusi on varakult nügida selgelt sõnastama arutelude eesmärki, et ühiselt mõtestada vestluste väärtust. Ideekorje tulemuste järgi on ligikaudu poolte arutelude puhul soov luua mõne teema või nähtuse paremat mõistmist, kolmandik aruteludest soovib jõuda uute lahendusteni või testida olemasolevaid, samuti korraldatakse tagasivaatavaid arutelusid, mille mõte on saadud õppetunnid läbi rääkida ja analüüsida.

Me ise peame oluliseks ka noorte aktiivsete kodanike pealekasvu, millele festivalil vabatahtlikuna tegutsemine kaasa on aidanud. See on suur asi. Kui mõistmine on ka teie soov, siis saame 9. ja 10. augustil kokku Eestimaa südames Paides!

Tekst: Kadri Sikk, Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige

1. Impordime teadmised
Kuna Rootsis ja Soomes on veganlus täiesti aktsepteeritud toitumisviis kõigile, kutsusimegi mõlemast riigist arutelus osalema usaldusväärsed asjatundjad, kes oskasid avada rahvusvaheliselt tunnustatud seisukohti veganluse tervisemõjude kohta. Rootsist käis ühingu Arstid Tuleviku Heaks eestvedaja, onkoloog David Stenholtz, Soomest aga Põhjamaade toitumissoovituste töörühma liige ja Helsingi Ülikooli toitumisteaduste professor Mikael Fogelholm. Meie kogemus naaberriikidega on olnud väga positiivne nii tol arutelul kui hiljem – ikka tullakse hea meelega külla ja jagatakse teadmisi.

2. Vaenlane on informeerimata sõber
Võime ju vahel pahandada Eesti tervisevaldkonna eestkõnelejate väärarusaamade üle veganlusest, kuid ega sellest keegi targemaks ei saa. Skeptikutest tondi tegemise asemel pidasime paremaks mõelda end nendega sõpradeks, kelle eksiarvamustele ruumi teha ning keda suunata infoni, mida meie juba teadsime. Selleks kutsusime neid julgelt arutelusse, oli aga küll tükk tegemist, et keegi sinna ka tuleks. Lõpuks saimegi koos väliskülalistega kokku väga erinevatel seisukohtadel asjatundjad, nende hulgas perearst dr Karmen Jolleri ja suure skeptikuna tuntud Eesti Lastearstide Seltsi juhataja dr Ülle Einbergi. Selle kõige tulemusena mõjus arutelu objektiivsemalt, aga sellest olulisemana astusime enda jaoks tähtsa sammu koostöö suunas nende organisatsioonide ja ekspertidega, kes kujundavad toitumisküsimustes Eesti avalikkuses arvamust. Lõppude lõpuks oleme ju siiski kolleegid.

3. Las asjatundjad räägivad
Meie võisime veganitena Eestis rääkida, kui hea valik see on tervisele, kuid tol hetkel meid veel piisavalt tõsiselt ei võetud. Seega tegime valiku ise üldse püünele mitte minna. Nägime vaeva ja otsisime moderaatoriks inimese, kes oli ühe jalaga kummaski maailmas: arsti ja vegani dr Marta Velgani. Asjatundlike väliskülaliste ja oskusliku moderaatoriga tagasime, et hirmujutud veganlusest said adresseeritud võrdsetel alustel ehk tervisevaldkonnas tunnustatud inimeste poolt. Lisaks nendele kolmele põhimõttele pidasime silmas soolist tasakaalu, mis õnnestus hästi. Kõige selle tulemusena oli meie arutelu tookordse festivali üks kõige populaarsematest, mida kajastati meediaski. Oleme jätkanud väga head koostööd moderaatoriks olnud Marta Velganiga, keda me eelnevalt ei tundnud. Samuti võime täna öelda, et oleme saavutanud tervisevaldkonna organisatsioonide ja ekspertide seas hea maine ning tõsiseltvõetavuse, mille pinnalt on koostööd teha juba hoopis parem.

Seega soovitan mõelda oma pikaajalistele eesmärkidele ning võtta ette hea arutelu korraldamise – see on vaeva väärt!

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Kärt Vajakas

KUULA JÄRELE

Ühenduse CIVICUS esimene tegevjuht Miklos Marschall tõi Ungari näitel välja, kuidas pärast NSVLi lagunemist toimus Ungaris kiire areng liberaalse demokraatia suunas, kuid ühel hetkel muutus bürokraatlik süsteem paljude jaoks liiga aeglaseks. Ungari praeguse peaministri Viktor Orbáni edu selgitas Marschall inimeste sooviga tugeva liidri järele, kes näitaks otsustuskindlust ja kiirust.

Samas on sellise liidri esile kerkimine Ungaris viinud olukorda, kus ametkonnad on aastate jooksul täidetud vaid ühe partei pooldajatega ning peaministripartei toetab avalikke kampaaniaid kodanikuühenduste eestvedajate vastu, muuhulgas selliseid, kus neid nimetatakse riigivaenlasteks. Sellise olukorra ennetamiseks soovitasid arutelus osalejad keskenduda demokraatia hoidmisel põhiväärtuste kinnitamisele ning vähem tegeleda bürokraatia pideva kasvatamisega.

