“Demokraatliku valitsemisvormi üheks tunnuseks on kodanike osalemine poliitikas. Inimestelt oodatakse oma vajaduste ja huvide väljendamist – sellest sõltub osalusdemokraatia tugevus. Demokraatiatrennis saabki lühikeste praktiliste harjutuste varal vajalikke oskusi turvalises keskkonnas treenida,” ütles demokraatiatreener ja festivali eestvedaja Maiu Lauring. 

Demokraatiatrennis teadvustatakse ja tugevdatakse demokraatia tervise hoidmiseks vajalikke lihaseid nagu aktiivne kuulamine, suuline eneseväljendus, erimeelsus, kaasatõmbamine, kompromiss, empaatia, oma arvamus ja aktivism. Iga lihase treenimiseks kulub 30 minutit ning iga osaleja saab saab tunnuskleebise trenni läbimise kohta. 

Demokraatiatrennid toimuvad reedel, 13. septembril Paide gümnaasiumis, Rapla gümnaasiumis ja Viljandi gümnaasiumis. Gümnasistide ette astuvad demokraatiatreenerid Maiu Lauring, Kai Klandorf, Maris Jõgeva, Teele Pehk, Maiko Kesküla ja Martha-Beryl Grauberg. 

Trennidega tähistatakse koolides rahvusvahelist demokraatiapäeva, mille mõte on süüvida demokraatia olemusse ning teadvustada, et demokraatia toimimiseks ja arenguks tuleb selle eest hoolt kanda.

Demokraatiatrenni kontseptsiooni on välja töötatud Taani vabaühendus Demokratiscenen ning esimene treening toimus 2017. aastal Taani arvamusfestivalil Folkemøde. Demokraatiatrenni jõudmist Paide arvamusfestivalile ja Eesti koolidesse toetab Põhjamaade Ministrite Nõukogu.

Fotol: Demokraatiatreener Kai Klandorf trennis (autor Deivi Suiste)

Kogutud allkirjad antakse üle peaminister Jüri Ratasele 13. septembril tema eestvedamisel toimuval konverentsil „Kliimaneutraalsus – häving või edu?”. 1000 allkirja tagab küll algatuse jõudmise Riigikokku, ent otsustajate motiveerimiseks oleks vaja suuremat toetust. Pöördumisega saab tutvuda ja oma toetusallkirja anda kuni 12. septembri hilisõhtuni Rahvaalgatuse lehel.

Kliimaneutraalsus tähendab, et riik ei paiska atmosfääri rohkem kasvuhoonegaase kui seob. Üleilmse kliimakriisi lahendamine eeldab kõigilt Euroopa Liidu riikidelt eeskuju näitamist ning esimese sammuna tuleb seada eesmärgiks kliimaneutraalsuse saavutamine võimalikult kiiresti. Kuigi Eesti heitmed on maailma mastaabis absoluutarvudes väiksed, oleme inimese kohta saastajate esirinnas.

Eestimaa Looduse Fondi kliimaeksperdi Piret Väinsalu sõnul nõutakse pöördumisega, et Eesti seaks eesmärgiks kliimaneutraalsuse saavutamise aastaks 2035 ning vaadataks ümber kehtivad riiklikud kavad, mis selleni jõudmist mõjutavad. “Sealjuures ei saa kliimaneutraalsuseni jõudmine kindlasti tähendada bioenergia massilist kasutamist ega põlevkiviõli tootmise kasvu, mis on praegune riigi reaktsioon kliimapoliitika survele,” ütles Väinsalu.

Eesti esitab 2020. aasta alguseks Euroopa Liidule kaks meie riigi kliimategevusi kirjeldavat dokumenti: pikaajalise kliimastrateegia, milleks on Kliimapoliitika põhialused aastani 2050, ning Eesti riikliku energia- ja kliimakava aastani 2030 (REKK), mis on alles koostamisel. Kummagi dokumendi ambitsioonikus ei ole hetkel piisav, et adekvaatselt kliimakriisile reageerida. Liikmesriikide kavadest selgub, kas Euroopa Liit saab võtta eesmärgiks kliimaneutraalsuse ja näitab Pariisi kliimaleppe täitmiseks 2020. aastal vajalikku rahvusvahelist eeskuju.

Rahvaalgatus “Kliimaneutraalne Eesti 2035” sai hoo sisse tänavusel Arvamusfestivalil. Rahvaalgatuse keskkonnas ning vabatahtlike abiga on algatus kogunud kokku 1250 toetajat. Algatust veavad eest Eestimaa Looduse Fond, Eesti Roheline Liikumine ning Keskkonnaõiguse Keskus, sellega on ühinenud Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Koosloodus, Fridays For Future Eesti liikumine ja EMÜ Keskkonnakaitse Üliõpilaste Selts.

Tekst: Kliimamuutused.ee
Foto: Riina Ani

Hea arutelu aluseks on koostöö, kus oma roll on osalejal, arutelujuhil kui ka kuulajal. Hea arutelu tunnuseks on kaasatud publik – nii passiivses kui aktiivses vormis. Seda mitte ainult sellepärast, et igaüks end hästi tunneks, vaid selleks, et arutelu publiku tähelepanekute ning ideede kaudu võimalikult palju areneda saaks. Küsimuste küsimine on hea viis, kuidas kuulaja saab arutelul kaasas olla, kirjutab SpeakSmarti arutelujuht Kristin Parts. 

Hea küsimuse valem on lihtne. Hea küsimus rahuldab minu kui küsija uudishimu, pakkudes samal ajal mõtteainet ka minu vestluspartnerile ja teistele arutelu kuulajatele. Sellest tingituna on hea küsimus teemakohane ning lähtub käimasolevast arutelust. Head küsimust saab küsida vaid arutelu tähelepanelikult kuulates (loe Arvamusfestivali blogist ka Marleen Pedjasaare 2018. aasta artiklit “Kuula ja sa näed”). 

Kas küsida?

Kuigi antud kirjatüki lõpuosas jagan mõningaid näpunäiteid, mida hea küsimuse esitamiseks soovi korral järgida, ei tasu sellest teha järeldust justkui küsimine oleks mingisugune kõrgem teadus ja igaühe küsimused poleks oodatud. Vastupidi. Arvestades sõna ja keele piiratust ning inimeste vahelisi erinevusi, on arusaamatus, ebakõla, erimeelsus ning konflikt inimsuhtluse loomulikud osad. Selliste olukordade lahenemise üks võtmekohti on justnimelt küsimuste küsimine. Hea küsimus aitab teemapüstitust arendada ning vestluse või arutelu eesmärki paremini täita.

Mõttega arutelu kuulates on paratamatu, et vahel jääb mõni lause segaseks, sõnavõtt puudulikuks või seisukoht nõustumatuks. Kui nii tunneb üks kuulaja, on tõenäoline, et samu tähelepanekuid on teinud ka teised. Seega aitab küsimuste küsimine ühelt poolt tagasisidestada, teisalt täiendada arutelu nõnda, et suurema hulga inimeste ootused oleksid täidetud.

Keskmine inimene võib leida ennast olukorrast, kus küsida justkui tahaks, kuid enesekriitika hoiab tagasi. Kontrollmehhanismina võib endalt küsida, kas minu küsimus võiks olla huvipakkuv ka teistele kuulajatele. Kui vastus on jaatav, siis on küsimusel kindlasti arutelus oma koht ning ka küsimusele “kas küsida” peaks vastus olema “jah”.

Kuidas küsida?

Lihtsuses peitub võlu. Klassikaline murekoht seisneb tihti hoopis n-ö tekkivas monoloogis. Juhtub sageli, et küsijal on väga hea põhiküsimus, kuid seda suuliselt vormides tekib vajadus lisada sinna juurde mitu selgitavat lauset, paar näidet ning vahel mõned lisaküsimused. Debati olukorras juhtub siis tihti, et küsija peamise mõtte tuum läheb kaduma ning vastatakse vaid mõnele kuuldud märksõnale. Sellise olukorra vältimiseks aitavad mõned lihtsad nipid:

• Mida lühem ja konkreetsem on küsimus, seda suurema tõenäosusega on see üheselt mõistetav nii küsija, vastaja kui ka kuulaja jaoks. Seeläbi saab küsimus kindlamalt oodatud vastuse. 
• Tasub alati küsimus enne esitamist enda jaoks sõnastada. Sageli tuleb kuulajal oma küsimisjärge oodata ning küsimuse algne mõte võib hakata ununema, samuti segab inimesi tihtipeale harjumatu avaliku esinemise olukord, kus vahel on küsija poole suunatud isegi kaamera ja mikrofon. Selliste ootamatuste vältimiseks kirjutavad isegi väga kogenud kõnelejad ning väitlejad oma küsimusi üles, et see õigel hetkel võimalikult efektiivselt esitada.
• Viimaseks, ja võib-olla kõige olulisemaks, on hea küsimus sõbralik, toetav ning hinnanguvaba. On lihtne vastanduda ideedega, millega ei saa nõustuda, on arusaadav tunda emotsiooni kõnelejat torkida, nügida ning oma väiteid kaitsma sundida. Mõlemat on võimalik ning sageli ka vajalik teha, kuid kumbagi ei tasu teha halvustavalt või solvavalt. Kõige lihtsam viis tulist arutelu edasi viia, on jääda ise rahulikuks. Hea küsija, ühtlasi ka kõneleja ja kuulaja, on võimelised eristama inimest tema seisukohast ning seeläbi küsima ka küsimusi, mis on suunatud väljaütlemiste, mitte inimese enda pihta. See suurendab lootust küsimusele ka sisuline vastus saada ning aitab arutelul tervikuna areneda.

Energiapöördealal on plaanis mitmeid arutelusid rohelisema tuleviku teemal ning kui tihti räägitakse, et mis see üks inimene ikka nii suurtes ja globaalsetes valdkondades kui energeetika muuta saab, siis jättes Arvamusfestivalile tulekul fossiilkütused kasutamata, saab igaüks väga konkreetselt energiapöördele kaasa aidata. Hea tuju, uued tuttavad ning sportliku hommikupooliku saab boonusena kaasa. Eelmisest aastast meenuvad mitmed hobiratturid, kes varem festivalil käinud polnudki, kuid tänu ühisele rattasõidule nüüd Arvamusfestivali fännid on. Ehk tuleb sel aastal ka vastupidi fänne juurde ehk Arvamusfestivalil osalejaid, kes tänu rattaretkele endas tulihingelise ratturi avastavad.

Foto: Arvamusfestivali rattaretke osalejad 2018. aastal

Tallinnast algavaks trassiks oleme valinud huvitava ja väiksema autoliiklusega ca 100 km pikkuse teekonna, mis läheb läbi Peningi, Kõrvemaa, Albu ja Roosna-Alliku. Liituda saab ka poole pealt, kus ametlik vahepeatus koos kehakostitusega toimub. Tallinnast startides liigume kahes grupis: rattafanaatikud, kel eelmisel aastal oli keskmine sõidukiirus tugevas vastutuules 28 km/h. Teise grupi tempo on rahulikum ja sobib ka nö pühapäevasõitjatele. Mõlemat gruppi abistab vajadusel turvaauto.

Rattaretke start on reedel, 9. augustil kell 8.00 Tallinnas Pirita velodroomi juures! Paidesse jõuavad esimesed ratturid kella 12 paiku.

Rattaretke korraldavad Taastuvenergia Koda ja Sunly koostöös Arvamusfestivali Energiapöördealaga, kust saab ka vastuseid kõikidele tekkivatele küsimustele. Lisainfo lisandumas jooksvalt: https://www.facebook.com/events/307755436774839/

Tekst: Tuuliki Kasonen / OÜ Sunly

Sõna «teaduskeel» guugeldamine toob välja umbes paarkümmend tuhat viidet eestikeelseile allikaile. Juhtumisi võib kohe nimestiku algusesse sattuda kõrvuti kaks pealkirja: «Maarja Vaino: keele säilimiseks peab säilima teaduskeel» ja «Margus Niitsoo: mida kiiremini eesti teaduskeel sureb, seda parem». Esimese arvamusloo autor on eesti kirjandusteadlane ja Tallinna Kirjanduskeskuse direktor, teise autor aga arvutiteadlane, Tartu Ülikooli õppejõud ja ettevõtja.

Küüniline lugeja võib seepeale öelda, et no muidugi – kumbki leer lihtsalt kaitseb oma leivakannikat. Nagu ikka ja jälle, koduselt rukkilillelõhnaline humaniora versus kosmopoliitselt metallilehaline või valemikribuline realia.

Alljärgnevas üritan ma teemale läheneda füüsikaseaduste toel. Ehkki nende ülekantavus humanitaaria valdkonda piirdub pigem vaid kvalitatiivsete analoogiatega, on nad objektiivsed ja ranged. Eks proovige gravitatsiooniseadust ignoreerides lendu tõusta kuurikatuselt alla hüpates.

Seepärast võib ühiskonnanähtuste nägemine läbi füüsikaterminite emotsioonivaba prisma selgendada pilku ja võimaldab ette aimata arenguid. Ma ei paku lahendusi. Jäägu need pädevate asjatundjate ja otsustajate leida. Ma hoidun ka – välja arvatud ehk päris lõpus – eetiliste hinnangute andmisest.

Kes ei sooviks soojal suvepäeval jahedat õlut? Mida külmem, seda parem! Kui aga panna pudel sügavkülma, juhtub varsti teadagi mis: õllest saab mittejoodav pruun sogane jää. Pealegi paisub tema ruumala äkitselt sedavõrd, et pudel võib puruneda. Füüsikaterminites: toimus faasisiire, kus temperatuuri pidevalt langedes selle teatava väärtuse juures muutuvad hüppeliselt aine olek ja omadused.

Tavaettekujutuse järgi on mingi mõjuri põhjustatud muutus proportsionaalne mõju tugevusega ja seega mõju väikese muutuse tagajärg eeldatavasti samuti väike. Komplekssüsteemide teooria järgi kehtib selline lihtne seos nn lineaarsetes süsteemides, millena aga kirjeldatakse vaid osa eluta ja elusas looduses – aga ka inimühiskonnas – eksisteerivaid nähtusi.

Faasisiire on aga rängalt mittelineaarne nähtus, mille käsitlemiseks on välja arendatud ka füüsikast kaugeteski valdkondades rakendatavad üldised matemaatilised teooriad, sh katastroofiteooria jt. Seepärast pole sugugi nii, et võime ülikoolide reitingus kõrgema koha püüdlemiseks või omamaiste tudengite vähesuse kompenseerimiseks muudkui tõsta ingliskeelsete õppekavade protsenti, ilma et see eesti teaduskeelt eriti mõjutaks ja õppekeelte kasutust tasakaalust välja viiks.

Ülikoolis pole nii nagu parlamendis – et kuni 51 protsenti hääli on n-ö omade käes, on ka jäme ots omade käes. Teadusseminaris piisab ühest võõrkeelsest osalejast, et toimuks üleminek inglise keelele. Kusjuures, kui välismaalane pole ajutine külaline, vaid juba aastaid kohalik ning ehk eesti naise/mehegi võtnud, siis pole see keelesiire enam eestlaste viisakuse, vaid teatava muu omaduse avaldus.

