Mind jäi kummitama mõte, et õnneliku suhte nimel tuleb tööd teha ja vaeva näha. Mida selle all siis tegelikult mõeldakse? Mida see ühe või teise inimese jaoks tähendab? Me tegelikult tihti mõtleme ja tajume asju erinevalt. Samamoodi mõistame ka armastust erinevalt.

Ühe jaoks on armastus see, et ta teeb teise inimese jaoks kõik või et teine inimene teeb tema jaoks kõik. Teise jaoks on armastus vabadus ise otsustada, mis teda õnnelikuks teeb või lahkudes teadmine, et koosolemise eesmärk on saavutatud.

Kuna iga mõistet võib käsitleda mitmest vaatenurgast, siis ongi oluline see, et me teineteist mõistaks, et me räägiks ja kuulaks. Samas võime ka omavahel mitte nõustuda, kuid peame teise inimese arvamusega leppima, lubama tal arvata nii nagu tema arvab.

Pereterapeut Kaia Kapsta-Forrester tõi välja, et tihti sisenetakse vabaabiellu ja libisetakse abiellu ilma konkreetseid kokkuleppeid tegemata. Siis avastatakse, et olukord pole selline, nagu on ette kujutatud. Pole näiteks räägitud läbi, mida keegi ootab ja oluliseks peab, mida ise pakkuda tahab. Millegipärast on inimestel keeruline rääkida asjadest avatult ja siiralt, sellest, mida tegelikult tuntakse, kuid mis on ühe hästi toimiva paarisuhte eelduseks. See on midagi, mida tuleb ise õppida, kuna vajalik eeskuju puudub.

Arutelu ühe laudkonna eestvedaja, vaimulik Triin Käpp tõdes, et tema elus on olnud üks abielupaar, kes oli talle suureks eeskujuks, milline üks õnnelik abielu olema peaks. Ja see annab talle usu ja teadmise, et ka tema võib olla kellelegi positiivseks eeskujuks.

Mis siis, kui meil kõigil on olemas kuskil keegi, kes on meie jaoks see kõige-kõige õigem?
Mis siis, kui peamegi enne õppima läbi mitme suhte, enne kui astume sinna tõelisse liitu?
Mis siis, kui peame õppima õigel ajal taanduma suhtest, mis meile ei sobi või välja astuma suhtest siis, kui oleme sellest välja kasvanud ja see enam meile mitte midagi ei anna?
Mis siis, kui peame lihtsalt märkama ja aru saama, millal on aeg suhe lõpetada, enne kui keegi valusalt kõrvetada saab?
Mis siis, kui päriselt ongi meie jaoks keegi, kellega koos kasvada ja maailma avastada, olles hoitud ja kaitstud ka siis, kui tekivad erimeelsused?
Mis siis, kui see liidab ja tugevdab ja aitab meil iseennast paremini tundma õppida? Mis siis, kui kogu suhteteema ongi ainult selle jaoks, et iseennast paremini mõista ja armastada ning seda harmooniat ja armastuse väge kaaslasega jagades koosluua maailma?
Mis siis, kui õnn peitub iseendas?

—

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Mis siis saab? Mitte midagi

Poliitilistest jõududest initsieerisid arutlemist perede suuruse teemal Vabaerakond ja Isamaa. Kummaski arutelugurpis kulgesid panelistide mõtteavaldused sarnasel rajal. Jüri Adamsi sõnul ei ole mõistlik riigi raha eest veenda lapsi saama inimesi, kes seda ei taha. Selle asemel tuleb keskenduda nendele, kes tahavad lapsi. Kerstin Meresma märkis Isamaa alal toimunud arutelus, et esmatähtis on luua keskkond, kus noored tahavad lapsi saada. Priit Sibul, Monika Haukanõmm, Siiri Oviir jt tõid samuti esile keskkonnaga seonduvat, alustades lapserohkete perede raskustest kodulaenu saamisel kuni infrastruktuuri ja lapsehoidja leidmiseni välja.

“Ma ei tahagi veel tööle tagasi!”