Arutelus keskenduti ka sellele, mida saaks kodanikuühendused paremini teha ning põhipunktidena toodi välja, et kodanikuühendused peaksid julgemalt poliitikasse sekkuma ning leidma uudseid viise oma mõtete edasi andmiseks. Ühe näitena võib tuua sotsiaalmeedias populaarsust kogunud logod ja pildiraamid, millega iga inimene saab kergesti oma poolehoidu väljendada ning sõnumit edastada.

Samuti rõhutati iga inimese rollile ja võimalusele ühiskonnas muutusi kaasa tuua. Poola sotsioloog Jakub Wygnański põhjendas oma aktiivsust: „Ma käitun, nagu kõik sõltuks minust. Ajalooliselt tähendab sõna idioot inimest, kes huvitub ainult oma heaolust. Mina ei soovi idioot olla.“

Kui keegi ei ole valmis muutuste nimel vaeva nägema, siis ei saa ühiskond edasi arendada. Samamoodi tõi Saksa kodanikuühenduste eestvedaja Andre Wilkens välja, et tema motivatsioon vabatahtlikuks tegevuseks on Briti kolleegi sõnad: „Kui Su lapsed ja lapselapsed Sult tulevikus küsivad, mida Sa tegid, kui Sa ei nõustunud sellega, mis ühiskonnas toimub? Kas Sa vaatasid kõrvalt või proovisid midagi teha isegi, kui see ebaõnnestus?“

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

ROHKEM PILTE

Mind jäi kummitama mõte, et õnneliku suhte nimel tuleb tööd teha ja vaeva näha. Mida selle all siis tegelikult mõeldakse? Mida see ühe või teise inimese jaoks tähendab? Me tegelikult tihti mõtleme ja tajume asju erinevalt. Samamoodi mõistame ka armastust erinevalt.

Ühe jaoks on armastus see, et ta teeb teise inimese jaoks kõik või et teine inimene teeb tema jaoks kõik. Teise jaoks on armastus vabadus ise otsustada, mis teda õnnelikuks teeb või lahkudes teadmine, et koosolemise eesmärk on saavutatud.

Kuna iga mõistet võib käsitleda mitmest vaatenurgast, siis ongi oluline see, et me teineteist mõistaks, et me räägiks ja kuulaks. Samas võime ka omavahel mitte nõustuda, kuid peame teise inimese arvamusega leppima, lubama tal arvata nii nagu tema arvab.

Pereterapeut Kaia Kapsta-Forrester tõi välja, et tihti sisenetakse vabaabiellu ja libisetakse abiellu ilma konkreetseid kokkuleppeid tegemata. Siis avastatakse, et olukord pole selline, nagu on ette kujutatud. Pole näiteks räägitud läbi, mida keegi ootab ja oluliseks peab, mida ise pakkuda tahab. Millegipärast on inimestel keeruline rääkida asjadest avatult ja siiralt, sellest, mida tegelikult tuntakse, kuid mis on ühe hästi toimiva paarisuhte eelduseks. See on midagi, mida tuleb ise õppida, kuna vajalik eeskuju puudub.

Arutelu ühe laudkonna eestvedaja, vaimulik Triin Käpp tõdes, et tema elus on olnud üks abielupaar, kes oli talle suureks eeskujuks, milline üks õnnelik abielu olema peaks. Ja see annab talle usu ja teadmise, et ka tema võib olla kellelegi positiivseks eeskujuks.

Mis siis, kui meil kõigil on olemas kuskil keegi, kes on meie jaoks see kõige-kõige õigem?
Mis siis, kui peamegi enne õppima läbi mitme suhte, enne kui astume sinna tõelisse liitu?
Mis siis, kui peame õppima õigel ajal taanduma suhtest, mis meile ei sobi või välja astuma suhtest siis, kui oleme sellest välja kasvanud ja see enam meile mitte midagi ei anna?
Mis siis, kui peame lihtsalt märkama ja aru saama, millal on aeg suhe lõpetada, enne kui keegi valusalt kõrvetada saab?
Mis siis, kui päriselt ongi meie jaoks keegi, kellega koos kasvada ja maailma avastada, olles hoitud ja kaitstud ka siis, kui tekivad erimeelsused?
Mis siis, kui see liidab ja tugevdab ja aitab meil iseennast paremini tundma õppida? Mis siis, kui kogu suhteteema ongi ainult selle jaoks, et iseennast paremini mõista ja armastada ning seda harmooniat ja armastuse väge kaaslasega jagades koosluua maailma?
Mis siis, kui õnn peitub iseendas?