Iirimaal toimus siire inglise keelele 19. sajandil kõigest mõne inimpõlve jooksul – katoliku kiriku survel iiri keele koolidest kaotamise tagajärjel. Ajendiks olnud ka ametlikult heakskiidetud katoliikliku piiblitõlke (Biobla Naofa) puudumine (siit meeldetuletus, et meie teaduskeele elujõu tagamiseks on ülioluline heade eestikeelsete kõrgkooliõpikute olemasolu).

Vaatamata iiri keele riigikeele staatusele ning arvukatele pingutustele keelesiiret tagasi pöörata, kasutab praegu Iiri Vabariigis iga päev iiri keelt vaid 6,3 protsenti elanikkonnast ja 67,3 protsenti ei tee seda mitte kunagi.

Kuidas meist suuremgi rahvas omakeelset kõrgharidust kaitseb, selleks sobib näitena maailma ülikoolide saja parima hulka kuuluv Leuveni katoliiklik ülikool Belgia flaamikeelses põhjaosas.

Seal on riiklikult kehtestatuna ingliskeelsete õppekavade osakaalu ülempiir kuus protsenti bakalaureuseastmes ja 20 protsenti magistriastmes, kusjuures permanentsele kohale valitud akadeemiline personal peab kolme aasta jooksul omandama flaami keele B2-tasemel (värsked ametlikud andmed, saadud TÜ professorilt Birute Klaas-Langilt, kes käesoleva arvamusloo kirjutamise ajal parajasti Leuveni ülikoolis viibis ja need autori küsimise peale välja uuris).

Faasisiiretes on oluline mõiste «kriitiline punkt», kus mõjurite mittelineaarne toime kasvab drastiliselt ja kaovad faase eristavad omadused ning tekib ebamäärane segaolek. Samamoodi tekib ka pidžin: kahe keele vaesestunud-lihtsustunud segu.

Kui pealekasvav teadlaste põlvkond ei tunne emakeelseid termineid, aga inglise keelt vallatakse vaid kõnekeelse žargooni tasemel, muutub nende väljenduslaad erialapidžiniks. Tagajärjeks võib kujuneda primitiivne pidžinmõtlemine ja vastav väljendusvõime, mille ilmingud tudengite hulgas ongi täheldatavad.

Aga ka meie üldkeel vaesestub anglitsismide levides. Nii näiteks on isegi telediktorite jutust ja keelekorrektuuri läbinud meediatekstidest täiesti kadumas sõna «arv», mida kontekstist olenemata asendatakse «numbriga». Või näiteks mitmesuguseid täpseid ja nüansirikkaid nõusolekuhüüatusi asendav «absoluutselt», mis Ameerikas on juba ammu pandud keelest väljarookimist väärivate sõnakõlksude ja parasiitsõnade nimekirja.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et isegi emotsioonivabalt täppisteaduslikult teemale lähenedes on ilmne, et lastes keelevalikuil akadeemilises (aga ka avalikus) sfääris minna vähima energiakulu printsiibil isevoolu, taandub eesti keel köögikeeleks, millel pole – nagu peatuks jäänud kukel, kes veel köögis ringi lennata rapsib – enam pikka eluiga enne globaalses keelesupis ärakeetmist.

Aga on’s eesti teaduskeel ja eesti keel üldse väärtus, mille pärast peaks muretsema ja pingutama? Ka selles väärtushinnangus on loodusteadustel sõna sekka öelda. Kohanemisvõime ja arengu tagajaks eluslooduses ja ühiskonnas on mitmekesisus, mille füüsika võtab üldistavalt kokku oma loomult väärtushinnangulise terminiga «negentroopia».

Loodushoidliku ja rohelise mõtteviisi levides mõistab üha rohkem inimesi mitmekesisust taime- ja loomariigis kui väga olulist väärtust ning paljudki on valmis ennastohverdavalt kaitsma mõnd kadumisohus liiki. Miks sellist mõistmist kohtab palju vähem, kui kõne all väiksemad kultuurkeeled?

Muidugi kaob meie emakeel kunagi. Entroopia kasvu vääramatu seadus ei sureta mitte ainult keeli, vaid astronoomilises ajaskaalas lõpetab igasuguse mitmekesisuse ja üldse kogu elu Maal soojussurmaga.

Inimlikus ajaskaalas surevad ka me ema ja isa – enamasti enne meid. Kas selle paratamatusest peaks täiskasvanud inimene järeldama, et mida kiiremini tema veel hea tervisega ema sureb, seda parem? Et siis on elu vabam ega pea kulutama aega ja ressursse tema eest hoolitsemisele?

Kahe aasta eest tegi kultuurileht Sirp (kuri)kuulsaks ühe noormehe, Mikk Pärnitsa, avaldades tema arvamusloo, kus laulupidu kuulutati vabaduse nõrkuseks, autoritaarse mõttemaailma tööriistaks, natsismisüstiks ja veel paljuks muuks seesuguseks.

Tänavuse emakeelepäeva puhul kuulutab sama kirjamees, et keel ei vaja kaitset. Kõrvutades selliseid seisukohti käesoleva arvamusloo alguses toodud tsitaadiga arvutiteadlaselt, tõdeme, et veelahe (või rindejoon?) ei pruugi sugugi kulgeda reaalia ning humanitaaria esindajate mõttemaailma vahel. Määrav on miski muu.

3 mõtet

• Emakeelse teaduskeele asendamine keskpärase inglise kõnekeelse žargooniga vaesestab ka meie mõtlemist. Seda on tudengite pealt juba näha.
• Nii nagu rohelise mõttelaadiga inimesed peavad oluliseks loodusliku mitmekesisuse kaitsmist, tuleks kaitsta ka väikseid kultuurkeeli.
• Oma (teadus)keelt kaitsevad ka Eestist suuremad riigid. Põhja-Belgia flaamid on seadnud piiri ingliskeelsete õppekavade mahule ja nõuavad personalilt flaami keele oskust.

Foto: Andres Tennus, Tartu Ülikool

AFoorum on aruteluruum Arvamusfestivali veebilehel, kus saab Arvamusfestivali kavas olevatel teemadel arvamust avaldada nii enne kui ka pärast festivali. AFoorumis saab esitada poolt- ja vastuargumente, küsida küsimusi. 

Arutelude korraldajatel on võimalik AFoorumisse kogutud argumentide ja küsimuste pinnalt paremini ette valmistada Paides toimuvat arutelu. Pärast festivali saab postitada ka arutelude järelkajad, sh heli- ja videofailid ning tekstid, et arutelust jääks tuleviku tarbeks jälg alles. Tekkinud sisu ja mõttekaaslased võivad olla tõukeks uuele artiklile, petitsioonile, rahvaalgatusele või liikumisele. 

Vaata siit, miks AFoorum loodi

AFoorumisse saad siseneda festivali kava kaudu www.arvamusfestival.ee/kava/ või otse www.arvamusfestival.ee/afoorum. Kui oled leidnud ennast kõnetava arutelu, jäta teemasse enda küsimused või poolt-/vastuargumendid ning kutsu ka teisi sel teemal arutlema! Nii nagu arutelude programm ja arutelud sünnivad ühisloomena, nii puhume ka AFoorumile hinge sisse koos!

Vaata, kuidas AFoorumit kasutada

https://youtu.be/6MCAcu0s5vQ

AFoorum on loodud koostöös Sihtasutusega Citizen OS, kes arendab e-demokraatia platvormi, mis võimaldab ühiselt teemasid arutada ja otsuseid teha. 

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Paula Kristel Kaljula

Tänavu maikuus avanes Eesti vabaühendustele uus Norra, Islandi ja Liechtensteini rahastatud Aktiivsete Kodanike Fond (Active Citizens Fund, ACF), mis toetab aastatel 2019-2023 Eesti kodanikuühiskonda 3,3 miljoni euroga. Aktiivsete Kodanike Fondi eesmärk on tugevdada kodanikuühiskonda ja kodanikuaktiivsust ning võimestada ühiskondlikult haavatavaid gruppe. Programmi abil püütakse parandada kodanikuühiskonna kestlikkust ja võimekust, tugevdades selle rolli osalusdemokraatia, kodanikuaktiivsuse ja inimõiguste edendamises ning haavatavate rühmade mõjujõu suurendamises.

Norra Saatkonna ajutine asjur Ole Øveraas ütles, et Norra jaoks on oluline toetada ühiskondade stabiilset arengut ja inimõiguste kaitsmist nii lähedal asuvates maades kui ka maailma eri paigus olevates konfliktipiirkondades. “Eesmärk on tagada, et kedagi ei jäeta teistest maha. See aitab vähendada inimeste hirmu ja ärevust ning kasvatada sidusamaid kogukondi,” sõnas Øveraas.

Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam märkis, et Norra ja Euroopa Majanduspiirkonna toetusi iseloomustab hea strateegiline läbimõeldus, mis tähendab pikaajaliste ühiskondlike muutuste tähtsustamist. “Väärtusi on keeruline kasvatada, aga mida tugevam on meie kodanikuühiskond, seda raskem on neid lõhkuda. Stabiilsed rahastusvõimalused on hädavajalikud, et aidata kaasa vabaühenduste missioonile luua sidusamat ühiskonda terves Eestis,” tõdes Hellam.

Vabaühenduste Liidu juhataja Kai Klandorf lisas, et toetusprogrammi on Eesti vabakond oodanud pikalt. “See aitab vabaühendustel ellu viia pikaajalisi ja mõjukaid algatusi, edendada koostööd ning teostada oma huvikaitset, millest võidab lõpuks kogu ühiskond,” märkis Klandorf.  Ta avaldas lootust, et eesootavate aastatega suudetakse fondi toel peale kasvatada järgmine võimekate ühiskondlike muutuste eestvedajate ning eeskujude põlvkond.

Programmi eesmärkide saavutamiseks korraldatakse 5 vabaühendustele suunatud avatud taotlusvooru. Mai lõpus avanes esimene taotlusvoor keskmise suurusega ja suurtele strateegilistele projektidele, mille kestuseks on 18-24 kuud. Taotluste esitamise tähtaeg on 21. august 2019 kell 23.59 Eesti aja järgi.

Eestis on fondi operaatoriks Avatud Eesti Fond koos Vabaühenduste Liiduga. Programmi viiakse Euroopa Majanduspiirkonna toetuste abil ellu viieteistkümnes Euroopa Liidu riigis – nii Kesk- ja Lõuna-Euroopas kui ka Baltikumis.

Täiendav info detailsete taotlemise tingimuste ja abikõlblikkuse reeglite kohta on saadaval Aktiivsete Kodanike Fondi kodulehel www.acf.ee

Lisainfo:
Ksenia Gutnitšenko
ACFi programmi koordinaator
ksenia@oef.org.ee

+372 555 63 398

Festivali eestvedaja Maiu Lauringu sõnul on tulevikust rääkides võimatu mööda vaadata küsimusest, kuidas oma käitumist öko- ja kliimakriisi kontekstis muuta. “Suurüritused toovad kokku palju inimesi, kes kõik tahavad end hästi tunda, süüa ja juua. Seda saab teha palju keskkonnasõbralikumalt, kui oleme seni harjunud. Arvamusfestival püüab festivali ala üles ehitada, toitlustust ja jäätmekäitlust korraldada võimalikult jätkusuutlikult ja vastutustundlikult ning kutsume ka oma külalisi sellele kaasa aitama,” ütles Lauring.

Festivali toitlustustajad kasutavad üksnes komposteeritavaid toidunõusid ning jooke pakutakse Eesti Pandipakendi pestavatest panditopsidest. Festival soovitab nii külastajatel, aruteludes osalejatel kui vabatahtlikel kaasa võtta oma joogipudeli, mida saab festivali alal veega täita. Prügi kogutakse liigiti ning seejuures on abiks festivali rohesaadikud. Olulise uuendusena kogutakse külastajatelt komposteeritavad toidunõud ning biojäätmed muudest jäätmetest eraldi ning need lähevad Väätsa prügilasse kompostimisele. Komposteeritavate nõude tarnepartneriks on Mixpack.

Jätkusuutlikkust peab festival silmas ka omatoodete puhul. Festivali särgid loob väärtustava taaskasutuse meetodil rõivadisainer Reet Aus. Festivali plakati pildiga kandekotid valmistab tekstiilijäätmetest sotsiaalne ettevõte MTÜ Töötoad, mis pakub tööd erivajadusega inimestele. Puidust kõrvarõngad ja prossid on käsitööna valmistatud ja värvitud, märkmikud taaskasutatud paberist. Festivali sümboolikaga veepudelid on korduvkasutatavad ja BPA-plastiku vabad. Arvamusfestivali autopartner Topauto tutvustab festivalil gaasiautot SEAT TGI, mis tarbib keskmisest vähem kütust ning tekitab poole vähem müra.

Arvamusfestival toimub 9. ja 10. augustil Paides. Festival toob kokku Eestist ja maailmast hoolivad inimesed erinevatest kogukondadest, et läbi tasakaaluka arutelu luua paremat arusaamist iseendast, teineteisest ja maailmast. Kliima ja keskkonna teemadel toimuvad arutelud Hea kliima, Meie tuleviku, Energiapöörde, Tulevikuinimese ja lastearutelude aladel. Täpsemalt vt kavast.

Festivali toetavad Kodanikuühiskonna sihtkapital, Tartu Ülikool, Eesti Vabariik 100, Swedbank, Telia, Briti saatkond Eestis, Paide linn, Järvamaa omavalitsuste liit, Euroopa Parlamendi infobüroo ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis. Arvamusfestivali autopartner Topauto tutvustab festivalil gaasiautot SEAT TGI, mis tarbib keskmisest vähem kütust ning tekitab poole vähem müra.

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Kermo Vahula

Alates 2014. aastast saavad Eesti kodanikud riigikogule ühiseid ettepanekuid esitada. 2016. aastal sündis keskkond Rahvaalgatus.ee, mille kaudu on võimalik ettepanekutele koguda digiallkirju ning ühine pöördumine parlamendini toimetada. 

Arvamusfestivali aruteludest on tänaseks sündinud kaks rahvaalgatust. Eesti Roheline Liikumine algatas PÕXITi ehk põlevkivienergeetikast väljumise strateegia ning Päästeliit ilutulestiku maksustamise vabatahtlike päästjate toetuseks. Aitäh, et olete rajanud teed ning oma arutelu algatuseks vorminud!

Tänavu kutsub Rahvaalgatus.ee algatusi looma juba enne festivali. Paides Keskväljaku alal on üles seatud Rahvaalgatus.ee telk, kus oma algatusele tähelepanu saada ning toetajaid ja allkirjastajaid leida!

Kolm sammu enne festivali:
1) loo algatus rahvaalgatus.ee keskkonnas,
2) kopeeri sinna oma arutelu kirjeldus,
3) kirjuta abi@rahvaalgatus.ee ning sinu algatusele lisatakse Arvamusfestivali märk.

Riigikogusse pöördumiseks vajalik 1000 allkirja ei ole väike hulk. Edukad kampaaniad vajavad toetajaid. Sinu algatust levitame Arvamusfestivali kanalites nii enne kui pärast festivali! Sul on võimalus panna kokku esimene rahvaalgatus, mis jõuaks riigikoguni kohe pärast festivali!