Teravat vastasseisu lapserohkeid peresid toetavate meetmete osas ei paistnud. Julgen loota, et see viitab panelistide mõistlikule järeldusele, et soov saada lapsi on isiklik hoiak. Kui hoiak on lasterohkuse poolt, siis riigi ülesanne on kõrvaldada takistused ja anda soodustusi. Kui hoiak on vastu, siis on nii ehk naa liiga hilja. Täiskasvanud inimese hoiakuid raha eest ei muuda.

Hoiakutest rääkides ー Isamaa telgis kõlas nii publiku poolt kui moderaatori suust mõtteavaldus, et naine tahab varsti peale sünnitust tööle tagasi. Tunnen ja tean naisi, keda võib iseloomustada sõnadega “kes palju teeb, see palju jõuab”. Neil on juba lapsed, nad teostavad end tööl ja tahavad ka veel rohkem lapsi. Suurepärane! Tean aga ka mitmeid naisi, kes on parimas karjääri ja pereloome eas, kuid kes soovivad loobuda pikemaks ajaks tööst, et saada järjest kaks, kolm või rohkem last.

Riiklikes poliitikates kumab tihti läbi soov võimaldada naistel peale laste sündi võimalikult kiiresti naasta tööjõuturule. Sama hoiak on jõuliselt esindatud ka meedias. Kuidas peaks end selle taustal tundma naine, kes mõtleb teisiti? Ühiskond teeb talle väga keeruliseks öelda välja vastupidine arvamus: (veel) ei taha tööle tagasi!

Kestev perekond algab turvalisest suhtest

Kristina Birk-Vellemaa nimetas ühe pereloomet pärssiva asjaoluna paarisuhte madalat kvaliteeti, mis võib väljenduda näiteks mehe väheses panuses ühise kodu ja laste eest hoolitsemisse. Suhte kvaliteet oli kandvaks teemaks arutelualal Eesti Usk toimunud paneelis “Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?”. Panelistide rivi oli kõike muud kui homogeenne ー kes oma esimeses, ainsas ja pikaajalises suhtes, kes aga juba kolmandas. Osalusarutelu näitas, et sõltumata isiklikust taustast nähakse paarisuhet soodustavaid ja kahjustavaid asjaolusid pigem sarnaselt.

Dagmar Lamp tõi suhetes probleemina esile idealistlikud ootused ja enesepettusesse ideaalse kaaslase otsimisel. Seevastu kvaliteetse paarisuhte juurde kuuluvad mõistmine, lugupidamine, ühisosa leidmine jpm ei ole samastatavad armumise afektiga, vaid eeldavad pühendumist ja pikaajalist tööd teineteise ja iseenese tundmaõppimisel. Olen ammugi mõelnud, kui oluline on inimsuhete loomise ja hoidmise oskus, et inimene saaks end ühiskonnas maksimaalselt teostada. Samas ei tea ma ühtegi näidet haridusasutustest, kes on võtnud need inimeseks olemise kompetentsid oma õppeprogrammi. Ehk on siin mõttekoht hariduspoliitika kujundajatele?

Kokkuvõtlikult neis kolmes arutelugrupis kuuldu põhjal järeldub, et rahvastikupoliitika kujundamisel tuleb riigil keskenduda peredele, kes tahavad lapsi, kõrvaldada neilt takistused ja luua soodustusi. Üksnes rahalistest soodustustest siin ei piisa. Ülimalt oluline on kvaliteetne paarisuhe. Suhe ise on nende inimeste vaheline asi, kuid riigi ülesanne peaks olema anda inimestele nende väljakujunemisel – kooliõpingute ajal – teadmisi ja oskusi kvaliteetse suhte loomiseks ja hoidmiseks. Perepoliitikat peab toetama mitte üksnes rahandus-, vaid ka sotsiaal- ja hariduspoliitika.

—

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

“Kuidas saada palju lapsi” @Arvamusfestival2018
Osalesid Siiri Oviir, Priit Sibul ja Kerstin Meresma
Arutelu juhtis Marii Karell
KUULA JÄRELE

“Kuidas rakendada kolme lapse poliitikat?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Monika Haukanõmm, Kristina Birk-Vellemaa ja Jüri Adams
Arutelu juhtis Mikko Nõukas

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Juhani Jaeger
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Paula Kristel Kajula