—

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Mis siis saab? Mitte midagi

Poliitilistest jõududest initsieerisid arutlemist perede suuruse teemal Vabaerakond ja Isamaa. Kummaski arutelugurpis kulgesid panelistide mõtteavaldused sarnasel rajal. Jüri Adamsi sõnul ei ole mõistlik riigi raha eest veenda lapsi saama inimesi, kes seda ei taha. Selle asemel tuleb keskenduda nendele, kes tahavad lapsi. Kerstin Meresma märkis Isamaa alal toimunud arutelus, et esmatähtis on luua keskkond, kus noored tahavad lapsi saada. Priit Sibul, Monika Haukanõmm, Siiri Oviir jt tõid samuti esile keskkonnaga seonduvat, alustades lapserohkete perede raskustest kodulaenu saamisel kuni infrastruktuuri ja lapsehoidja leidmiseni välja.

“Ma ei tahagi veel tööle tagasi!”

Teravat vastasseisu lapserohkeid peresid toetavate meetmete osas ei paistnud. Julgen loota, et see viitab panelistide mõistlikule järeldusele, et soov saada lapsi on isiklik hoiak. Kui hoiak on lasterohkuse poolt, siis riigi ülesanne on kõrvaldada takistused ja anda soodustusi. Kui hoiak on vastu, siis on nii ehk naa liiga hilja. Täiskasvanud inimese hoiakuid raha eest ei muuda.

Hoiakutest rääkides ー Isamaa telgis kõlas nii publiku poolt kui moderaatori suust mõtteavaldus, et naine tahab varsti peale sünnitust tööle tagasi. Tunnen ja tean naisi, keda võib iseloomustada sõnadega “kes palju teeb, see palju jõuab”. Neil on juba lapsed, nad teostavad end tööl ja tahavad ka veel rohkem lapsi. Suurepärane! Tean aga ka mitmeid naisi, kes on parimas karjääri ja pereloome eas, kuid kes soovivad loobuda pikemaks ajaks tööst, et saada järjest kaks, kolm või rohkem last.

Riiklikes poliitikates kumab tihti läbi soov võimaldada naistel peale laste sündi võimalikult kiiresti naasta tööjõuturule. Sama hoiak on jõuliselt esindatud ka meedias. Kuidas peaks end selle taustal tundma naine, kes mõtleb teisiti? Ühiskond teeb talle väga keeruliseks öelda välja vastupidine arvamus: (veel) ei taha tööle tagasi!

Kestev perekond algab turvalisest suhtest

Kristina Birk-Vellemaa nimetas ühe pereloomet pärssiva asjaoluna paarisuhte madalat kvaliteeti, mis võib väljenduda näiteks mehe väheses panuses ühise kodu ja laste eest hoolitsemisse. Suhte kvaliteet oli kandvaks teemaks arutelualal Eesti Usk toimunud paneelis “Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?”. Panelistide rivi oli kõike muud kui homogeenne ー kes oma esimeses, ainsas ja pikaajalises suhtes, kes aga juba kolmandas. Osalusarutelu näitas, et sõltumata isiklikust taustast nähakse paarisuhet soodustavaid ja kahjustavaid asjaolusid pigem sarnaselt.

Dagmar Lamp tõi suhetes probleemina esile idealistlikud ootused ja enesepettusesse ideaalse kaaslase otsimisel. Seevastu kvaliteetse paarisuhte juurde kuuluvad mõistmine, lugupidamine, ühisosa leidmine jpm ei ole samastatavad armumise afektiga, vaid eeldavad pühendumist ja pikaajalist tööd teineteise ja iseenese tundmaõppimisel. Olen ammugi mõelnud, kui oluline on inimsuhete loomise ja hoidmise oskus, et inimene saaks end ühiskonnas maksimaalselt teostada. Samas ei tea ma ühtegi näidet haridusasutustest, kes on võtnud need inimeseks olemise kompetentsid oma õppeprogrammi. Ehk on siin mõttekoht hariduspoliitika kujundajatele?

Kokkuvõtlikult neis kolmes arutelugrupis kuuldu põhjal järeldub, et rahvastikupoliitika kujundamisel tuleb riigil keskenduda peredele, kes tahavad lapsi, kõrvaldada neilt takistused ja luua soodustusi. Üksnes rahalistest soodustustest siin ei piisa. Ülimalt oluline on kvaliteetne paarisuhe. Suhe ise on nende inimeste vaheline asi, kuid riigi ülesanne peaks olema anda inimestele nende väljakujunemisel – kooliõpingute ajal – teadmisi ja oskusi kvaliteetse suhte loomiseks ja hoidmiseks. Perepoliitikat peab toetama mitte üksnes rahandus-, vaid ka sotsiaal- ja hariduspoliitika.