Rohkem infot https://2019.arvamusfestival.ee/rahvaalgatus/.

Arvamusfestivali külastab igal aastal  kuni 10 000 inimest ning nende festivalikogemus ja  tagasiside on meie jaoks äärmiselt oluline. Teame, et festivalil osalejad ootavad põnevaid, hoogsaid, kaasavaid ja edasiviivaid vestlusi. Festival ise arutelusid ei korralda, küll aga on meil võimalik oma kogemusi ja teadmisi jagada, anda nippe ja nõkse arutelukorraldajatele ning -juhtidele tõeliselt heade ja meeldejäävate arutelude ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks. Me soovime, et arutelust saaksid kasu nii teemaalgatajad organisatsioonid ja inimesed kui ka vestlustesse osalema tulnud huvilised üle Eesti.

Arutelulabor on formaat, kus koos oma heade partneritega nõustame ja innustame arutelukorraldajaid, kelle arutelud loovad sisu arvamusfestivalile. Meil on neile kõrged ootused ja lootused, sest festivali edu sõltub peaasjalikult ligikaudu sajast arutelu korraldavast organisatsioonist ja arutelude eestvedajatest. Arutelulaboriga oleme seadnud fookuse, et üha rohkem jagame kogemuslugusid, tutvustame aruteluformaatide rikkalikku valikut ning kogume inspiratsiooni arutelukultuuri ühiseks edendamiseks.

Milliste teemadega arutelulabor tegeleb?

Oleme tänavuse festivali arutelukorraldajatega saanud ühe korra suures ringis kokku, et rääkida lähemalt, kuidas festivali arutelukava ligi saja korraldaja koostöös sünnib ning mida meie festivalina neilt ootame. Soovime edasi anda oma parimat teadmist arutelu korraldamise kohta, innustada katsetama tavalisest erinevaid formaate ja ideid, sest festivali vabam ja positiivselt meelestatud õhustik võimaldab seda teha, ning leidma lahendusi rohkemate inimeste kaasamiseks, sest tagasisidest näeme, et inimesed tahavad ja oskavad kaasa mõelda ja rääkida.

Siin mõned näited teemadest, mida käsitleme ning mida soovitame kasutada ka teiste arutelude ettevalmistamisel, et arutelu ei jääks “õhku rippuma” (lingi taga näed ka videoid):

• arutelu eesmärgistamine
• aruteluvorm
• arutelujuhi roll
• aruteludisaini e-kursus
• arutelust rahvaalgatuseni

Esimest korda festivali ajaloos toimub esmaspäeval, 17. juunil arutelujuhtide inspiratsioonipäev. Peame arutelujuhtide sisulist ja tehnilist ettevalmistust eriti oluliseks, sest arutelujuhi käes on sisuka ja meeldejääva arutelu kuldvõtmeke! Kokkusaamisel peab inspiratsioonikõne kommunikatsiooniekspert Raul Rebane, oma kogemusi jagavad Bolti kommunikatsioonijuht Karin Kase, tehnoloogiaajakirjanik Henrik Roonemaa ning kõne- ja väitluskoolitaja Margo Loor, Koolituslabor.ee koolitaja Toomas Roolaid viib läbi väikese vimkaga arutelu laudkondades, ma ise arutan arutelujuhtidega läbi festivalile laekunud tagasiside, alakuraatorite tiimijuht Raimo Matvere tutvustab ka edasist tegevuskava, päeva juhib Foorumteatri koolitaja Nikolai Kunitsõn.

Mis kasu on arutelulaborist festivali külastajale?

Arutelulabori kutsusime ellu soovides, et arutelud tänavusel festivalil oleks äratuntavalt parema kvaliteediga. Väga oluline roll on selle saavutamisel igal arutelus osalejal. Arutelu aitavad kujundada kuulajad läbi oma küsimuste, kommentaaride, seisukohavõttude – arutelu kvaliteet sõltub kõige muu kõrval niisiis sellest, kuidas ja miks käituvad külastajad.

Soovitame festivalikülastajatel valida kavast välja ennast huvitavad teemad ja ning aktiivselt osaleda! Küsigem endalt, milline roll on minul, et arutelu saaks sisukas ja tulemuslik, et ma saaksin sealt kätte selle, mida olen tulnud otsima. Arutelukorraldajatel soovitame aga aktiivselt külastajaid kaasata – näeme, et festival võiks olla see koht, kus teadlikult rohkemate inimestega silmast-silma rääkida ning nende tunnetust ühes või teises küsimuses testida.

Arvamusfestival ei ole tarbimisfestival, vaid osalemisfestival. Festival on korraldajate, osalejate ja külastajate ühine looming ning head festivali saame teha kõik koos!

Mis arutelu ja miks korraldasite?

Mari: Teemaks oli laste ja noorukite depressioon. Põhjuse arutelu korraldamiseks andis elu ise, kuna oma töö iseloomu tõttu puutun igapäevaselt kokku lastega, täpsemalt lasteaialastega, kelle käitumine reedab emotsionaalseid pingeid nii peresiseselt kui rühmakollektiivis. Nii kurb kui see ka pole, on spetsialistid märganud laste vaimse tervise häirete olulist tõusu. Me võime oletada, mis on nende põhjustajaks, kuid tihti ei tule toime kõige elementaarsema – märkamisega.

Kätlin: Mina sattusin arutelu juhtima täiesti juhuslikult, kui soovitasin Marile hoopis noori, kes vestluses võiks osaleda. Pikalt mõtlemisaega ei võtnud, kuna teema on mulle väga südamelähedane. Miks? Uuringute järgi esineb umbes 15-20% lastest vanuses 1-15 eluaastat mõnel eluperioodil vaimse tervise probleeme ja see on teema, millest on vaja rääkida.

Arutelu väärtus teie enda jaoks ja laiemalt?

Mari: Täiskasvanu kipub lapse tundeid tihti alavääristama ning tema muresid pisendama. Arutelu võimaldas ausalt ja teadmispõhiselt avada laste ja noorte vaimse tervise häirete teemad. Arutelus osalejate poolt öeldu leidis mitmes meediaväljaandes ära märkimist. Teema leidis kajastamist ka Õpetajale Lehes. Suurimaks väärtuseks vast oligi  tuua tõsine teema avalikkuse ette ilustamata – probleem on olemas, mida nüüd edasi teha?

Kätlin: Paneeldiskussioonis osalejad, kelleks olid lastepsühhiaater Anne Kleinberg, Peaasi.ee juht ja kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa, Paide Gümnaasiumi õpilane Kaarel Vene ning Helen Voogla Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumisest, muutsid raskel teemal rääkimise lihtsaks ning loodud turvaline keskkond julgustas kuulajaid oma mõtteid avaldama ning küsimusi esitama. Ma leian, et see oligi arutelu suurim väärtus nii korraldajate kui ka osalejate jaoks.

Mari kolm soovitust arutelu korraldajale

1. Teema valikul lähtu sügavast isiklikust huvist, võimalusel ka kogemusest.  Ole teadlik, et ühiskonnas väga ilmsete ja avalike teemade varjus peituvad veelgi olulisemad murekohad.
2. Leia asjatundlikud osalejad. Lihtsalt tuntud nimi ei pruugi tagada arutelu kvaliteeti. Ära välista aruteluringi kutsuda mõnd skeptikut – ka see annab diskussioonile värvi.
3. Arvesta oma rahaliste võimalustega. Arutelu korraldamine eeldab teatavaid rahalisi väljaminekuid. Kui soovid oma teemat modereerima tuntud meedianägu, kalkuleeri oma väljaminekuid erilise täpsusega.

Kätlini kolm soovitust arutelu korraldajale

1. Ei ole olemas õigeid ega valesid teemasid. Teema, mis on Sulle südamelähedane, ongi arutelu korraldamiseks see õige.
2. Arutelu korraldamisel loo enda ümber meeskond, kes aitab teemat avada ning mitmekesistada. Mitu pead on ikka mitu pead.
3. Arvamusfestivali päeval ei tasu muretseda selle pärast, kas kuulajaid tuleb või ei. Iga teema jaoks on kuskil keegi.

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Kärt Vajakas

Tekst: Kadri Sikk, Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige

1. Impordime teadmised
Kuna Rootsis ja Soomes on veganlus täiesti aktsepteeritud toitumisviis kõigile, kutsusimegi mõlemast riigist arutelus osalema usaldusväärsed asjatundjad, kes oskasid avada rahvusvaheliselt tunnustatud seisukohti veganluse tervisemõjude kohta. Rootsist käis ühingu Arstid Tuleviku Heaks eestvedaja, onkoloog David Stenholtz, Soomest aga Põhjamaade toitumissoovituste töörühma liige ja Helsingi Ülikooli toitumisteaduste professor Mikael Fogelholm. Meie kogemus naaberriikidega on olnud väga positiivne nii tol arutelul kui hiljem – ikka tullakse hea meelega külla ja jagatakse teadmisi.

2. Vaenlane on informeerimata sõber
Võime ju vahel pahandada Eesti tervisevaldkonna eestkõnelejate väärarusaamade üle veganlusest, kuid ega sellest keegi targemaks ei saa. Skeptikutest tondi tegemise asemel pidasime paremaks mõelda end nendega sõpradeks, kelle eksiarvamustele ruumi teha ning keda suunata infoni, mida meie juba teadsime. Selleks kutsusime neid julgelt arutelusse, oli aga küll tükk tegemist, et keegi sinna ka tuleks. Lõpuks saimegi koos väliskülalistega kokku väga erinevatel seisukohtadel asjatundjad, nende hulgas perearst dr Karmen Jolleri ja suure skeptikuna tuntud Eesti Lastearstide Seltsi juhataja dr Ülle Einbergi. Selle kõige tulemusena mõjus arutelu objektiivsemalt, aga sellest olulisemana astusime enda jaoks tähtsa sammu koostöö suunas nende organisatsioonide ja ekspertidega, kes kujundavad toitumisküsimustes Eesti avalikkuses arvamust. Lõppude lõpuks oleme ju siiski kolleegid.

3. Las asjatundjad räägivad
Meie võisime veganitena Eestis rääkida, kui hea valik see on tervisele, kuid tol hetkel meid veel piisavalt tõsiselt ei võetud. Seega tegime valiku ise üldse püünele mitte minna. Nägime vaeva ja otsisime moderaatoriks inimese, kes oli ühe jalaga kummaski maailmas: arsti ja vegani dr Marta Velgani. Asjatundlike väliskülaliste ja oskusliku moderaatoriga tagasime, et hirmujutud veganlusest said adresseeritud võrdsetel alustel ehk tervisevaldkonnas tunnustatud inimeste poolt. Lisaks nendele kolmele põhimõttele pidasime silmas soolist tasakaalu, mis õnnestus hästi. Kõige selle tulemusena oli meie arutelu tookordse festivali üks kõige populaarsematest, mida kajastati meediaski. Oleme jätkanud väga head koostööd moderaatoriks olnud Marta Velganiga, keda me eelnevalt ei tundnud. Samuti võime täna öelda, et oleme saavutanud tervisevaldkonna organisatsioonide ja ekspertide seas hea maine ning tõsiseltvõetavuse, mille pinnalt on koostööd teha juba hoopis parem.

Seega soovitan mõelda oma pikaajalistele eesmärkidele ning võtta ette hea arutelu korraldamise – see on vaeva väärt!

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Kärt Vajakas

SIIT leiad fotogalerii meie vahvatest tegijatest!

Staabi vabatahtlik Kaarel Vene ja staabi juht Kristi Viimsalu. Foto: Kermo Vahula

“Nii koolisiseselt kui -väliselt on mu üheks suureks kireks olnud vabatahtlik ja korralduslik tegevus. Seetõttu olen organiseerinud mitmeid sündmusi: olin põhikooli viimasel aastal kooli õpilasesinduse asepresident, teist aastat järjest löön kaasa Järvamaa noortekogu tegevustes ja selle aasta esimeses pooles valiti mind Paide linna noortevolikogu esimeheks. Arvamusfestivali juurde jõudsin õe kaudu. Esimesel aastal olin vabatahtlik TERE-tiimis, kuid aitasin palju õde ka festivali staabis, mille eest ta ise vastutas. Sealt sain pisiku külge ning seetõttu olen viimased kolm aastat olnud festivali ajal vabatahtlikuna staabis ehk festivali südames,” jagab oma lugu Kaarel Vene, kes alles kevadel lõpetas põhikooli, ent juba võib teda nimetada staažikaks festivali vabatahtlikuks.

Hommikukogunemine. Taga keskel kuraatorite tiimi juht Raimo Matvere. Foto: Andri Püvi

“Olen kuraatorite tiimi juht – minu tegevuse eesmärk on panna kuraatorid, kelle toel saavad nn lavaküpseks kõik teemaalad, ühtse tiimina tööle ning aidata neil oma teemaalasid hästi toetada ning ette valmistada. Iseäranis sel aastal, mil palju oli muudatusi ja kiireid arenguid, tuli palju keskenduda just kuraatorite tegevuse süsteemi täiendamisele ja ehitamisele. See tähendas kuraatoreid ja teemaalade eestvedajaid aitavate materjalide loomist-täiendamist, kuraatorite ühiste kohtumiste korraldamist, tegevusplaanide loomist ja jälgimist ning päris palju jooksvat suhtlust. Nüüd pärast esimest hooaega tean nii mina kuraatorite tiimi juhina kui ka kuraatorid (kellest loodetavasti vähemalt osad liituvad ka uuel hooajal), mida vaja teha, kuidas on efektiivsem tööd korraldada jne,” räägib enda rollist Arvamusfestivalil Raimo Matvere. Raimo aitas festivalile vabatahtlikuna kaasa esimest aastat, ent vabatahtlikku tööd on ta teinud “Teeme ära” juures juba aastast 2011.  

Kes on Arvamusfestivali vabatahtlik?

Kaarel ja Raimo on kaks suurepärast näidet aktiivsetest vabatahtlikest, kes alati on festivali tiimi oodatud! Meie seltskond on kirju – kooliõpilased, personalijuhid, kodanikuaktivistid, linnaametnikud, loomeinimesed, ehitajad, õpetajad ja paljude teistegi erialade esindajad on alustanud vabatahtliku tööd just Arvamusfestivali juures. 

Festivalini jõutakse enamasti oma sõprade, tuttavate, õppejõudude või töökaaslaste kaudu. Nii ka Sirli Spelman, kelle ülesanne professionaalse personalitöötajana on Arvamusfestivali tiimi vabatahtlikke leida.

Tiimitiimi eestvedaja Sirli Spelman festivalil tööhoos. Foto: Anna Markova

„Mina jõudsin Arvamusfestivali juurde läbi oma tuttava sotsiaalmeediakonto, sest nägin teda tihtipeale postitamas pilte erinevatest Arvamusfestivaliga seotud tegevustest. Esimesel hooajal olin infopunkti vabatahtlik, kuid edasine soov oli oma olemasolevate kogemuste ja teadmistega organisatsiooni toetada,“ räägib Sirli.

