Just need väljendid õppisin ma selgeks viimasel Arvamusfestivalil. Mis te arvate, mida need tähendavad?
Las ma aitan. “сябар” tähendab Valgevene keeles sõber. Sellele järgnev “tawhan kithan aaya aahyo?” aga hoopis Pakistanis kasutatavas Sindhi keeles uurib, kust sa tuled. Viimane küsimus “mah nishma?” peaks olema tuttav kõigile Heebrea keele austajatele. Ehk siis “mis uudist?”.

Varsti on pea kuu möödas selleaastasest Arvamusfestivalist, aga need fraasid ei lähe mul ikka meelest. Need jõudsid kõik minuni läbi ühe kõige inspireerivama arutelu, mida olen viimaste aastate jooksul festivalil näinud.

Keele ja meele ala tõi kokku neli täiesti erinevat inimest, täiesti erinevast keele- ja kultuuriruumist ning palus neil hakata elavaks raamatuks. Ehk siis endast rääkida ning oma keelt ja kultuuri tutvustada – seda kõike Eesti keeles! Kuulama tulnud said teada, kuidas on Eestisse jõudnud Ukraina päritolu, aga Iisraelis pikalt elanud Valeria, mis tööd teeb Narvas itaallannast Irene ja kuidas läheb Eesti elu Valgevene reklaamimehel Sergeil. Pakistani mees Yar Muhhamad üllatas meid infoga, et Pakistanis räägitakse 32 erinevat keelt! Nende hulgas riigi nn ametlik keel urdu, mida räägivad haritumad inimesed ja mida on kasulik osata. Või vähemalt nii mäletan mina. Kuid õppisime koos ka tema kodukandis kasutatavat sindhi keelt.

Neli inspireerivat inimest. Üks inspireeriv arutelu, mis muutus elavaks raamatukoguks, kus kuulaja ees rullus lahti neli erinevat elavat keele- ja kultuuriõpikut, millest teadmisi ammutada. Ma loodan siiralt, et järgmise aasta Arvamusfestivalil saab näha palju rohkem arutelusid, kus kasutatakse sellist vahetut elava raamatukogu formaati. Kus festival tuuakse kuulajale veel lähemale, et igaühel tekib tunne justkui tal oleks ühe arutelu õnnestumisel tähtis roll.

Minu, kui võõrsil elava eestlase jaoks oli oluline näha, kuidas võõralt maalt tulnud inimesed tahavad omaks võtta Eesti keelt ja kultuuri unustamata siiski, kust nad ise tulevad. See andis usku, et välismaal elamine ning sealjuures oma juurte üle uhkuse tundmine ei olegi nii raske ning uue kultuuriruumiga harjumine kaelamurdev. Või kasvõi näitas, et me suudame olla sallivad nende suhtes, kes tulevad siia tööle, ka meie elu edendama.

Selleks, et meie Eesti väike ühiskond oleks tugev, tuleb eeskuju võtta just sellistest aruteludest, kus kaasatud on kõik. Ilma konflikti ja kisata, vaid rahumeelselt ja uudishimulikult arutledes.

In bocca al lupo*, Arvamusfestival!

*Kivi kotti!

Fotod: Jürgen Randma