—

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

“Kuidas saada palju lapsi” @Arvamusfestival2018
Osalesid Siiri Oviir, Priit Sibul ja Kerstin Meresma
Arutelu juhtis Marii Karell
KUULA JÄRELE

“Kuidas rakendada kolme lapse poliitikat?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Monika Haukanõmm, Kristina Birk-Vellemaa ja Jüri Adams
Arutelu juhtis Mikko Nõukas

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Juhani Jaeger
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Paula Kristel Kajula

Arutelu põhiteemaks oli ajalooliste sammaste ja tseremooniate väärtus ja roll tänapäeval. Ka Laura Linsi ja Roland Reemaa Veneetsia biennaali näitus „Nõrk monument“ tegeleb monumentide tähendusega. Intrigeeriv pealkiri viitab monumentide sisu mõjususele. Nõrga monumendi näitena tõi Linsi välja Torma Vabadussõja monumendi – põlvitava Kalevipoja kuju – mis püstitati 1923. aastal. Koos okupatsioonide vaheldumisega pöörati kuju kord ida, siis jälle lääne suunas, nõnda pidevalt selle tähendust muutes ja nõrgestades. Linsi iseloomustas nähtust repliigiga „Eestis monumendid tantsivad“. Teiseks näiteks on Tartu maantee äärsed betoonsambad, mis ühe monumentaalseima ruumina Eestis ei kanna endas midagi muud peale õhu ja mälestuse 2008. aasta majandusbuumist.

Reemaa tõstatas küsimuse monumentide olemusest: on siis monument arhitektuur või kunst? Tema sõnul võib monumenti mõtestada kui ekstreemset arhitektuurilist projekti, mille eesmärk peaks olema tähendusrikka ruumi loomine. Tähendusrikka ruumi näitena tõi ta välja  Hirvepargi trepid, millele Herbert Johannson 1936. aastal Toompea müüri taaskindlustamise rolli kavandas. 1987. aastal toimunud Hirvepargi kohtumised ning neile pühendatud mälestustahvli lisandumine lisas juurde uue mälukihi. Nõnda võib mälestusmärk ümbermõtestamisel ning uute ajalooliste sündmuste lisandumisel ka hoopis tugevamaks, suuremaks ja tähendusrikkamaks muutuda.

Lisaks monumentide sümboolika muutumisele on olulised ka nende asukohad, näiteks palju arutelu tekitanud Maarjamäe memoriaali kõrvale rajatav kommunismi ohvrite mälestusmärk. Siinkohal lahknesid ka vestlejate arvamused: ühelt poolt on Maarjamäel hea kogum ajaloolisi kihistusi, mis võiks toimida lepitamisruumina; teisalt viime Maarjamäele mälestusmärgi püstitamisega olulised teemad perifeeriasse, sest linnuke saadakse kirja, kuid rohkem see inimeste teedele ei satu ega eludesse sekku.

Ajalooliste sümbolite muutumisega leppimine pigem tugevdab monumendi tähendust. Siinkohal tõi Jõerüüt näiteks isetekkelised monumendid Haapsalu promenaadi ääres, kus inimesed võivad endale tellida pingi koos sildiga teemal “1944. aasta viimane võimalus laevaga Rootsi põgeneda”. Haapsalu linnaga pigem kitsalt seotud, kuid Eesti riigile oluline sündmus, mis avaneb isetekkelise monumendi ning isiklike lugude kaudu. Isetekkelise monumendina toimivad Linsi meelest ka näiteks Tallinna tüüpmajad, mis oma erisusega annavad edasi kohalikku ajalugu ning on muutunud Tallinna äratuntavaks märgiks.

Mälestusmärkide sisu loomisel ja mõtestamisel on olulised ka tseremooniad. Kõik mälestusmärgid siiski tseremoniaalsete monumentidena ei toimi: on ka linnaruumi osana toimivaid mälestusmärke, mida on eriti palju näiteks Tartus. Tugeva tseremoniaalse mälestusmärgina toimib Vabadussammas, kuid siingi on tseremooniatega võimalik monumenti nõrgestada: näiteks loob presidendi poolt Vabadussamba äärde asetatud pärg küüditamise ohvrite mälestamiseks seose Vabadussamba ja küüditamise vahele. Samas leidsid vestlejad, et mälestusmärkidega seotud tseremooniad peavad olema püsivad, sest pisematki muutust võib tõlgendada poliitilise muutusena.

Arutelu lõpetas Jaak Jõerüüdi novell „Raha monument“. Kas peaksime püstitama monumente sellele, mis meie jaoks päriselt väärtust kannab või peavad monumendid olema seotud sellega, mis riiklikult püha? Kui riiklikult ja ajalooliselt püha muutub, siis monument rahale jääks ilmselt veel mõneks ajaks püsima. Järgmisel monumentidest kõneleval vestlusel võiks arutleda selle üle, kas demokraatlik ühiskond üldse vajab monumente ja nendega seotud tseremooniaid. On need siis rahvusriigi toimimise seisukohast olulised ning kas iga inimene ei võiks elada enda jaoks loodud ja pühaks peetavate monumentide keskel?

—

Arutelu “Recycled Kalevipoeg kolme triibu dressis? Ehk monumentide väärtus eile, täna ja homme.