Sirli sõnul on festivali tiimi oodatud erineva motivatsiooniga vabatahtlikud:

•     kohalik kogukond;
•     vabatahtliku töö “ampsajad”;
•     erialase kogemuspagasiga professionaalid;
•     praktikandid;
•     juhtimisalaste väljakutsete otsijad.

Miks olla Arvamusfestivali vabatahtlik?

Vabatahtlik töö on ühiskonnas üha populaarsemaks muutunud – inimesed soovivad lisaks igapäevatööle teha midagi väärtust loovat ka ühiskonna jaoks. Uurides põhjuseid, miks erinevate taustsüsteemide ja maailmatunnetusega vabatahtlikud meiega liituvad, kuuleme tihtipeale kolme selgitust:

•     Soov panna senised teadmised ja oskused proovile, samas kogeda ka miskit uut;
•     Soov leida erialaseid kontakte ja isiklikke sõpru;
•     Soov muuta maailma paremaks paigaks!

TERE-tiimi vabatahtlikud on peamiselt koolinoored. Foto: Paula Kristel Kaljula

Kevadel Paide Ühisgümnaasiumi lõpetanud ja juba kolmandat aastat festivali ala valdkonda kuuluv TERE-tiimi vabatahtlik Piret Ranne ütleb: “Mina pean vabatahtliku töö tegemist oluliseks, et arendada oma silmaringi ning saada erinevaid kogemusi ja julgust. Seepärast meeldib mulle olla Arvamusfestivali vabatahtlik. Saame kahe päeva jooksul suhelda erinevate ning samas väga lõbusate inimestega.” 

Suur osa meeskonnaliikmeid teeb vabatahtlikku tööd just põhimõtte pärast – nad tahavad panustada just sellesse ettevõtmisse, mitte lihtsalt teha üht festivali, tänu sellele tekib ka väga tugev meeskonnatunne. “Arvamusfestivalil vabatahtlikuks olemine pole tavaline rutiinne töö. Saad näha väga paljude erinevate valdkondade telgitagustesse ning ka ise neis kaasa lüüa. Just see tõmbabki mind Arvamusfestivalile kaasa aitama juba mitmendat aastat,” lisab Kaarel.

Arvamusfestivali muudab eriliseks asjaolu, et tegemist on ühe suurima üritusega, mis valmib 99% vabatahtlike abil. Aina enam paneme rõhku sellelegi, et vabatahtlikul oleks Arvamusfestivali meeskonnas soovi korral võimalik täita erinevaid töölõike – rollid vahelduvad ning nii on võimalik omandada mitmesuguseid uusi oskusi ja pädevusi,“ kirjeldab Sirli.

Raimo toob omalt poolt välja, et kõik inimesed võiks aeg-ajalt midagi teha vabatahtlikult, et enda igapäevarutiinist välja murda. “See aitab nii põhitegevustele kaasa kui ka teeb tuju heaks. Arvamusfestivali eripära on võimalus olla osa ühe tõeliselt sisuka nädalalõpu loomisest, kuulata ise arutelusid ja olla inspireerivas õhustikus, kus on väga palju põnevaid mõtteid “õhus”. See paneb endal ka mõtted päris hästi tööle. Ja  kolmandaks – Paide näeb päris nunnu välja, kui tihti sa sinna ikka niisama satud?” viskab Raimo küsimuse õhku.

Kuidas tulla Arvamusfestivali vabatahtlikuks?

Meie juurde jõuavad vabatahtlikud läbi erinevate kanalite, näiteks personaalse kutse või Facebooki meeskonnagrupi üleskutse kaudu. Suureks abiks on ka Vabatahtlike Värav, CV Online, ülikoolide karjäärilistid ning mõistagi Arvamusfestivali enda kanalid. Oleme õnnelikud, et meil on aastate jooksul õnnestunud leida meeskonda sadu inimesi, kes peavad oluliseks head arutelukultuuri ning soovivad selle arengule kaasa aidata.

Kirjutaja Stuart Garlick ja fotograaf Kermo Vahula jagavad sõbralikult töölauda. Foto: Andri Püvi

Arvamusfestivali tegevust vabatahtlike kaasamisel tunnustas Eesti Külaliikumine Kodukant koos siseministeeriumiga tänavu sügisel vanatahtliku märgisega. Arvamusfestival on sertifitseeritud vabatahtlike sõber nr 44.

Kuigi oleme eelmisele hooajale vaevu jõudnud joone alla tõmmata, planeerime juba järgmist. Selleks, et olla kursis meie vabade rollidega, jälgi Arvamusfestivali karjäärilehte https://2019.arvamusfestival.ee/tulevabatahtlikuks/. Just sinna lisame esmajärjekorras infot täitmist vajavate rollide kohta. Lisaks tasub pilk peal hoida ka festivali kodulehel ja sotsiaalmeediakanalitel, sest sealgi jagame infot, milliseid vabatahtlikke parasjagu meeskonda vajame. Alati on võimalus kirjutada ka otse tiimiloome valdkonna eestvedajale Sirlile aadressil inimesed@2019.arvamusfestival.ee. Kui mõni sõber või tuttav on varem festivali tegemisel kaasa löönud, küsi lisainfot ka temalt!

Kirjutaja Kristo Kiviorg teeb kokkuvõtet arutelust. Foto: Paula Kristel Kaljula

KUULA JÄRELE

Ühenduse CIVICUS esimene tegevjuht Miklos Marschall tõi Ungari näitel välja, kuidas pärast NSVLi lagunemist toimus Ungaris kiire areng liberaalse demokraatia suunas, kuid ühel hetkel muutus bürokraatlik süsteem paljude jaoks liiga aeglaseks. Ungari praeguse peaministri Viktor Orbáni edu selgitas Marschall inimeste sooviga tugeva liidri järele, kes näitaks otsustuskindlust ja kiirust.

Samas on sellise liidri esile kerkimine Ungaris viinud olukorda, kus ametkonnad on aastate jooksul täidetud vaid ühe partei pooldajatega ning peaministripartei toetab avalikke kampaaniaid kodanikuühenduste eestvedajate vastu, muuhulgas selliseid, kus neid nimetatakse riigivaenlasteks. Sellise olukorra ennetamiseks soovitasid arutelus osalejad keskenduda demokraatia hoidmisel põhiväärtuste kinnitamisele ning vähem tegeleda bürokraatia pideva kasvatamisega.

Arutelus keskenduti ka sellele, mida saaks kodanikuühendused paremini teha ning põhipunktidena toodi välja, et kodanikuühendused peaksid julgemalt poliitikasse sekkuma ning leidma uudseid viise oma mõtete edasi andmiseks. Ühe näitena võib tuua sotsiaalmeedias populaarsust kogunud logod ja pildiraamid, millega iga inimene saab kergesti oma poolehoidu väljendada ning sõnumit edastada.

Samuti rõhutati iga inimese rollile ja võimalusele ühiskonnas muutusi kaasa tuua. Poola sotsioloog Jakub Wygnański põhjendas oma aktiivsust: „Ma käitun, nagu kõik sõltuks minust. Ajalooliselt tähendab sõna idioot inimest, kes huvitub ainult oma heaolust. Mina ei soovi idioot olla.“

Kui keegi ei ole valmis muutuste nimel vaeva nägema, siis ei saa ühiskond edasi arendada. Samamoodi tõi Saksa kodanikuühenduste eestvedaja Andre Wilkens välja, et tema motivatsioon vabatahtlikuks tegevuseks on Briti kolleegi sõnad: „Kui Su lapsed ja lapselapsed Sult tulevikus küsivad, mida Sa tegid, kui Sa ei nõustunud sellega, mis ühiskonnas toimub? Kas Sa vaatasid kõrvalt või proovisid midagi teha isegi, kui see ebaõnnestus?“

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

ROHKEM PILTE

Mind jäi kummitama mõte, et õnneliku suhte nimel tuleb tööd teha ja vaeva näha. Mida selle all siis tegelikult mõeldakse? Mida see ühe või teise inimese jaoks tähendab? Me tegelikult tihti mõtleme ja tajume asju erinevalt. Samamoodi mõistame ka armastust erinevalt.

Ühe jaoks on armastus see, et ta teeb teise inimese jaoks kõik või et teine inimene teeb tema jaoks kõik. Teise jaoks on armastus vabadus ise otsustada, mis teda õnnelikuks teeb või lahkudes teadmine, et koosolemise eesmärk on saavutatud.

Kuna iga mõistet võib käsitleda mitmest vaatenurgast, siis ongi oluline see, et me teineteist mõistaks, et me räägiks ja kuulaks. Samas võime ka omavahel mitte nõustuda, kuid peame teise inimese arvamusega leppima, lubama tal arvata nii nagu tema arvab.

Pereterapeut Kaia Kapsta-Forrester tõi välja, et tihti sisenetakse vabaabiellu ja libisetakse abiellu ilma konkreetseid kokkuleppeid tegemata. Siis avastatakse, et olukord pole selline, nagu on ette kujutatud. Pole näiteks räägitud läbi, mida keegi ootab ja oluliseks peab, mida ise pakkuda tahab. Millegipärast on inimestel keeruline rääkida asjadest avatult ja siiralt, sellest, mida tegelikult tuntakse, kuid mis on ühe hästi toimiva paarisuhte eelduseks. See on midagi, mida tuleb ise õppida, kuna vajalik eeskuju puudub.

Arutelu ühe laudkonna eestvedaja, vaimulik Triin Käpp tõdes, et tema elus on olnud üks abielupaar, kes oli talle suureks eeskujuks, milline üks õnnelik abielu olema peaks. Ja see annab talle usu ja teadmise, et ka tema võib olla kellelegi positiivseks eeskujuks.

Mis siis, kui meil kõigil on olemas kuskil keegi, kes on meie jaoks see kõige-kõige õigem?
Mis siis, kui peamegi enne õppima läbi mitme suhte, enne kui astume sinna tõelisse liitu?
Mis siis, kui peame õppima õigel ajal taanduma suhtest, mis meile ei sobi või välja astuma suhtest siis, kui oleme sellest välja kasvanud ja see enam meile mitte midagi ei anna?
Mis siis, kui peame lihtsalt märkama ja aru saama, millal on aeg suhe lõpetada, enne kui keegi valusalt kõrvetada saab?
Mis siis, kui päriselt ongi meie jaoks keegi, kellega koos kasvada ja maailma avastada, olles hoitud ja kaitstud ka siis, kui tekivad erimeelsused?
Mis siis, kui see liidab ja tugevdab ja aitab meil iseennast paremini tundma õppida? Mis siis, kui kogu suhteteema ongi ainult selle jaoks, et iseennast paremini mõista ja armastada ning seda harmooniat ja armastuse väge kaaslasega jagades koosluua maailma?
Mis siis, kui õnn peitub iseendas?

—

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Mis siis saab? Mitte midagi

Poliitilistest jõududest initsieerisid arutlemist perede suuruse teemal Vabaerakond ja Isamaa. Kummaski arutelugurpis kulgesid panelistide mõtteavaldused sarnasel rajal. Jüri Adamsi sõnul ei ole mõistlik riigi raha eest veenda lapsi saama inimesi, kes seda ei taha. Selle asemel tuleb keskenduda nendele, kes tahavad lapsi. Kerstin Meresma märkis Isamaa alal toimunud arutelus, et esmatähtis on luua keskkond, kus noored tahavad lapsi saada. Priit Sibul, Monika Haukanõmm, Siiri Oviir jt tõid samuti esile keskkonnaga seonduvat, alustades lapserohkete perede raskustest kodulaenu saamisel kuni infrastruktuuri ja lapsehoidja leidmiseni välja.

“Ma ei tahagi veel tööle tagasi!”

Teravat vastasseisu lapserohkeid peresid toetavate meetmete osas ei paistnud. Julgen loota, et see viitab panelistide mõistlikule järeldusele, et soov saada lapsi on isiklik hoiak. Kui hoiak on lasterohkuse poolt, siis riigi ülesanne on kõrvaldada takistused ja anda soodustusi. Kui hoiak on vastu, siis on nii ehk naa liiga hilja. Täiskasvanud inimese hoiakuid raha eest ei muuda.

Hoiakutest rääkides ー Isamaa telgis kõlas nii publiku poolt kui moderaatori suust mõtteavaldus, et naine tahab varsti peale sünnitust tööle tagasi. Tunnen ja tean naisi, keda võib iseloomustada sõnadega “kes palju teeb, see palju jõuab”. Neil on juba lapsed, nad teostavad end tööl ja tahavad ka veel rohkem lapsi. Suurepärane! Tean aga ka mitmeid naisi, kes on parimas karjääri ja pereloome eas, kuid kes soovivad loobuda pikemaks ajaks tööst, et saada järjest kaks, kolm või rohkem last.

Riiklikes poliitikates kumab tihti läbi soov võimaldada naistel peale laste sündi võimalikult kiiresti naasta tööjõuturule. Sama hoiak on jõuliselt esindatud ka meedias. Kuidas peaks end selle taustal tundma naine, kes mõtleb teisiti? Ühiskond teeb talle väga keeruliseks öelda välja vastupidine arvamus: (veel) ei taha tööle tagasi!

Kestev perekond algab turvalisest suhtest

Kristina Birk-Vellemaa nimetas ühe pereloomet pärssiva asjaoluna paarisuhte madalat kvaliteeti, mis võib väljenduda näiteks mehe väheses panuses ühise kodu ja laste eest hoolitsemisse. Suhte kvaliteet oli kandvaks teemaks arutelualal Eesti Usk toimunud paneelis “Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?”. Panelistide rivi oli kõike muud kui homogeenne ー kes oma esimeses, ainsas ja pikaajalises suhtes, kes aga juba kolmandas. Osalusarutelu näitas, et sõltumata isiklikust taustast nähakse paarisuhet soodustavaid ja kahjustavaid asjaolusid pigem sarnaselt.

Dagmar Lamp tõi suhetes probleemina esile idealistlikud ootused ja enesepettusesse ideaalse kaaslase otsimisel. Seevastu kvaliteetse paarisuhte juurde kuuluvad mõistmine, lugupidamine, ühisosa leidmine jpm ei ole samastatavad armumise afektiga, vaid eeldavad pühendumist ja pikaajalist tööd teineteise ja iseenese tundmaõppimisel. Olen ammugi mõelnud, kui oluline on inimsuhete loomise ja hoidmise oskus, et inimene saaks end ühiskonnas maksimaalselt teostada. Samas ei tea ma ühtegi näidet haridusasutustest, kes on võtnud need inimeseks olemise kompetentsid oma õppeprogrammi. Ehk on siin mõttekoht hariduspoliitika kujundajatele?

Kokkuvõtlikult neis kolmes arutelugrupis kuuldu põhjal järeldub, et rahvastikupoliitika kujundamisel tuleb riigil keskenduda peredele, kes tahavad lapsi, kõrvaldada neilt takistused ja luua soodustusi. Üksnes rahalistest soodustustest siin ei piisa. Ülimalt oluline on kvaliteetne paarisuhe. Suhe ise on nende inimeste vaheline asi, kuid riigi ülesanne peaks olema anda inimestele nende väljakujunemisel – kooliõpingute ajal – teadmisi ja oskusi kvaliteetse suhte loomiseks ja hoidmiseks. Perepoliitikat peab toetama mitte üksnes rahandus-, vaid ka sotsiaal- ja hariduspoliitika.

