Alates 2014. aastast saavad Eesti kodanikud riigikogule ühiseid ettepanekuid esitada. 2016. aastal sündis keskkond Rahvaalgatus.ee, mille kaudu on võimalik ettepanekutele koguda digiallkirju ning ühine pöördumine parlamendini toimetada. 

Arvamusfestivali aruteludest on tänaseks sündinud kaks rahvaalgatust. Eesti Roheline Liikumine algatas PÕXITi ehk põlevkivienergeetikast väljumise strateegia ning Päästeliit ilutulestiku maksustamise vabatahtlike päästjate toetuseks. Aitäh, et olete rajanud teed ning oma arutelu algatuseks vorminud!

Tänavu kutsub Rahvaalgatus.ee algatusi looma juba enne festivali. Paides Keskväljaku alal on üles seatud Rahvaalgatus.ee telk, kus oma algatusele tähelepanu saada ning toetajaid ja allkirjastajaid leida!

Kolm sammu enne festivali:
1) loo algatus rahvaalgatus.ee keskkonnas,
2) kopeeri sinna oma arutelu kirjeldus,
3) kirjuta abi@rahvaalgatus.ee ning sinu algatusele lisatakse Arvamusfestivali märk.

Riigikogusse pöördumiseks vajalik 1000 allkirja ei ole väike hulk. Edukad kampaaniad vajavad toetajaid. Sinu algatust levitame Arvamusfestivali kanalites nii enne kui pärast festivali! Sul on võimalus panna kokku esimene rahvaalgatus, mis jõuaks riigikoguni kohe pärast festivali!

Rohkem infot https://2019.arvamusfestival.ee/rahvaalgatus/.

Mis siis saab? Mitte midagi

Poliitilistest jõududest initsieerisid arutlemist perede suuruse teemal Vabaerakond ja Isamaa. Kummaski arutelugurpis kulgesid panelistide mõtteavaldused sarnasel rajal. Jüri Adamsi sõnul ei ole mõistlik riigi raha eest veenda lapsi saama inimesi, kes seda ei taha. Selle asemel tuleb keskenduda nendele, kes tahavad lapsi. Kerstin Meresma märkis Isamaa alal toimunud arutelus, et esmatähtis on luua keskkond, kus noored tahavad lapsi saada. Priit Sibul, Monika Haukanõmm, Siiri Oviir jt tõid samuti esile keskkonnaga seonduvat, alustades lapserohkete perede raskustest kodulaenu saamisel kuni infrastruktuuri ja lapsehoidja leidmiseni välja.

“Ma ei tahagi veel tööle tagasi!”

Teravat vastasseisu lapserohkeid peresid toetavate meetmete osas ei paistnud. Julgen loota, et see viitab panelistide mõistlikule järeldusele, et soov saada lapsi on isiklik hoiak. Kui hoiak on lasterohkuse poolt, siis riigi ülesanne on kõrvaldada takistused ja anda soodustusi. Kui hoiak on vastu, siis on nii ehk naa liiga hilja. Täiskasvanud inimese hoiakuid raha eest ei muuda.

Hoiakutest rääkides ー Isamaa telgis kõlas nii publiku poolt kui moderaatori suust mõtteavaldus, et naine tahab varsti peale sünnitust tööle tagasi. Tunnen ja tean naisi, keda võib iseloomustada sõnadega “kes palju teeb, see palju jõuab”. Neil on juba lapsed, nad teostavad end tööl ja tahavad ka veel rohkem lapsi. Suurepärane! Tean aga ka mitmeid naisi, kes on parimas karjääri ja pereloome eas, kuid kes soovivad loobuda pikemaks ajaks tööst, et saada järjest kaks, kolm või rohkem last.

Riiklikes poliitikates kumab tihti läbi soov võimaldada naistel peale laste sündi võimalikult kiiresti naasta tööjõuturule. Sama hoiak on jõuliselt esindatud ka meedias. Kuidas peaks end selle taustal tundma naine, kes mõtleb teisiti? Ühiskond teeb talle väga keeruliseks öelda välja vastupidine arvamus: (veel) ei taha tööle tagasi!

Kestev perekond algab turvalisest suhtest

Kristina Birk-Vellemaa nimetas ühe pereloomet pärssiva asjaoluna paarisuhte madalat kvaliteeti, mis võib väljenduda näiteks mehe väheses panuses ühise kodu ja laste eest hoolitsemisse. Suhte kvaliteet oli kandvaks teemaks arutelualal Eesti Usk toimunud paneelis “Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?”. Panelistide rivi oli kõike muud kui homogeenne ー kes oma esimeses, ainsas ja pikaajalises suhtes, kes aga juba kolmandas. Osalusarutelu näitas, et sõltumata isiklikust taustast nähakse paarisuhet soodustavaid ja kahjustavaid asjaolusid pigem sarnaselt.