L, 11. augustil 2018 türannia ja inimlikkuse alal
Osalesid Laura Linsi, Roland Reemaa, Tiit Remm, Jaak Jõerüüt. Arutelu juhtis Gregor Taul. Arutelu korraldas Eesti Mälu Instituut, Inimõiguste Instituut ja Aet Kukk.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Vanem
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Julgeolekunõukokku kuulumise ühe olulisema kasutegurina tõi president Kersti Kaljulaid välja, et organisatsiooni töö seespidine tundmine on igale riigile oluline julgeolekutagatis juhuks, kui tulevikus on vaja saada reaalset ja kiiret kasu julgeolekunõukogu tööst. Oluline on teada, kuidas nõukogus töö käib.

Kaljulaid tõi välja, et kuigi tihti öeldakse, et väikestel riikidel pole võimalusi suuri muutusi ellu viia, siis tegelikult on hoopis vastupidi. Lisaks väikeriikide huvide eest seismisele on Eestil plaanis nõukogusse viia mitmed suured ja olulised rahvusvahelised teemad. Näiteks küberturvalisus ja sellega seotud seadusruumi arendamine.

“Meil on täiesti selge plaan, et kõik küberjulgeoleku ja tehisintellekti teemad tuleb viia ÜRO julgeolekunõukogu laua taha, sest rahvusvaheline seadusruum selles valdkonnas on selge arengupeetusega. Nii nagu kliimamuutused viis julgeolekunõukokku Uus-Meremaa, suhteliselt väike riik, nii plaanib Eesti anda oma panuse just nimelt küberohtude ja tehisintellektiga seotud probleemidele lahenduste otsimisel,” ütles Kaljulaid.

Riigikogu liige Marko Mihkelson juhtis tähelepanu asjaolule, et mittealaliseks liikmeks olemine ei asenda NATO-t ja ei lisa otseselt Eesti riigile julgeolekut, tuues näiteks Gruusia ja Ukraina sündmused. Valituks osutumine muudab aga Eesti enda tõsiseltvõetavust ja võimaldab tõsta päevakorda Eestile olulisi teemasid, millel on pikem eluiga kui need kaks liikmeks olemise aastat.

Samuti on Mihkelsoni arvates Eestil võimalus näidata oma olemasolu riikidele, kes teavad Eestist vähe, ja luua nendega suhteid nii regionaalsel kui ka riikide tasandil, muutes Eestit pikemas perspektiivis rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks.

Kampaaniakohtumistel on teised riigi suurt huvi tundnud just Eesti digivaldkonna lahenduste vastu nagu x-tee või e-riik. “Eestit nähakse selles osas väga edumeelsena ning väga arenenud ja perspektiivse riigina. Kahtlemata on välja toodud, et see on põhjus, miks Eesti poolt soovitakse hääletada,“ sõnas Mart Nutt.

Eesti väljavaateid nõukokku saamiseks pidasid arutelus osalejad üsna heaks. Esiteks, kuna Eesti kandideerib esimest korda ja paljud riigid arvavad, et kõigile peaks andma võimaluse. Teiseks on Eesti ennast tõestanud kui sõnapidajat riiki ja täitnud enda antud lubadusi. Kolmandaks oleks Eesti pakkuda sellist oskusteavet, eriti küberturvalisuse ja tehnoloogiate teemal, mida teistel riikidel pole.

2005. aastal seadis Eesti üles oma kandidatuuri, et saada ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. ÜRO julgeolekunõukogus on viis alalist liiget (Hiina Rahvavabariik, Prantsusmaa, Venemaa, Ühendatud Kuningriik ja Ameerika Ühendriigid) ja kümme mittealalist liiget, kes valitakse regionaalsete gruppide põhiselt. Eesti kuulub Ida-Euroopa gruppi ja kandideerib samaaegselt ühele kohale Rumeeniaga. Eesti kandideerib nõukogu liikmeks esimest korda.

Vaata arutelu järele: https://goo.gl/YDJS3h (Välisministeeriumi video)
Kampaaniast lähemalt: https://vm.ee/en/estonia-un-security-council-2020-2021

Tekst: Ann Aaresild, Arvamusfestivali vabatahtlik
Foto: Anu Martinson, Arvamusfestivali vabatahtlik

Ärevustundest räägitakse veel liiga vähe, kuigi see on üks kõige sagedasem emotsioon inimesel ning massidesse ei ole veel jõudnud arusaam, et see on täiesti normaalne seisund. Kui sa tunned ärevust, on hästi ja kui sa ei tunne ärevust, on ka hästi. Häireks muutub ärevustunne siis, kui see olukord hakkab meie elu segama. See tähendab, kui hakata mõnda tegevust või olukorda vältima ja see segab meie igapäevast elu.

Kuidas ise “kaasa aidata”?

Arutelus räägiti tihti selles iroonilises võtmes, lähtuvalt pealkirjast, ja toodi näiteid, kuidas ise sellele “kaasa aidata,” et ärevushäire saada või see oma lastele tekitada. Seda võib süvendada ülemäära muretsemine või mõistlike tegevuste keelamine. Näiteks kui üks lapsevanem ei luba last teise vanemaga koos suvekodusse, sest kardab, et lapsega võib siis midagi halba juhtuda. Kui lapsevanem on muretseja, siis võib arvata, et muretsejad saavad ka tema lastest. Kui vanem ütleb lapsele, et ära karda, siis õpib laps ära, et hirm on midagi, mida olla ei tohi ning hakkab seda vältima. See omakorda tekitab pinget ja ärevust.