—

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

“Kuidas saada palju lapsi” @Arvamusfestival2018
Osalesid Siiri Oviir, Priit Sibul ja Kerstin Meresma
Arutelu juhtis Marii Karell
KUULA JÄRELE

“Kuidas rakendada kolme lapse poliitikat?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Monika Haukanõmm, Kristina Birk-Vellemaa ja Jüri Adams
Arutelu juhtis Mikko Nõukas

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Juhani Jaeger
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Paula Kristel Kajula

Algatusega soovitakse maksustada ilutulestik viisil, et igalt pürotehnikale kulutatud eurolt läheb kindel protsent vabatahtlike päästjate toetuseks. Päästeliidu teatel soovivad nad algatada arutelu ja tajuda ühiskonna hoiakut, kas ilutulestiku säärane maksustamine võiks aidata vabatahtlike päästjate rahastust vaakumist päästa ning seeläbi anda oluline panus kogu ühiskonna turvalisemaks muutumisse.

“Arvamusfestivalil toimus arutelu vabatahtlikele päästjatele üha suurema koormuse suunamise jätkusuutlikkusest. See, et ERGO Kindlustuse korraldatud arutelust sai Päästeliit idee üheks lahenduseks ning nüüd avalikkuse toetust testib, on väga väärt eeskuju,” ütles Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring. Ta tõi heaks näiteks, et eelmisest festivalist koorunud põlevkivienergeetikast väljumise ettepanek PÕXIT oli hiljuti riiklikult olulise küsimusena arutlusel Riigikogus.

Rahvaalgatus.ee projektijuht Maarja-Leena Saar Koostöö Kogust märkis, et paljud arutelud lõppevad Arvamusfestivalil tõdemusega, et mingi väljakutse lahendamiseks on vaja muuta seadust või koostada otsustajatele konkreetsed ettepanekud. “Koostöös Arvamusfestivaliga nõustame ja toetame arutelude korraldajaid, et mõtetest saaksid teod ning üks võimalus on teha lisapingutus rahvaalgatuse loomise näol,” ütles Saar.

Rahvaalgatus.ee platvormil saab pidada arutelusid ja koostada ettepanekuid ühiskonnakorralduse parandamiseks või seaduste muutmiseks. Algatustele saab allkirja anda vähemalt 16-aastane Eesti elanik. Pöördumise parlamendile edastamiseks on vaja koguda 1000 digiallkirja.

Loe Päästeliidu pöördumist Riigikogule.
Arutelu “Kui vabatahtlikkusest saab kohustus – kes tagab turvalisuse?”

Foto: Päästeliit / Jarek Jõepera

Arutelu põhiteemaks oli ajalooliste sammaste ja tseremooniate väärtus ja roll tänapäeval. Ka Laura Linsi ja Roland Reemaa Veneetsia biennaali näitus „Nõrk monument“ tegeleb monumentide tähendusega. Intrigeeriv pealkiri viitab monumentide sisu mõjususele. Nõrga monumendi näitena tõi Linsi välja Torma Vabadussõja monumendi – põlvitava Kalevipoja kuju – mis püstitati 1923. aastal. Koos okupatsioonide vaheldumisega pöörati kuju kord ida, siis jälle lääne suunas, nõnda pidevalt selle tähendust muutes ja nõrgestades. Linsi iseloomustas nähtust repliigiga „Eestis monumendid tantsivad“. Teiseks näiteks on Tartu maantee äärsed betoonsambad, mis ühe monumentaalseima ruumina Eestis ei kanna endas midagi muud peale õhu ja mälestuse 2008. aasta majandusbuumist.

Reemaa tõstatas küsimuse monumentide olemusest: on siis monument arhitektuur või kunst? Tema sõnul võib monumenti mõtestada kui ekstreemset arhitektuurilist projekti, mille eesmärk peaks olema tähendusrikka ruumi loomine. Tähendusrikka ruumi näitena tõi ta välja  Hirvepargi trepid, millele Herbert Johannson 1936. aastal Toompea müüri taaskindlustamise rolli kavandas. 1987. aastal toimunud Hirvepargi kohtumised ning neile pühendatud mälestustahvli lisandumine lisas juurde uue mälukihi. Nõnda võib mälestusmärk ümbermõtestamisel ning uute ajalooliste sündmuste lisandumisel ka hoopis tugevamaks, suuremaks ja tähendusrikkamaks muutuda.

Lisaks monumentide sümboolika muutumisele on olulised ka nende asukohad, näiteks palju arutelu tekitanud Maarjamäe memoriaali kõrvale rajatav kommunismi ohvrite mälestusmärk. Siinkohal lahknesid ka vestlejate arvamused: ühelt poolt on Maarjamäel hea kogum ajaloolisi kihistusi, mis võiks toimida lepitamisruumina; teisalt viime Maarjamäele mälestusmärgi püstitamisega olulised teemad perifeeriasse, sest linnuke saadakse kirja, kuid rohkem see inimeste teedele ei satu ega eludesse sekku.

Ajalooliste sümbolite muutumisega leppimine pigem tugevdab monumendi tähendust. Siinkohal tõi Jõerüüt näiteks isetekkelised monumendid Haapsalu promenaadi ääres, kus inimesed võivad endale tellida pingi koos sildiga teemal “1944. aasta viimane võimalus laevaga Rootsi põgeneda”. Haapsalu linnaga pigem kitsalt seotud, kuid Eesti riigile oluline sündmus, mis avaneb isetekkelise monumendi ning isiklike lugude kaudu. Isetekkelise monumendina toimivad Linsi meelest ka näiteks Tallinna tüüpmajad, mis oma erisusega annavad edasi kohalikku ajalugu ning on muutunud Tallinna äratuntavaks märgiks.

Mälestusmärkide sisu loomisel ja mõtestamisel on olulised ka tseremooniad. Kõik mälestusmärgid siiski tseremoniaalsete monumentidena ei toimi: on ka linnaruumi osana toimivaid mälestusmärke, mida on eriti palju näiteks Tartus. Tugeva tseremoniaalse mälestusmärgina toimib Vabadussammas, kuid siingi on tseremooniatega võimalik monumenti nõrgestada: näiteks loob presidendi poolt Vabadussamba äärde asetatud pärg küüditamise ohvrite mälestamiseks seose Vabadussamba ja küüditamise vahele. Samas leidsid vestlejad, et mälestusmärkidega seotud tseremooniad peavad olema püsivad, sest pisematki muutust võib tõlgendada poliitilise muutusena.

Arutelu lõpetas Jaak Jõerüüdi novell „Raha monument“. Kas peaksime püstitama monumente sellele, mis meie jaoks päriselt väärtust kannab või peavad monumendid olema seotud sellega, mis riiklikult püha? Kui riiklikult ja ajalooliselt püha muutub, siis monument rahale jääks ilmselt veel mõneks ajaks püsima. Järgmisel monumentidest kõneleval vestlusel võiks arutleda selle üle, kas demokraatlik ühiskond üldse vajab monumente ja nendega seotud tseremooniaid. On need siis rahvusriigi toimimise seisukohast olulised ning kas iga inimene ei võiks elada enda jaoks loodud ja pühaks peetavate monumentide keskel?

—

Arutelu “Recycled Kalevipoeg kolme triibu dressis? Ehk monumentide väärtus eile, täna ja homme.

L, 11. augustil 2018 türannia ja inimlikkuse alal
Osalesid Laura Linsi, Roland Reemaa, Tiit Remm, Jaak Jõerüüt. Arutelu juhtis Gregor Taul. Arutelu korraldas Eesti Mälu Instituut, Inimõiguste Instituut ja Aet Kukk.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Vanem
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Julgeolekunõukokku kuulumise ühe olulisema kasutegurina tõi president Kersti Kaljulaid välja, et organisatsiooni töö seespidine tundmine on igale riigile oluline julgeolekutagatis juhuks, kui tulevikus on vaja saada reaalset ja kiiret kasu julgeolekunõukogu tööst. Oluline on teada, kuidas nõukogus töö käib.

Kaljulaid tõi välja, et kuigi tihti öeldakse, et väikestel riikidel pole võimalusi suuri muutusi ellu viia, siis tegelikult on hoopis vastupidi. Lisaks väikeriikide huvide eest seismisele on Eestil plaanis nõukogusse viia mitmed suured ja olulised rahvusvahelised teemad. Näiteks küberturvalisus ja sellega seotud seadusruumi arendamine.

“Meil on täiesti selge plaan, et kõik küberjulgeoleku ja tehisintellekti teemad tuleb viia ÜRO julgeolekunõukogu laua taha, sest rahvusvaheline seadusruum selles valdkonnas on selge arengupeetusega. Nii nagu kliimamuutused viis julgeolekunõukokku Uus-Meremaa, suhteliselt väike riik, nii plaanib Eesti anda oma panuse just nimelt küberohtude ja tehisintellektiga seotud probleemidele lahenduste otsimisel,” ütles Kaljulaid.

Riigikogu liige Marko Mihkelson juhtis tähelepanu asjaolule, et mittealaliseks liikmeks olemine ei asenda NATO-t ja ei lisa otseselt Eesti riigile julgeolekut, tuues näiteks Gruusia ja Ukraina sündmused. Valituks osutumine muudab aga Eesti enda tõsiseltvõetavust ja võimaldab tõsta päevakorda Eestile olulisi teemasid, millel on pikem eluiga kui need kaks liikmeks olemise aastat.

Samuti on Mihkelsoni arvates Eestil võimalus näidata oma olemasolu riikidele, kes teavad Eestist vähe, ja luua nendega suhteid nii regionaalsel kui ka riikide tasandil, muutes Eestit pikemas perspektiivis rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks.

Kampaaniakohtumistel on teised riigi suurt huvi tundnud just Eesti digivaldkonna lahenduste vastu nagu x-tee või e-riik. “Eestit nähakse selles osas väga edumeelsena ning väga arenenud ja perspektiivse riigina. Kahtlemata on välja toodud, et see on põhjus, miks Eesti poolt soovitakse hääletada,“ sõnas Mart Nutt.

Eesti väljavaateid nõukokku saamiseks pidasid arutelus osalejad üsna heaks. Esiteks, kuna Eesti kandideerib esimest korda ja paljud riigid arvavad, et kõigile peaks andma võimaluse. Teiseks on Eesti ennast tõestanud kui sõnapidajat riiki ja täitnud enda antud lubadusi. Kolmandaks oleks Eesti pakkuda sellist oskusteavet, eriti küberturvalisuse ja tehnoloogiate teemal, mida teistel riikidel pole.

2005. aastal seadis Eesti üles oma kandidatuuri, et saada ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. ÜRO julgeolekunõukogus on viis alalist liiget (Hiina Rahvavabariik, Prantsusmaa, Venemaa, Ühendatud Kuningriik ja Ameerika Ühendriigid) ja kümme mittealalist liiget, kes valitakse regionaalsete gruppide põhiselt. Eesti kuulub Ida-Euroopa gruppi ja kandideerib samaaegselt ühele kohale Rumeeniaga. Eesti kandideerib nõukogu liikmeks esimest korda.

Vaata arutelu järele: https://goo.gl/YDJS3h (Välisministeeriumi video)
Kampaaniast lähemalt: https://vm.ee/en/estonia-un-security-council-2020-2021

Tekst: Ann Aaresild, Arvamusfestivali vabatahtlik
Foto: Anu Martinson, Arvamusfestivali vabatahtlik

Ärevustundest räägitakse veel liiga vähe, kuigi see on üks kõige sagedasem emotsioon inimesel ning massidesse ei ole veel jõudnud arusaam, et see on täiesti normaalne seisund. Kui sa tunned ärevust, on hästi ja kui sa ei tunne ärevust, on ka hästi. Häireks muutub ärevustunne siis, kui see olukord hakkab meie elu segama. See tähendab, kui hakata mõnda tegevust või olukorda vältima ja see segab meie igapäevast elu.

Kuidas ise “kaasa aidata”?

Arutelus räägiti tihti selles iroonilises võtmes, lähtuvalt pealkirjast, ja toodi näiteid, kuidas ise sellele “kaasa aidata,” et ärevushäire saada või see oma lastele tekitada. Seda võib süvendada ülemäära muretsemine või mõistlike tegevuste keelamine. Näiteks kui üks lapsevanem ei luba last teise vanemaga koos suvekodusse, sest kardab, et lapsega võib siis midagi halba juhtuda. Kui lapsevanem on muretseja, siis võib arvata, et muretsejad saavad ka tema lastest. Kui vanem ütleb lapsele, et ära karda, siis õpib laps ära, et hirm on midagi, mida olla ei tohi ning hakkab seda vältima. See omakorda tekitab pinget ja ärevust.

Ärevusest kui lihtsast ja tavalisest emotsioonist võib saada häire, kui seda harjutakse maha suruma mõne nn turvalisuskäitumisega – rahustite, alkoholi, tubaka või miks mitte ka mediteerimisega. Et see ärev tunne ometi ära läheks! Arvates, et ärevus on midagi, mida ei tohi tunda, võime langeda aga hoopistükkis sõltuvuskäitumise lõksu.

Kool ärevuse tekitajana

Välja toodi ka oluline fakt, et kool on väga ärev keskkond, sest õpilane on pidevalt situatsioonis, kus teda hinnatakse. Noored on tundlikud ning tänapäeva hariduskeskkond neile tugevaks ärevushäire loojaks. Spetsialistide hinnangul tuleb iga last võtta nii nagu ta on ja anda igale indiviidile kasvamiseks ja õppimiseks sobiv pinnas. Just nagu taimed, kel on oma eelistused, kus ja kuidas kasvada, milline on õige pinnas ning paras kogus valgust ja soojust.

Kool peaks olema koht, kus on võimalus õppida nii nagu endale sobib, mitte koht, kus karta teha vigu ja olla pideva kontrolli all, kus õieti polegi võimalust oma potentsiaali avastada. Ka lill õitseb ja kasvab siis, kui tal on parimad kasvutingimused. Tekib küsimus, mida on vaja, et muutuks meie tuleviku alustalade surumine ühte kasti, oodates ainult kindlaid tulemusi, millele ilmselgelt keegi vastata ei suuda? Näib, et praegune ühiskond on suureks toetajaks ärevushäire tekkimisel.

Kas ärevus läheb tõesti ise üle?

Spetsialistide väitel ei pea kerge ärevusega midagi tegema, see on midagi, mis läheb ise üle. Oot – mis mõttes?! Läheb ise üle? Minu küsimuse peale, et kui kaua ma pean ootama, et ta ise ära läheks, vastati, et lihtsalt proovi järele ja oota.

Väidetavalt kulub selleks kümme minutit (isiklikult küll veel kahtlen selles). Tuleb teadvustada, et see on ärevus, tegeleda oma asjadega edasi ning siis see lähebki ise üle. Skeptik minus mõtleb, et eks tuleb ise järele proovida. Sest pidevalt oma ärevusega midagi ette võttes me pikemas perspektiivis hoopis säilitame, suurendame ja süvenemine seda tunnet, ega lase sel loomulikul moel taanduda.