Dagmar Lamp tõi suhetes probleemina esile idealistlikud ootused ja enesepettusesse ideaalse kaaslase otsimisel. Seevastu kvaliteetse paarisuhte juurde kuuluvad mõistmine, lugupidamine, ühisosa leidmine jpm ei ole samastatavad armumise afektiga, vaid eeldavad pühendumist ja pikaajalist tööd teineteise ja iseenese tundmaõppimisel. Olen ammugi mõelnud, kui oluline on inimsuhete loomise ja hoidmise oskus, et inimene saaks end ühiskonnas maksimaalselt teostada. Samas ei tea ma ühtegi näidet haridusasutustest, kes on võtnud need inimeseks olemise kompetentsid oma õppeprogrammi. Ehk on siin mõttekoht hariduspoliitika kujundajatele?

Kokkuvõtlikult neis kolmes arutelugrupis kuuldu põhjal järeldub, et rahvastikupoliitika kujundamisel tuleb riigil keskenduda peredele, kes tahavad lapsi, kõrvaldada neilt takistused ja luua soodustusi. Üksnes rahalistest soodustustest siin ei piisa. Ülimalt oluline on kvaliteetne paarisuhe. Suhe ise on nende inimeste vaheline asi, kuid riigi ülesanne peaks olema anda inimestele nende väljakujunemisel – kooliõpingute ajal – teadmisi ja oskusi kvaliteetse suhte loomiseks ja hoidmiseks. Perepoliitikat peab toetama mitte üksnes rahandus-, vaid ka sotsiaal- ja hariduspoliitika.

—

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

“Kuidas saada palju lapsi” @Arvamusfestival2018
Osalesid Siiri Oviir, Priit Sibul ja Kerstin Meresma
Arutelu juhtis Marii Karell
KUULA JÄRELE

“Kuidas rakendada kolme lapse poliitikat?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Monika Haukanõmm, Kristina Birk-Vellemaa ja Jüri Adams
Arutelu juhtis Mikko Nõukas

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Juhani Jaeger
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Paula Kristel Kajula

Oleks olnud mõeldamatu, kui selleaastasel Arvamusfestivalil ei oleks puudutatud Venemaa agressiooni teemat. Moderaator Neeme Raua ning Euroopa Parlamendi liikmete Marju Lauristini, Yana Toomi, Kaja Kallase, Urmas Paeti ja Tunne Kelami vestlusest aga selgus, et üksmeele saavutamine Venemaa ja Euroopa Liidu vahel on vähemalt teoorias teostatav.

Euroopa Parlamendi liikmed arutlemas kas Venemaa on vaenlane või koostööpartner.

Arutelu algas küsimusega, kuidas suhtub Brüssel Venemaa agressiooni ning kuidas üritab Euroopa Parlament Venemaa probleemi lahendada. Nii Paet, Kelam, Lauristin kui Kallas tõdesid, et Euroopa Liidu vaade on sarnane Eesti vaatele: taunitakse Venemaa välispoliitika arenguid, kodanikuühiskonna allasurumist ning sisepoliitika süvenemat sulgumist. “Aastaid on suur osa Euroopa Liidust soovinud Venemaaga suhelda, kuid kõik võimalikud mõjutusvahendid ja sanktsioonid ei ole reaktsiooni andnud,” ütles Paet. “See aga ei tähenda, et tuleks loobuda olukorra paremaks muutmisest.”

Yana Toom on aga korduvalt väljendanud enda vastasust sanktsioonide suhtes. Kuigi lõivosa Euroopa Parlamendist on meelestatud Venemaa vastaselt, ei ole Toomi sõnul siiski Euroopa Liidus üksmeelt. “Sanktsioonid on surnud ring ja sõja odav alternatiiv, need ei kanna vilja,” ütles Toom. Kelami sõnul on aga sanktsioonid ainuke vahend, millega autoritaarsete riikide käitumist ilma sõjata mõjutada. “Peab arvestama, et sanktsioonid on pikaajaline vahend,” lisas Kelam. “Euroopa Liidu hoiak on selles suhtes muutunud palju realistlikumaks. Näeme seda näiteks Prantsusmaa valitsuse otsuses loobuda Mistralide müümisest Venemaale, mis veel aasta tagasi oli täiesti realistlik.”