Ärevusest kui lihtsast ja tavalisest emotsioonist võib saada häire, kui seda harjutakse maha suruma mõne nn turvalisuskäitumisega – rahustite, alkoholi, tubaka või miks mitte ka mediteerimisega. Et see ärev tunne ometi ära läheks! Arvates, et ärevus on midagi, mida ei tohi tunda, võime langeda aga hoopistükkis sõltuvuskäitumise lõksu.

Kool ärevuse tekitajana

Välja toodi ka oluline fakt, et kool on väga ärev keskkond, sest õpilane on pidevalt situatsioonis, kus teda hinnatakse. Noored on tundlikud ning tänapäeva hariduskeskkond neile tugevaks ärevushäire loojaks. Spetsialistide hinnangul tuleb iga last võtta nii nagu ta on ja anda igale indiviidile kasvamiseks ja õppimiseks sobiv pinnas. Just nagu taimed, kel on oma eelistused, kus ja kuidas kasvada, milline on õige pinnas ning paras kogus valgust ja soojust.

Kool peaks olema koht, kus on võimalus õppida nii nagu endale sobib, mitte koht, kus karta teha vigu ja olla pideva kontrolli all, kus õieti polegi võimalust oma potentsiaali avastada. Ka lill õitseb ja kasvab siis, kui tal on parimad kasvutingimused. Tekib küsimus, mida on vaja, et muutuks meie tuleviku alustalade surumine ühte kasti, oodates ainult kindlaid tulemusi, millele ilmselgelt keegi vastata ei suuda? Näib, et praegune ühiskond on suureks toetajaks ärevushäire tekkimisel.

Kas ärevus läheb tõesti ise üle?

Spetsialistide väitel ei pea kerge ärevusega midagi tegema, see on midagi, mis läheb ise üle. Oot – mis mõttes?! Läheb ise üle? Minu küsimuse peale, et kui kaua ma pean ootama, et ta ise ära läheks, vastati, et lihtsalt proovi järele ja oota.

Väidetavalt kulub selleks kümme minutit (isiklikult küll veel kahtlen selles). Tuleb teadvustada, et see on ärevus, tegeleda oma asjadega edasi ning siis see lähebki ise üle. Skeptik minus mõtleb, et eks tuleb ise järele proovida. Sest pidevalt oma ärevusega midagi ette võttes me pikemas perspektiivis hoopis säilitame, suurendame ja süvenemine seda tunnet, ega lase sel loomulikul moel taanduda.

Kui aga ärev on laps või nooruk, siis on täiskasvanute ülesanne kindlaks teha, mis seda ärevust tekitab. Tuleb küsida ja uurida ning lubada vastata ja päriselt kuulata, sest ainult nii saab ligi sellele väärtuslikule infole ja maailmale, mis on ühe inimese sisemuses. Huvi tundes ning mõista püüdes saame oma lastele pakkuda sellist keskkonda, kus nad tõeliselt kasvada ja areneda saavad. Ja siis, ärevuse tekkides, tulevad nad ise sellega toime, sest nad teavad, millega tegemist.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

—

Arutelu “Kuidas saada ärevushäire”
R, 10. augustil 2018 turvalisuse ja tervise laval
Osalesid Katri-Evelin Kalaus, Elen Kihl, Katrin Orav, Le Vallikivi, Karina Laas. Arutelu juhtis Roald Johannson. Korraldas Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus Sensus. Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis!

KUULA JÄRELE

Eesti rahvaarv on langevas trendis ning kuigi täna ei pruugi seda suur osa inimestest tunnetada, kujutab see meie riigi harjumuspärasele toimimisele, keele ja kultuuri ning elukeskkonna säilimisele tõsist väljakutset. Enne, kui olukord muutub pöördumatuks, on võimalik seda teadliku ja süstemaatilise tegevusega parandada. #kuidasmekestame arutelul seda teed mindigi.

Katsetati osalusarutelu formaati, mis tähendas osalejatelt pea nelja tunni pikkust intensiivset mõtte- ja loometööd. Valgete toolide, faktilehtede, molbertite, viltpliiatsite ja märkmepaberitega varustatud Vallimäe bastionile kogunes huvilisi nii ülikoolide, riigiasutuste, vabaühenduste kui eraettevõtete ridadest.

Eksperdid ja nõudlik rühmatöö

Arutelu juhatasid sisse neli eksperti: Alis Tammur (Statistikaameti vanemanalüütik), Ave Lauren (Euroopa rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkti juht), Merle Liisu Lindma (Skype Eesti personalijuht) ja Lea Danilson-Järg (MTÜ Eesti Sündimusuuringud juht). Seejärel jätkus töö väiksemates töörühmades, kus iga meeskond keskendudes ühele kitsamale teemale: sündimusele, rändele või tööhõivele. Töörühmades ei toimunud siiski ainult vaba arutelu, vaid teemale läheneti konkreetsete juhendatud ülesannete kaudu. Kasutada olid faktilehed, ideekaardid, töölehed ja loomulikult igaühe kogemus ja teadmised.