Kui aga ärev on laps või nooruk, siis on täiskasvanute ülesanne kindlaks teha, mis seda ärevust tekitab. Tuleb küsida ja uurida ning lubada vastata ja päriselt kuulata, sest ainult nii saab ligi sellele väärtuslikule infole ja maailmale, mis on ühe inimese sisemuses. Huvi tundes ning mõista püüdes saame oma lastele pakkuda sellist keskkonda, kus nad tõeliselt kasvada ja areneda saavad. Ja siis, ärevuse tekkides, tulevad nad ise sellega toime, sest nad teavad, millega tegemist.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

—

Arutelu “Kuidas saada ärevushäire”
R, 10. augustil 2018 turvalisuse ja tervise laval
Osalesid Katri-Evelin Kalaus, Elen Kihl, Katrin Orav, Le Vallikivi, Karina Laas. Arutelu juhtis Roald Johannson. Korraldas Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus Sensus. Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis!

Üleskutse festivalil vabatahtlikuna kaasa lüüa levis sotsiaalmeedias, Järvamaa koolides, noortekeskustes ja noorteühenduste listides. Järvamaa noorte kõrval olid kuuendal festivalil kambas ka näiteks Tallinna, Keila, Tartu, Põltsamaa, Viljandi ja Halliste noored.

Peale vanuse ei ole vabatahtlikule erilisi tingimusi, välja arvatud see, et nad suudaksid kaks tundi paigal püsida ega kardaks vihma ja päikest. “Esimese hooga ei küsi tõesti midagi. Ainuke piirang on vanus 14 aastat, aga kui ennast panevad kirja ka mõned 12- ja 13aastased, siis nemad tulevad tavaliselt kellegi soovitaja kaudu,” selgitas Arvamusfestivali vabatahtlik Piret Kanne, kes juhib tere-tiimi tööd teist aastat.

Seegi kord oli vabatahtlike seas kaks 12aastast tüdrukut. Nad tegid sama tööd nagu kõik teised. “Proovisin küll alguses vaadata selle pilguga, kas on midagi, mis nendevanustele paremini sobib, aga ma ei leidnud. Festivali käigus tuli ka välja, et nad väga tugevalt seisid ise selle eest, et teistega võrdsed olla,” lausus Kanne.

Noored olid jaotatud kuude tiimi, igal oma juht, kelle valimisel oli esmanõue festivalikogemus ja vanus. Tiimid töötasid kahetunniste vahetuste kaupa. Kõige rohkem oli korraga väljas käepaelte jagajaid, teised tegutsesid parklates, vabatahtlike toitlustuse juures, pakihoius ja koertehoius, samuti olid abiks infopunktis, valvasid näitusi ja hoolitsesid keskväljaku heakorra eest.

Tere-tiimi tööpäev algas kell üheksa hommikul ja lõppes kell kümme õhtul, kuid enamik noortest oli tegevuses hommikul kümnest õhtul kuueni.

Paide Hammerbecki põhikooli IX klassi õpilane Kenzo Brauer oli seekord esimest korda tiimijuht. Ta alustas vabatahtlikuna juba teisel aastal, kui oli ise alles 11aastane. “Olin siis kõige noorem ja nii väike, et mõni inimene tahtis must üle astuda. Vaatasid, mis see poiss siin parklas ikka teeb,” meenutas ta. 

Nüüd oli mitmeaastase festivalikogemusega Kenzo töö teisi juhendada, koostada töögraafikuid ja selgitada, kus miski asub. Enne festivali oli kaks kokkusaamist, kus tutvuti üksteisega, arutati hea teeninduse põhimõtteid ning jagati näpunäiteid, mida ja kuidas festivalil teha.

Piret Kanne ütles, et vabatahtliku töö on hariduse konteksti viiduna oma olemuselt üldpädevuste omandamine praktilise kogemuse kaudu. “Elus ei õpetata neid ei üksikult ega eraldi, siingi kogeme neid kõiki koos,” sõnas ta. Kanne tõi näiteks ettevõtlikkus-, keele-, suhtlus-, sotsiaalse ja kodanikupädevuse. “See kõik kokku on vastutuse võtmise õppimine alates sellest hetkest, kui sa end vabatahtlikuks kirja paned,” ütles ta.

Kanne usub, et festivali vabatahtliku töö annab palju juurde noorte enesekindlusele. “Sa astud juurde võõrale inimesele ja ütled tere, pead selgitama, miks käepaela vaja on, suhtlema autojuhtidega ja ütlema, kust tohib sõita ja kust mitte, ning olema valmis ka selleks, et mõnikord võib see kedagi pahandada,” selgitas ta.

Kanne meelest on Arvamusfestival aktiivsete noorte kasvulava. “See ongi festivali mõõdetav kasu. Meil on olnud selliseid noori, kes tulevad esimesel aastal ja ütlevad, et nad on väga tagasihoidlikud, aga püüavad anda endast parima. Paari aasta pärast on nad edukalt kandideerinud näiteks vahetusõpilaseks Ameerikasse,” lausus ta.

Seda kinnitab ka Kenzo Braueri lugu. “Festivali mõjul on minust saanud aktiivne õpilane. See andis tõuke korraldada ka koolis üritusi ja osaleda noortevolikogu töös. See on muutnud minu elu,” ütles ta suisa.

Tere-tiimi juht Piret Kanne on veendunud, et noored said festivalil suurepäraselt hakkama. Nad julgesid öelda, kui oli muresid, ja koos otsiti neile lahendus. Kannet rõõmustas ka see, et eri paigust noored paari päevaga meeskonnaks sulandusid. Nurinat ta kordagi ei kuulnud ning töö kulges mõlemal päeval kokkulepitud rütmis – naeratus näol ja rahu, ainult rahu.

Mis motiveerib noori festivalil kaasa lööma? Kenzo Brauer ütles oma tiimi kogemuse põhjal, et uued tutvused ja oskused ning laiemalt festivalikogemus. Tema lööb kaasa seetõttu, et peab Arvamusfestivali Paidele oluliseks.

Tekst: Martha-Beryl Grauberg (Järva Teataja)
Foto: Dmitri Kotjuh (Järva Teataja)

Praegu leiab rahvaalgatusveebist kaks otseselt Arvamusfestivaliga seotud algatust. Juba enne festivali riputas Eesti Koostöö Kogu üles algatuse, et koguda sisendit strateegiale Eesti 2035. Riigikantselei strateegiabüroo on alustanud Eestile uue strateegia koostamisega, mis koondab riigisiseselt läbi räägitud ja kokkulepitud eesmärgid, loob selle põhjal kestliku finantsraamistiku ning annab aluse järgmise perioodi euroraha kasutamiseks.

Arvamusfestivali koosloomealal mängiti läbi, kuidas maailmatrendide tuultes, ministeeriumide silotorne lõhkudes ja kollektiivset tarkust väärtustades mõelda Eesti parimaks paigaks maamunal. “Kuna Arvamusfestivalil toimus mitmeid tulevikku vaatavaid ja Eestile suuri eesmärke seadvaid arutelusid, kasutab Eesti 2035 neid mõtteid väärt sisendina strateegialoomes ja tänavu septembris algavateks sisuseminarideks,” märgib Eesti Koostöö Kogu.

Teine festivalist tõukunud algatus on Päästeliidu ettepanek maksustada ilutulestikuga paugutamine vabatahtlike päästjate toetuseks. Arvamusfestivalil käidi välja idee kehtestada ilutulestikule luksusmaks, nii et igalt pürotehnikale kulutatud eurolt läheks kindel protsent vabatahtlike päästjate toetuseks. Rahvaalgatuse keskkonnas soovibki Päästeliit selle ettepaneku üle arutleda, et tajuda ühiskonna hinnangut.

“Me kindlasti ei väida, et ilutulestik oleks selgelt tajutav põhjus tuleõnnetustele, kuid ennekõike on tegemist luksuskaubaga, mille aastavahetusel, jaanipäeval, pulmades, sünni- ja muudel tähtpäevadel taevasse tulistamine on paratamatult ohuallikas, mille tagajärgedega peavad lõpuks tegelema ka vabatahtlikud päästjad,” põhjendab Päästeliit.

“Arvamusfestivalil toimuvatest põhjalikult ettevalmistatud aruteludest tekivad sageli kollektiivsed tõdemused või ettepanekud – tehke see järelsamm ja tooge need rahvaalgatus.ee-le,” kutsub üles rahvaalgatusveebi projektijuht Maarja-Leena Saar Koostöö Kogust. “Nagu kinnitasid Riigikogu esindajad Arvamusfestivalil toimunud arutelul seniste rahvaalgatuste mõjususe üle, ei pea algatus olema seaduseelnõu vormis ega algataja teadma kõiki teemaga seonduvaid strateegiaid ja arengukavasid,” lisab Saar.

Rahvaalgatusveebis saad kirja panna oma ettepaneku, kutsuda teisi kaasa arutama, kaasautoritega pöördumise teksti koostada, valminud pöördumisele digiallkirju koguda ning vähemalt 1000 allkirjaga pöördumine ühe klikiga Riigikogule saata. Ühtlasi jälgida, kuidas  parlament pöördumise üle arutab ja mida kuue kuu jooksul otsustab.

Algatuse loomise ABC:

1. Logi rahvaalgatus.ee-le sisse
2. Loo uus algatus. Algatus on vähemalt kolm päeva ühisloomes ehk arutelu-faasis.
3. Kui ühisloome on lõppenud, määra algatusele lõppaeg ja suuna algatus allkirju koguma.
4. Kui algatusel on 1000 allkirja koos, saada see ühe klikiga Riigikogu poole.

Vaata ka teisi rahvaalgatus.ee kasutamise juhendvideosid.

Kui vajad nõu, kontakteeru rahvaalgatus.ee kasutajatoega – abi@rahvaalgatus.ee.

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Kui liberaalne demokraatia väärtustab ja soodustab ühiskonnas mitmekesisust, siis illiberaalsed demokraatiad tõukuvad “enamus otsustab” printsiibist. Lisaks emotsionaalsetele teemadele nagu vähemuste õigused või surmanuhtluse taastamine, tasuks enne valimisi küsida: kas me sooviksime, et Eestist kaoksid sõltumatud ajakirjandusväljaanded, et näiteks Rahvusringhäälingu sisu kujundaks poliitiline eliit?

Et põhiseaduslikult sõltumatutes institutsioonides – nagu kohtuvõimu juures – teeksid otsuseid inimesed, kes on sinna määratud võimulolevate poliitikute poolt? Kui Maksuamet hakkaks maksuraha jaotama vastavalt poliitilisele tellimusele ja uued seadused soosiks võimulolijatega soojades suhetes olevaid ärimehi? Või et kogu meie kohta käiv isiklik informatsioon oleks näiteks sisejulgeolekule viidates kättesaadav ilma igasuguse kohtumääruseta?

Mida saab liberaalse demokraatia kaitsel ette võtta vabakond, seda küsivad Avatud Eesti Fondi arutelul laupäeval, 11. augustil kella 14-15.30 illiberaalsete jõududega vastanduvad Miklos Marschall Ungarist, Kuba Wygnanski Poolast ja Andre Wilkens migratsiooniküsimuses lõhestunud Saksamaalt.

KAKS. Mida tähendab “demokraatia on globaalses languses”?

Freedom House´i iga-aastase raporti kohaselt on globaalsed vabadused 12. järjestikust aastat  languses. Alates 2006. aastast on 113 riigis poliitilised-ja tsiviilõigused ning vabadused vähenenud, samas kui 62 riigis on märgatud demokraatlike õiguste ning vabaduste tõusu.

Traditsiooniliselt on Ameerika Ühendriigikide välispoliitika üks eesmärke olnud demokraatia propageerimine ja toetamine, kuid president Trump on nii oma sõnades kui ka tegudes sellest ajaloolisest põhimõttest eemaldunud. USA vähenev roll rahvusvahelistes institutsioonides nagu näiteks ÜRO ja NATO, rahvusvahelisest koostööst ja kokkulepetest taandumine (näiteks USA lahkumine Pariisi Kliimakokkuleppest) ning Ameerika välispoliitika suurenev militariseerumine on näited sellest, kuidas USA roll demokraatia kaitsja ning edendajana on vähenemas.

USA vähenev roll demokraatia edendajana maailmas ning tsiviilõiguste ja vabaduste langemine on nähud, mis lubavad öelda, et demokraatia on globaalses languses. Sellest, kuidas siit edasi minna, ootame kuulama ja arutlema reedel kell 18.00 Arvamusfestivali demokraatia alal arutelul “Kes kaitseb enam demokraatiat maailmas?” Otsa teevad lahti Mall Hellam Avatud Eesti Fondist, Andres Kasekamp Toronto Ülikoolist, Lauri Mälksoo Tartu Ülikoolist ja Kristi Raik Eesti Välispoliitika Instituudist. Vestlust juhib Erkki Bahovski, ajalehe Diplomaatia peatoimetaja. Arutelu korraldab Eesti Välispoliitika Instituut/Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus.

KOLM. Mis on Põhjala riikide kuld demokraatia languse ajastul?

Samal ajal, kui globaalsel tasandil on märgata demokraatia langust, hoiavad Põhjala riigid 2017. aasta demokraatiaindeksis kohti esimese viie seas. Mis on see, mis on heaoluühiskonnaks nimetatud Põhjalale iseloomulik ning eristab teistest regioonidest? Hiljutise raporti „Trust – the Nordic gold“  kohaselt on see usaldus. Sotsiaalse usalduse aluseks on vahetu kogemus suhetes teiste inimestega, poliitiline usaldus kujuneb aga kaudsel teel ja distantsilt, tavaliselt meedia vahendusel.

Raport sedastab, et demokraatliku ja stabiilse poliitilise elu seisukohalt vaadates on poliitiline usaldus keskse tähtsusega – samamoodi, nagu sotsiaalne usaldus on oluline tsiviliseeritud ühiskondlikus elus. Kui usaldus ühiskonnas on kõrgel tasemel, siis on sel ka praktilised tulemused – hiljutised uuringud näitavad, et sotsiaalne ja poliitiline usaldus tõstavad näiteks oluliselt võimalust, et kodanikud maksavad korralikult oma makse, mis omakorda võimaldab aga riigil paremini toimida.

Põhjala kogemusi demokraatlike protsesside toimimisest erinevates eluvaldkondades, alates  sotsiaalselt vastutustundlikust ettevõtlusest (reedel kell 16-17.30) kuni Euroopa kultuuripealinnaks olemiseni (laupäeval kell 16-17.30), kuuleb Demokraatia alal Arvamusfestivali mõlemal päeval. Ja loomulikult küsime – kas Põhjala on veel eestlastele eeskujuks (reedel kell 14-15.30)?

NELI. Kas tõde on surnud?