Lauristini sõnul on Euroopa Parlamendil välissuhetes üha suurenev roll, kuid oluline on vahet teha Venemaal ja Putini režiimil. “Euroopa Liidu välisasjade esindaja Mogherini ütles, et Venemaa ei ole enam meie strateegiline partner, vaid strateegiline vastane. Me maksame seda hinda, et takistada Putinit veel kaugemale minemast,” ütles Lauristin. Sanktsioonid sunnivad Putinit kurssi muutma.

Kallase arvates kulutab Euroopa Parlament ebaproportsionaalselt palju ressurssi välispoliitikaga tegelemiseks. Tema sõnul peaksime tegelema nende asjadega, milles Euroopa Liidul on pädevus ja mis inimeste elu reaalselt mõjutavad. “Sanktsioonidel on aga mõju. Teiselt poolt tundub, et Euroopa on liiga vähe kannatlik. Kui paar kuud on sanktsioonide rakendamisest möödas, hakatakse juba rääkima, et mõju pole. Me peaksime lõpuni vastu pidama,” selgitas Kallas.  Ka Toomi sõnul keskendub Euroopa liialt välispoliitikale. “Mul tekib tunne, et see, kellele me selle [poliitika] suuname, ei tee väljagi. See on suur viga, et Venemaa pole meie partner. Mis aga saab pärast Putinit? Kas asi läheb hullemaks? Kas me analüüsime, mis saab edasi?”

Kelami sõnul tuleb kindlasti Venemaa tegevusele reageerida ning liikmesriikide vahel tuleb selles küsimuses saavutada üksmeel. “Me ei ole Venemaa vaenlased, aga me peame olukorda tajuma nii, nagu see on,” ütles Kelam. “Euroopa Parlamendi otsused on väga mõõtuandvad.” Lauristini hinnangul peab Euroopa Parlament olukorral kindlasti silma peal hoidma, sest vastasel juhul tegutseksid teatud erihuvidega riigid suurema tõenäosusega Venemaa olukorrast kasu lõikavalt ning tunneksid end liiga kindlalt.

Arutledes läänemaailma ning Venemaa omavaheliste suhete üle, leidsid saadikud, et nii Euroopa kui USA on Venemaa suhtes samas olukorras. Venemaa strateegiline huvi on lääneriike lõhestada ja nõrgestada, mistõttu peavad Euroopa Liit ja USA olema suuremad liitlased kui varasemalt. Väga oluline on sõlmida Euroopa Liidu ja USA vabakaubandusleping, mis tagaks strateegilistes huvides kiirema majandusarengu, aga ka tugevamad liitlassuhted. Kelami sõnul oleks Euroopa USA toeta väga abitu ning Paeda meelest ei ole muud alternatiivi, kui sama väärtusruumi riikidevaheline koostöö. “Venemaa tahab ehitada sama maailmapilti, mis oli omane Nõukogude Liidule,” arvas Kelam.

Küsimusele, kas Venemaa võiks tulevikus saada taas Euroopa Liidule koostööpartneriks, vastasid saadikud, et tegelikult ei ole koostöö Venemaaga täielikult lõppenud. Näiteks on Venemaale suurim julgeolekuoht islamiäärmusluse kasv, mida ükski riik iseseisvalt ei saa tõkestada. Lauristini sõnul on oluline koostöö igapäevatasemel ning valdkondades, mida Venemaa otseselt ei kontrolli ega survesta. “Nii kaua kuni Krimmi küsimus ei ole lahendatud jäävad sanktsioonid alles,” ütles Paet. Toomi sõnul aga jällegi sanktsioonid ei toimi.

Lõpetuseks arutlesid saadikud selle üle, kes siis Venemaa ikkagi õigupoolest on – kas vaenlane või koostööpartner? “Me peaks jätkuvalt üritama teha kõik, et temast saaks koostööpartner. See ei ole utoopia,” ütles Paet. “Päeva pealt ei muutu midagi ja tuleb olla järjekindel. Hetkel on suurim mure see, et Venemaa agressiivsus saab piirid ette.”

Toomi sõnul puudub praegu Venemaaga dialoog. “Venemaa on meie naaber ja meie naabriks ta jääb. Kui kuulutad naabri vaenlaseks, ei vii see kuskile.” Kelam aga kinnitas, et Venemaa ei ole kellegi meelest vaenlane, vaid strateegiline oht. Lauristin kordas Kelami mõtet sellest, et Putini poliitika on Nõukogude režiimi jätk. “Venemaa pole vaenlane, aga kindlasti pole ta partner,” lõpetas Kallas.

Foto autor: Anna Markova