Et mõtteid ja meeli algavaks maratoniks soendada, tuli igal osalejal mõelda oma suurimate hirmude ja lootuste peale, mis neil seoses inimvara jätkusuutlikkusega on, sõnastada need ühefraasilisteks mõteteks ning kirjutada sobiva fotoga ideekaardile. Neid lootusi ja hirme jagati nii suures ringis kui meeskonnasiseselt. Näiteks toodi hirmudena välja maakohtade väljasuremist ja inimeste potentsiaali raiskamist, lootustena aga julgeid, avatud meelega noori ning rahvastiku mitmekesisuse ja kontrolli tasakaalu.

Töö jätkus juhendatud ülesannete abil. Grupihääletuse teel valiti välja ja sõnastati oma teemavaldkonna teravaim probleem, mõistekaardi abil tuli probleem raamistada ja tükkideks lammutada – millest probleem tuleneb, keda see puudutab, mis selle lahendamist takistab, mis on suurimad väljakutsed jne. „Aruteluformaat on väga ambitsioonikas. Usun, et kes hoolimata keerukusest meeskondades seda järgisid, said positiivse kogemuse sellest, kuidas probleeme tükkideks võttes on võimalik jõuda konkreetsete tegevusettepanekuteni,“ ütles arutelu moderaator Maris Jõgeva. Lõpuks sõnastati oma eesmärk kuidas-küsimuse vormis. Lahendusi hakati otsima järgmistele küsimustele: kuidas jõuda regionaalse, soolise ja haridusliku tasakaaluni üle Eesti, kuidas teha nii, et haridus vastaks paremini tööturu vajadustele ning et lasterikkus ei paneks peresid majanduslikult raskesse olukorda?

Probleemid ja lahendused pulkadeks

Nii põhjaliku probleemi kallal töötamise üks eesmärk oli minna kaugemale üksnes väärtustele keskenduvast arutelust ning jõuda konkreetsete ja rakendatavate lahenduste, arengusuundade ja ettepanekuteni. Mingis mõttes kui-viga-näed-laita-siis-tule-ja-aita põhimõte. Osalisi juhendasid ja toetasid arutelujuhid ning moderaator. Nende roll sellise arutelu juures on asendamatu, sest sisuka lõpptulemuseni jõudmiseks tuli töötada intensiivselt ning püsida iga ülesande jaoks ette antud ajaraamides. „Kõik hakkab ikkagi konkreetsest sädeinimesest pihta, moderaatoril on selles formaadis väga oluline roll,“ ütles ekspertide paneelis osalenud Ave Lauren.

Pärast lühikest puhkepausi liiguti probleemi juurest lahenduste leidmise juurde. Testimaks idee vettpidavust, tuli ka lahendus rühmas põhjalikult osadeks võtta. Analüüsida tuli seda, mis probleeme meede lahendab, milline on selle mõju ning mida erinevad sihtrühmad selle heaks ära teha saavad. „Kuigi on inimesi, kes ütlevad, et keerulistele probleemidele ei ole ühisloomes võimalik lahendusi leida, siis selle arutelu eesmärk ei olnudki leida üks ja parim lahendus rahvastiku arengu tagamiseks, vaid pigem süüvida probleemi olemusse ning leiutada igapäevaseid väiksemaid lahendusi,“ ütles arutelu moderaator Maris Jõgeva.

Ettepanek – personaalne õpikonto

#kuidasmekestame arutelust sündis kuus olulist tegevussuunda, mida ka edaspidises teemakohases analüüsitöös kasutatakse ning üks konkreetne innovatiivne ettepanek – personaalne õpikonto. Personaalsel õpikontol oleks igale töötavale inimesele määratud teatud summa raha enesetäiendamiseks ning töötukassa spetsialisti abiga valitaks välja inimese huvidele vastavad koolitused, mida õpikonto kaudu rahastada. See lahendus loodi leevendamaks struktuurse töötuse probleemi ning võiks toetada ka elukestva õppe muutumist üldiseks normiks. Töötoa jooksul välja töötatud lahendusi esitati arutlemiseks ka erakondade esimeestele festivali viimasel arutelul.

Ehkki aruteluformaat oli eriline, oli osalejaid piisavalt palju ning suurem osa neist püsis teema juures lõpuni välja. „Arvan, et kõigilt gruppidelt tuli lõpus päris huvitavaid ideid, aga väga konkreetseid tulemusi sellest oodata ei tundu väga mõistlik, sest paljuski peitub see väärtus nendes aruteludes endas,“ ütles arutelul osaleja Kadri Lutter. Kestvusarutelud on paljudele ehk veel mõnevõrra ebamugavad, kuid esimene katsetus näitas, et formaat sobib Arvamusfestivalile hästi. Inimvara alale lahendusmaratoni toonud organisatsioonid lubavad mõttevahetuse pidamist samal teemal veel sel sügisel ning festivalil kogetu andis ainest, kuidas seda jätkata.