Küsimus, mis oli suurte rasvaste tähtedega trükitud ajakirja Time Magazine 3. aprilli 2017 esikaanel ja pidid iseloomustama ajakirjas ilmunud intervjuud vastselt ametisse astunud USA 45-nda presidendi Donald J. Trumpiga. Küsimus, mis iseloomustab hästi seda, kus on lääne ühiskond täna – kahtleme objektiivse tõe olemasolus. Tõde ja faktid on muutunud millekski, mida vajadusel moonutada, et edendada enda agendat. Uuriv ajakirjandus on kaotamas oma väärtust, sest puudub usaldus ja levib arvamus, et meedia ise töötab kellegi teise huvide, mitte objektiivse tõe nimel. Ja selles informatsiooni virvarris üritab orienteeruda tavakodanik.

Kuidas seda kõige paremini teha? Sellele ja mitmele teisele küsimusele püüame vastuse leida laupäeval, 11. augustil kell 11 algavas arutelus „Seilamine tõejärgsel meediamerel – kuidas kriitiliselt meediat tarbida“, kus oma mõtteid avaldavad  Janeck Uibo (Edasi.org asutaja ja peatoimetaja), Severi Hämäri (Soome faktikontrolliorganisatsiooni Faktabaari juhatuse liige) Herman Kelomees (Eesti Väitlusseltsi tegevjuht), Siim Ruul (Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja) ja Tom Suiste (Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi abiturent). Vestlust juhib aktiivne kodanik Karl Toomet.

VIIS. Miks annab populism tõuke illiberaalsele demokraatiale? Miks kujutab süvenev populism ohtu demokraatiale?

Süvenev populism lõhestab ühiskonda vastandades erinevaid ühiskonnagruppe ning sulgedes võimaluse diskussiooniks ja erinevatele arvamustele. Populistlikud lubadused tekitavad inimestes arvamuse, et probleeme saab lahendada lihtsalt ja kompromissideta, mille tulemusena jäävad probleemid tegelikult aga lahendamata. Aina raskemaks muutub tõe eristamine väärast ning tihtipeale otsitakse lihtsalt patuoinast, kellele saab kõik ühiskonnamured kaela veeretada.

Populistlike parteide võidukäik võib endaga kaasa tuua vähemusgruppide diskrimineerimise, inimõiguste rikkumise ja sõnavabaduse piiramise. Sellest kaugele ei jää autoritaarse võimu esilekerkimise võimalus, mis õõnestab meie demokraatlike väärtusi ja alustalasid aga veelgi. Populismist räägime reedel kell 12-13.30 arutelus “Populismi kasv Euroopas – kas demokraatia korrigeerija või vaenlane?”, kus sellest räägivad Mari-Liis Jakobson (Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi poliitikasotsioloogia dotsent), Ahto Lobjakas (Raadio 2 “Olukorrast riigis” saatejuht, Postimehe kolumnist) ja Ivo Rull (raamatu “Populismist” autor, kommunikatsiooniekspert).

Tekst: Demokraatia ala korraldajate ühisloome
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Johan-Paul Hion

Sarnaselt varasematele aastatele pakkusime igale erakonnale ühepäevast ala kolmeosalise programmiga, kuid tänavu paari uuendusega. Ootasime erakondadelt selgelt ühte erakondadevahelist ja ühte kaasavat arutelu. Osale neil aruteludel ja anna meile ka teada, kuidas oli!

ERAKONDADEVAHELISED ARUTELUD
Arvamusfestivali külastajad ootavad erakondade aladelt kõige rohkem seda, et toimuks huvitav dialoogi maailmavaadete ja arvamuste vahel. Igas erakonna telgis toimub üks selline arutelu, kuhu on kutsutud eri seisukohtade ja positsioonidega osalejaid ka teistest erakondadest. Aruteluteemad on välja pakkunud kutsuv erakond ning arutelujuht on soovitavalt väljaspool parteisid.

10. AUGUST

Kell 18.00 Sotside alal “Kas solidaarsele ravikindlustusele on alternatiivi?”Kas Haigekassa on efektiivne või mitte? Solidaarse ravikindlustuse eest seisab töö- ja terviseminister Riina Sikkut, kellega debateerivad Reformierakonna esinaine Kaja Kallas ja teadlane Taavi Tillmann. Arutelu juhib Allar Tankler.

11. AUGUST

Kell 11.00 Keskerakonna alal “Kas päästame eakad vaesusriskist?”
Kaia Iva (Isamaa), Helmen Kütt (SDE), Monika Haukanõmm (Vabaerakond), Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond) ja Katrin Höövelson (Euroopa Komisjoni Eesti esinduse majandusnõunik). Arutelu juhib endine sotsiaalminister Jaak Aab.
Kell 16.00 Reformierakonna alal „Kas maksud on karistus või õnnistus?“
Jevgeni Ossinovski (SDE), Jürgen Ligi (Reformierakond), Marko Pomerants (Isamaa) jt. Tegemist on nn tagurpidi intervjuu formaadiga: arutelu juht on rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler Dmitri Jegorov. Kui tavaliselt on poliitik ministeeriumi kantsleril n-ö pea kohal, siis nüüd küsib kantsler põhjendusi valitud poliitikatele.
Kell 18.00 Isamaa alal “Kas II pensionisammas on raha põletamine?”
Lisaks Riigikogu liikmetele Helir-Valdor Seeder (Isamaa) ja Eiki Nestor (SDE) osalevad poliitikavälised eksperdid: Kristjan Järvan (ettevõtja), Kristi Saare (Tuleva Tulundusühistu kogukonna juht) ja Mart Jesse (Eesti Kindlustusseltside Liidu juhatuse esimees). Arutelu juhib Kalle Muuli.

Erakondadevaheliste debattide soodustamiseks lisasime omalt poolt väikese vimka – kui planeeritavas debatis on vaid oma erakonna inimesed, siis on Arvamusfestivalil õigus tuua mängu must hobune ehk saata omalt poolt üks inimene diskussiooni juurde. Seda võimalust tuli meil kasutada vaid korra. Vabaerakonna alal 10. augustil kell 13.05 toimub „Kuum debatt: kuidas rakendada kolme lapse poliitikat?“, kus osalevad Vabaerakonna riigikogu fraktsiooni liikmed Monika Haukanõmm ja Jüri Adams, saatejuht Mikko Nõukas ning Arvamusfestivali kutsel seksuaaltervise ekspert Kristina Birk-Vellemaa.

KAASAVAD ARUTELUD
Arvamusfestivali külastajad hindavad võimalust vahetult suhelda poliitikutega. Soovitakse otse küsida ja oma arvamust avaldada, olla ära kuuldud ja mõistetud. Nii palusime tänavu erakondadel tuua oma ala programmi vähemalt ühe sellise arutelu, mille eesmärk on ideede tutvustamise asemel erakonna ideid testida ja neile tagasisidet saada. Arutelu toimub grupiaruteluna ja inimeste kaasamist soodustavas formaadis, nt maailmakohvik vms.

10. AUGUST
Kell 13.00 Sotside alal “Kas tulevikus oleme tööd tehes õnnelikumad?”
Arutelu korraldavad Noored Sotsiaaldemokraadid ja arutelu juhib nende president Joosep Vimm.

11. AUGUST
Kell 12.00 Isamaa alal “Kuidas saada palju lapsi?”
Arutelu juhib ajakirjanik Marii Karell, osalevad Priit Sibul (Riigikogu liige, nelja lapse isa), Siiri Oviir (Eesti Naisliidu esinaine) ja Kerstin Meresma (Postimehe ajakirjanik).
Kell 13.00 Keskerakonna alal “Maailmakohvik, Keskerakonna 101 rahvakohtumise raames”. „Sina räägid – poliitikud kuulavad!“ nii kõlab erakonna üleskutse ja meie julgustame – tule kohale ja näed oma silmaga, kas see päriselt nii ka on. Kaasa saab rääkida erinevatel teemadel hariduspoliitikast regionaalpoliitikani. Laudkondi juhivad tuntud poliitikud Keskerakonnast.
Kell 14.00 Reformierakonna alal „Mis on patriotism?”
Alustuseks saavad reformierakondlased ja tuntud avaliku elu tegelased väga lühidalt sõna patriotismi defineerimiseks. Seejärel toimub ühine arutelu, mille eesmärk on patriotismi erinevad tähendused lahti häkkida.

Üsna loominguliselt on tänavusi juhiseid rakendanud Vabaerakond! Vabaerakonna telk Paide Arvamusfestivali erakonnaalal on reedel 10. augustil ühtlasi vabaõhu raadiostuudio. Arutelude vahele toimuvad intervjuud festivalikülalistega ja erakondadevaheline meelelahutuslik mälumäng.

MÄRKA KA SEDA!
Et Arvamusfestivalil kõlaksid ka EKRE ideed ja saaks EKRE poliitikutega suhelda, võtsid EKRE Järva- Ja Viljandimaa osakonna inimesed nõuks tuua festivalile kaks arutelu, mis toimuvad Vanalinna kohviku õuealal. Poliitmaastikule uue tulijana siseneva Eesti 200 eestvedajad on lubanud olla kohal aktiivsete osalejatena, küsijate ja kommenteerijatena erakondade aruteludel.

ERAKONNAJUHTIDE ARUTELU
On juba traditsiooniks kujunenud, et Arvamusfestivali viimane arutelu on parlamendierakondade esimeeste debatt. Kui kõik arutelud teistel aladel on lõppenud, algab laupäeval, 11. augustil kell 20 ERRi alal erakonna esimeeste debatt teemal „Kuidas me kestame?“. Tänavu esmakordselt selgus teema rahvahääletusel ning mure Eesti riigi ja rahvuse kestvuse pärast edestas poliitilise suhtluskultuuri ja riigireformi teemasid. Osalevad Mart Helme, Andres Herkel, Kaja Kallas, Jevgeni Ossinovski, Jüri Ratas, Helir-Valdor Seeder ja arutelu juhib Taavi Eilat. Sõna saavad ka Roheliste erakonna esindaja Zuzu Ismailova ja Eesti 200 esindaja Kristina Kallas.

Tekst: Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Johan-Paul Hion

Eesti tehnoloogiadirektori Kirke Saare sõnul on Telia üks eesmärk teha Eestist tehnoloogia abil koht, kus on parem elada ja töötada. “Samas kaasnevad digitehnoloogia arenguga ka ohud, mida tuleb teadvustada ja tundma õppida, misõttu keskendume aruteludes digiühiskonna rõõmudele ja varjukülgedele laiemalt,” ütles ta.

Arutelud keerlevad selle ümber, milline on digitehnoloogiate mõju nii inimestele, ettevõtetele kui ühiskonnale tervikuna. Selleks on arutelude korraldamisel Teliaga jõud ühendanud Estonian Business School, Eesti Interneti SA, Eesti Patsientide Liit ja psühholoog Margarita Kerson-Saulis. Avame koos Teliaga Digitarkuse ala arutelude sisu.

Kas offline’is on võimalik mängida? (R, 10. augustil kell 13)
Kuidas mõjutavad nutiseadmed erineva vanusega laste heaolu ja peresuhteid? Koos mängides ja erinevaid koostegutsemise viise katsetades saab proovida oma kogemuste pinnalt, kuidas muutub selle käigus suhtlemise kvaliteet.

Ettevõtete juhid peaksid kübermaailmas käed puhtaks pesema (R, 10. augustil kell 15)
On vähe teada fakt, et Eesti ettevõtted on digilahenduste kasutamisel ELi 28 riigi seas alles 22. kohal. Oma konkurentsivõime tõstmiseks peavad ettevõtjad hakkama ruttu kasutusele võtma veel rohkem nutilahendusi. See tähendab, et Eesti majanduse arenguhüpe sõltub ikkagi tavalistest inimestest, kes neid masinaid juhivad, ja sellest, kui hea on nende inimeste küberhügieen ehk oskus n-ö gripihooajal käsi pesta. Viimane sõltub aga paljuski just ettevõtete juhtidest, sest kui nemad ei pea vajalikuks turvaliste paroolide kasutamist või avavad hoolimatult suvalisi libakirju, siis oleme digitaliseerimise võidujooksu ette kaotanud. Kas Eesti majandusedu sõltub tõesti küberhügieenist, miks peavad Eesti ettevõtete juhid õppima piltlikult öeldes käsi pesema ja millised järjest kasvavad ohud meid küberruumis üldse varitsevad?

Kodanike käitumine on riigil justkui peopesal (R, 10. augustil kell 17)
Saja-aastane Eesti on edukas väikeriik, kes paistab maailmas silma kui kõrgelt digitaalseid trende eestvedav endine nõukogude liidumaa. Seevastu inimeste jälgimine internetis näib jätkuvalt kinni olevat vanades aastakümnete tagustes KGB sarnastes harjumustes. Kas Eestis toimub massiline isikute kohta sideandmete kogumine ja jälgimine, mis võib olla vastuolus Euroopa Kohtu nõudmistega? Arutletakse internetivabadusest ja inimeste jälgimisest internetis võimuorganite poolt. Kas Eesti teeb midagi valesti? Kui teeb, siis mida ja mil määral? Kas ausaid kodanike jälitatakse rohkem kui Euroopa tegelikult lubab? Või tänases maailmas ei saagi keegi enam eeldada, et jälitustegevust internetis ei toimu?

Isiklikud jäljed digimaailmas (L, 11. augustil kell 10)
Mida tähendab privaatsus tänases tehnoloogia- ja digimaailmas ning milliste uute tavade, võimaluste ja ohtudega inimesed igapäevaselt arvestama peaks? Üha enam digitaliseeruv maailm pakub küll hulgaliselt uusi võimalusi, kuid ka kuhjaga erinevaid ohte. Milliseid jälgi me igapäevaselt internetiavarustesse maha jätame, kellele kuuluvad minu andmed ja kas selle pärast peaks muretsema? Kus ja kuidas minu kui eraisiku andmeid kasutatakse? Milliseid andmeid ettevõtted mu kohta teavad ja mida nendega teha saavad? Miks erineb inimese käitumine füüsilises maailmas sellest, kuidas ta käitub digimaailmas?

Portaal inimsõbralikuks (L, 11. augustil kell 12)
Arutelu algul näidatav lühifilm selgitab lihtsalt ja lühidalt, missugune on praegune patsiendiportaal ja visionäärid räägivad, missugune see olla võiks. Maailmakohviku käigus kujundatakse see portaal aga just endale meelepäraseks, kasutajasõbralikumaks ja loogilisemaks. Lõpus kuulatakse ühiselt uusi visioone ning Eesti Patsientide Liit on lubanud võtta oma südameasjaks, et need ettepanekud ka vajalike asutusteni jõuaksid.

Jõhkratesse turvaintsidentidesse sattumist annab vältida (L, 11. augustil kell 14)
Erinevad turvaintsidendid, ründed, õngitsuskirjad, arvutiviirused ja muud küberkuritegevuse vormid on asjad, millega inimesed Eestis igapäevaselt kokku puutuvad. Koos küberturvalisuse spetsialistidega tuuakse publikuni kõige tõsisemad ja levinumad juhtumid ning jagatakse soovitusi, kuidas sääraste riskide eest end kaitsta. Mida saab inimene ise ära teha, et internetis ja oma digiseadmetes riske maandada ning milline on ohutu digikäitumise A ja O? Mida teha ja kelle poole pöörduda, kui oled ohvriks sattunud?