Tekst ja foto: Greetel Joanna Võrk

Kui laps läheb kooli, läheb ta saama eduelamust kahes valdkonnas: hariduslik ja sotsiaalne. Lapsevanemate ja õpetajate jaoks näib olulisem olevat esimene. Lapse enda jaoks on tihti olulisem aga just teine – halvad hinded pole võrreldavadki kiusamise ohvristaatuse või üksildusega. Ebaedu sotsiaalses sfääris mõjutab tugevalt ka õpiedukust. Nii jõudsime arutelus „Igasse kooli ÕNNEalajuhataja“ ikka ja taas suhete juurde. Peamiselt oli fookuses koolikiusamine.

Lapsed tahavad kooli minna. Lasteaialastele on see oluline prestiiži küsimus, kool on aste kõrgemal kui lasteaed. Küsimus on hoopis, kui kaua nad koolis tahavad käia. Laste heaolu uuringust tuleb välja, et 6. klassi õpilaste koolis käimise tahe on neli korda väiksem kui 2. klassi õpilaste oma. Mis nende aastate jooksul juhtub?

Kõigepealt tasub küsida, mis on kooli eesmärk. Õpetada, kuidas olla elukunstnik, kuidas navigeerida ja valida paljude võimaluste vahel, õpetada suhtlemist? Kõik inimesed ju suhtlevad omavahel, seega on nad suhtlemisoskuse omal käel üles korjanud. Samas ei küsi me, kas koolis peaks õpetama lugemist, kuigi leidub lapsi, kes on sellegi oskuse justkui iseenesest üles korjanud.

Kiusamise tagajärjed on rängad. Õnnetunde vähenemine on siinjuures üks väheolulisematest võrreldes näiteks vähenenud õpi- ja töövõime, kuritegevuse ja raskete vaimsete häiretega. Mõju on ka kõrvalseisjatele – kas me tõesti tahame, et ühiskonnas juurduks arusaam, et väärkohtlemine on aktsepteeritav?

Kui arutelu anti osalejate kanda ja paluti mõelda, kuidas saaks koolirõõmuga seotud probleeme lahendada, olid paljud pakutud ideed seotud õpetajate ja õpetamise meetoditega. Tugigrupid, õpetajate mentorid, pädevad psühholoogid, toetavad kolleegisuhted, diferentseeritud õpe, õppimise tähenduslikkus, lapsevanemate kaasamine, õpetajatöö väärtustamine ühiskonnas. See, mis toimub õpetajatega ja õpetajate vahel, toimub tihti ka õpilastega. Seega tasub senisest veel enam tähelepanu pöörata pedagoogidele, sest just nemad puutuvad õpilastega kõige rohkem kokku, neil on võimalusi märgata probleeme ning õpetada seda, millest kogu koolirõõm alguse saab – suhtlemist.

Kokkuvõttes jõudsid spetsialistid manitsuseni, mida võiks laiendada ka väljaspoole kooli ja koolikiusamist. Koolides on probleemide lahendamiseks tehtud juba palju ära, samas mõnikord toimitakse kõhutunde järgi, mis alati ei vii soovitud tulemuseni. Kasulik oleks vahepeal vaadata ka uuringutest, mida tasub teha ja mida mitte. Oluline on teadmispõhine, läbimõeldud ja süsteemne tegevus. Süstemaatiline tegutsemine peaks olema igas koolis juurutatud, koolivälised programmid peaksid tulema appi siis, kui ise enam ei oska või ei jõua. Samuti ei tohiks me häbeneda abi küsida, vaid aeg-ajalt spetsialistiga, nt terapeudiga konsulteerimine peaks olema normaalne ja lausa populaarne.

Kuigi arutelus keskenduti palju koolikiusamisele ning vaadati sellele otsa erinevate nurkade alt ja läbi erinevate osapoolte silmade, oli minu mõtetes ikka ja jälle see küsimus: kui kaotaksime koolis kiusamise ja tõrjutuse, kas oleksid siis kõik õpilased õnnelikud ja tahaksid kuni oma haridustee lõpuni hea meelega koolis käia? Või on midagi veel, mida saame koolirõõmu suurendamiseks teha? Kui igasse kooli jõuaks õnnealajuhtaja, mis oleksid tema töö eesmärgid ja peamised ülesanded?

—

Arvamusfestival 2018, R, 10. augustil kell 18-19.30 @Haridus 2.0
“Igasse kooli oma ÕNNEalajuhataja”

Osalesid Liisa Ringo (Avatud Kool), Helen Voogla (Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine), Dagmar Kutsar (Tartu Ülikool), Kristiina Treial (KiVa), Katri Lamesoo (Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus), Mihkel Rebane (HTM), Marit Kannelmäe-Geerts (SA Archimedes Noorteagentuur / programm “Hooliv klass”).

Arutelu juhtisid Daniel Soomer ja Anna-Kaisa Oidermaa (Peaasi.ee)

Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis Arvamusfestivali kanalis!

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anu Martinson