Küberruumis saab sõimata ja peksa saab iga nurga peal (L, 11. augustil kell 16)
Meie igapäevase online-suhtluskultuuri ja –kultuuritusega puutuvad kokku nii lapsed kui täiskasvanud. Arutelus vaadeldakse ja analüüsitakse erinevaid küberkiusu juhtumeid. Kui tõsine on täna Eestis küberkiusamise probleem ning millised on selle võimalikud tagajärjed nii kiusajale kui kiusatavale?

Digitarkuse alal toimub kahel päeval kokku kuus eestikeelset ja üks venekeelne arutelu. Vaata järele Facebookist.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Kadri Laube
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Mark Slavin

Mitmel minu lähikondsel esineb vaimse tervise probleeme?
Turvalisuse ja tervise alal toimub kahel päeval seitse arutelu, millest lausa kolm keskenduvad vaimsele tervisele. Fookuses on dementsus, ärevushäire ning depressioon. Neid teemasid on lihtne ignoreerida. Arvamus, et keegi lähiringkonnast, töökaaslastest ega tuttavatest ei puutu kunagi nende haigustega kokku, on statistikat vaadates tõenäoliselt ekslik. Mõelgem kas või laste ja noorukite vaimsetele häiretele, mille all on kannatanud iga viies laps – ca 2 last ühe jalgpallimeeskonna kohta…

Haigused ei puuduta peaaegu kunagi ainult haiget ennast, vaid ka pereliikmeid, sõpru, töökaaslasi ning sotsiaalsüsteemi kulude kaudu meid kõiki. Aruteludes vaadeldakse erinevad haiguste avaldumise viise ja põhjuseid, esmaseid samme probleemide märkamiseks ja lahendamiseks. Haiguste õigeaegne avastamine ning kohane ravi aitavad vältida probleemide süvenemist. Valehäbil ja probleemide salgamisel ei tohi olla meie mõtlemises kohta.

WHO 2012. a andmetest selgub, et Eestis kannatab dementsuse all enam kui 13 000 inimest. Haigestumine suureneb seoses rahvastiku vananemisega. Teadaolevalt ei ole leitud ühtki vahendit haiguse progresseerumise peatamiseks. Mida tähendab dementse inimese eest hoolitsemine, millised on praegu kättesaadavad teenused, mida toob tulevik? (L ,11.08 kl 14.00-15.30)

Igal viiendal lapsel vanuses 1-15 eluaastat esinenud mõnel eluperioodil vaimse tervise probleeme. Miks diagnoositakse depressioon juba lasteaialastel, kui kogu maailm peaks olema täis mängu ja naeru? Miks mõeldakse enesetapust juba põhikoolis, kui terve elu peaks olema veel ees ning kõik uksed valla? (L, 11.08 kl 12.00-13.30)

Ennetusest räägitakse tavaliselt „mida mitte teha“ ja „kuidas vältida“ võtmes. Seevastu ärevushäire teemaline arutelu on provokatiivne ning küsib hoopis küsimusi: Mida teha, et tavapärasest muretsemisest ja ärevusest saaks ärevushäire? Kuidas toimida, et ärevushäired püsiks, süveneks ning ei lähekski üle? Kuidas saada mitu ärevushäiret korraga? (R, 10.08 kl 18.00-19.30)

Kes vastutab?

Teine teemade ring turvalisuse ja tervise alal võib üldistada kui küsimust vastutuse jagunemist. Teatav osa vastutusest jääb alati inimese enda kanda, kuid osa sellest jaotub ka kogukonna liikmete ja laiemalt kogu ühiskonna vahel. Esineb olukordi, kus tuleb märgata teisi enda ümber ja lasta ka ennast märgata. On asju, mida inimene saab teha iseenda, kogukonna või ühiskonna heaks.

Üks lähemaid ja käegakatsutavamaid näiteid sellest on vabatahtlikud päästekomandod. Sootuks laiaplaanilise vaate annab aga geenidoonorluse temaatika. Eesti Geenivaramusse koguneb üha enam informatsiooni. Ühest küljest avab selle analüüsimine uusi perspektiive rahvastiku tervise hindamisel. Teadus- ja arendustegevus juba iseenesest on osa ühiskondlikust vastutusest. Teisalt saab geenidoonorlust käsitleda ka üksikisiku vastutuse aspektist ühiskonna ees: sul on võimalus anda endast midagi, millest teadusuuringute tulemusel saab kasu kogu ühiskond.

Kuidas saada inimene õigel ajal arsti juurde? Kes vastutab? Inimene ise? Või ka tööandja, perekond, kogukond, ühiskond? Kui aga arstijärjekorrad on pikad? Kui arstiabi pole piisavalt kättesaadav? Mis roll võiks olla vabatahtlikul ravikindlustusel? (R, 10.08 kl 14.00-15.30)

Geenidoonorlus kui valdkond on huvitav kombinatsioon kasulikkusest teadusele, meditsiinile ning ka üksikisikutele, kes on oma geeniandmed Eesti Geenivaramule andnud. Mida nende andmetega aga tehakse ning milline on nende roll haiguste ennetamisel ja paremal ravil? (R, 10.08 kl 16.00-17.30)

Kogukondliku vastutuse ning suure ohuteguri üheks puutepunktiks on tuleohutus ning vabatahtlikud päästjad. Kes vastutab meie turvalisuse eest, kui päästeteenuse osutamine jääb üha enam vabaühenduste kanda? Kelle ülesandeks jääb sellise tendentsi korral vabatahtlike päästjate motivatsiooni, valmisoleku ja ressursside tagamine? Kas otsa tuleb vaadata riigile, kohalikule omavalitsusele, ettevõtjatele, eraisikutele? (R, 10.08 kl 12.00-13.30)

Turvalisuse ja tervise ala tegevused Arvamusfestivalil võtab kokku ERGO Kindlustuse programm riskikäitumise teemal. Arvamusfestivali külastajatel avaneb võimalus kogeda enda riskikäitumise mõju ning osaleda tegevustes, mis õpetavad toimetulekut ohuolukorras. Nii on võimalik liiklusesse minemata proovida autojuhtimise ajal sõnumit saata. Näis, kas pärast simulaatorit soovib keegi seda ka päriselus veel teha! Samuti saad teada, kui kiiresti priitahtlikud või kutselised päästjad sinu juurde jõuavad, kui kodus koer küünlaga pahandust teeb või maal saunaõhtu üle käte läheb. Kuidas ise tulekahju kustutada? (L, 11.08 kl 16.00-17.30)

Küsimusi on palju, vastuseid veel vähevõitu. Kohtume Arvamusfestivali turvalisuse ja tervise alal, kus need ja paljud teised küsimused luubi alla võetakse!

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlikud Anneli Rääbis ja Juhani Jaeger
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Johan-Paul Hion

Arvamusfestival on koht arutlemiseks. Igasuguse arutlemise eelduseks on oskus ja valmisolek kuulata ning tahe mõista. Kummalisel kombel aga näib, et kuulamine on veel keerulisem kui kõnelemine (ja hästi kõnelemine on päris keeruline), kirjutab arutelujuhtide koolitaja Marleen Pedjasaar SpeakSmartist.

Palju räägitakse sellest, kuidas käia oma ajaga efektiivsemalt ümber – meil on äpid, mis võimaldavad tervete raamatute asemel kuulata neist kokkuvõtteid, sporti tehes saab pidada koosolekuid ja koosolekuid pidades saata e-kirju. Kuulamine aga on tegevus, mis nõuab vähemalt hetkeks keskendumist vaid ühele teemale või inimesele, luues selleks aja ja ruumi.

Olles ise olnud iga-aastane Arvamusfestivali külastaja ja minnes ka sel aastal, tean hästi, kui keeruline on olnud just kuulata. Tähelepanu hajub, mõte läheb rändama või kuulamise asemel tekib kiirelt tahtmine vastu vaielda. Et eesoleval festivalil kuulamisega veidi lihtsam oleks, panen kirja mõned mõtted.

Loo endale kuulamiseks sobiv keskkond. On üsna raske kedagi kuulata, kui sa teda ei kuule. Suvisel festivalil on palju sagimist, konkureerivaid arutelusid, võimalust süüa ja juua või niisama pikutada ja seda kõike tasub ka teha, kuid kui oled juba otsustanud mõnda arutelusse süveneda, siis loo endale kuulamiseks sobiv aeg ja ruum. Olen ise olnud korduvalt konverentsidel, kus mõni kaasosaleja tõdeb päeva lõpuks, et muidu tundus tore, aga kahjuks ma ei kuulnud midagi. Tundub kummaline, aga päris paljud on valmis eeskujulikult kuulama ära terve päevase ürituse, mainimata näiteks, et nende nurka heli eriti ei kostugi. Et Arvamusfestivalil selliselt ei läheks, sea end kohe arutelu alguses mugavalt sisse ning ära pelga öelda, kui midagi häirima jääb.

Kuula ideid, mitte inimese riietumisstiili või välimust. Üldiselt meeldivad meile meiega sarnased inimesed. Kui kõneleja on kuulajast väga erinev, peab ta veidi rohkem pingutama, et tema idee kuulajani jõuaks ja vastupidi – ka kuulaja peab rohkem pingutama, et idee temani jõuaks. Võib olla, et inimene, kelle vaadetega me üldiselt ei nõustu, tuleb arutelu käigus välja üsna mõistliku ideega. Inimese ajus moodustub kõneleja stiilist, sõnumist ja isikust üks tervik, kuid miks mitte proovida sel festivalil, kas suudame olla üle automaatsetest reaktsioonidest ning eraldada kõne sisu kõnelejast? Mõne konkreetse idee või ettepanekuga nõustumine ei tähenda terve maailmavaate omaks võtmist ja ehk peitub dialoog just neis hetkedes, kus suudame esmase hinnangu korraks kõrvale jätta.

Küsi, kui sa ei saa aru. Kui midagi jääb sulle ebaselgeks, siis küsi. Teed sellega teene nii endale, esinejale kui arvatavasti veel suurele osale kuulajatest, kellel sama küsimus oli tekkinud. Kui midagi jääb segaseks, aga selgitust ei julge küsida, siis ilmselt raugeb ka jaks kuulata õige pea. See on küll klišee, kuid rumalaid küsimusi pole tõepoolest olemas. Just vastupidi – õigesti püstitatud küsimus võib avada sisu rohkem kui pikad selgitused. Lisaks – kui midagi jääb segaseks, kipub meie aju sellesse kinni jääma ja nii võibki juhtuda, et edasi kuulamise asemel proovime ülejäänud arutelu ajal välja mõelda, mida kõneleja küll silmas pidada võis.

Mõtle läbi, miks sa kuulad. Kas valisid selle arutelu välja, kuna tead teemast palju? Või hoopis sellepärast, et ei tea teemast midagi? Kas loodad saada selgust, kinnitust oma ideedele, uusi teadmisi, leida mõttekaaslasi, küsida hingel olevad küsimused või hoopis midagi muud? Kui tead, miks just selle arutelu juures viibis, on ka kuulata lihtsam.

Tee märkmeid või aruta sõbraga. Lihtsalt kuulates läheb paratamatult palju kaotsi. Märkmete tegemine ei pea tähendama pooleteisetunnist konspekteerimist, kuid mõne suurema mõtte või küsimuse kirja panemine aitab kindlasti arutelust maksimumi võtta. Lisaks aitab see mõista, kus on arutelus loogikavead. Kas keegi väitis midagi ilma põhjenduseta või jäi ehk selgitus pealiskaudseks? Märkmeid vaadates  saad aru, keda uskuda või mille kohta tasuks edasi uurida. Teine hea võimalus märkmete tegemise kõrval on hiljem kuuldu üle sõbraga edasi arutleda. Selliselt saad enda mõtted selgemaks ja kindlasti veel mõne vaatenurga juurde. Lisaks võid avastada, et paljudel teemadel ongi raske väita musta või valget ning sinu mõtte teekond “ahhaa” momendini kellegi teise peas on sageli pikk ja konarlik.

Need viis punkti on midagi, mida proovin ise selleaastasel Arvamusfestivalil silmas pidada. Lisaks neile aga püüan kuulata selliselt, et ei valmistu kohe vastu vaidlema või asu enda sõnavõttu ette valmistama. Püüan meeles pidada, et kuulamine ei pea tähendama nõustumist ning kuulata võib ka siis, kui me ei nõustu. Ja et kõnelejal veidi lihtsam oleks, proovin enda kuulamisest ka märku anda. Kui rokk-kontserdil tähendaks märku andmine kaasa laulmist, hüppamist või näppude viskamist, siis sõnarokifestivalil noogutamist, arutelusiltide kasutamist, vaikust, plaksutamist… Sõltuvalt arutelust ei saa välistada mõistagi ka kaasa laulmise, hüppamise ja näppude viskamise kui kuulamise väljenduse vajadust.

Pilt: Arvamusfestivali hea arutelutava (pilt: AWStuff, aitäh!)

Kuidas AFoorumis arutleda?

AFoorumis saab esitada ennast huvitaval teemal poolt- ja vastuargumente, küsida küsimusi. Arutelude korraldajatel on võimalik AFoorumisse kogutud kommentaaride ja küsimuste pinnalt paremini ette valmistada Paides toimuvat arutelu. Foorumisse saab riputada ka arutelude järelkajad, sh heli- ja videofailid ning tekstid, et arutelust jääks tuleviku tarbeks jälg alles. See on ka koht, kus mõttevahetuses sündinud idee saata mugavalt hääletusele www.rahvaalgatus.ee keskkonnas.

AFoorum võimaldab:

• alustada arutelu enne ning jätkata pärast festivali
• anda korraldajale sisendit, et Arvamusfestivali arutelu oleks võimalikult sisukas ning koondaks eri vaatenurki ja argumente
• talletada aruteluga seotud materjalid (tekst, heli, video, foto)
• esitada ja hinnata teemakohaseid argumente
• jagada ja koguda uusi teadmisi
• leida mõttekaaslasi, kellega arutelu tulemusi edasi arendada
• AFoorumi mõte on luua pinnas ühisloomes sündivate lahenduste tekkeks ja edendada arutlevat demokraatiat.

AFoorumi leiad veebilehelt www.arvamusfestival.ee/afoorum või kavas olevate aruelude alt.

Kui oled leidnud ennast kõnetava arutelu Arvamusfestivali kavast, jäta teemasse enda küsimused või poolt-/vastuargumendid ning kutsu ka teisi sel teemal arutlema! Nii nagu arutelude programm ja arutelud sünnivad ühisloomena, nii puhume ka AFoorumile hinge sisse koos.

AFoorumil aitas sündida CitizenOS, kes pakub tiimidele ja kogukondadele e-otsustamise veebiplatvormi ning soovib anda inimestele võimaluse ühiselt otsustada nende elukäiku mõjutavate küsimuste üle.

Arutlesime PMNi Eesti esinduse liikmetega, miks sel aastal otsustati Arvamusfestivalil osaleda demokraatiateemaliste aruteludega. Meie vestlusringis osalesid PMNi Eesti esinduse direktor Christer Haglund, heaoluühiskonna nõunik Merle Kuusk ja kommunikatsiooninõunik Ruudu Raudsepp.

Kust me tuleme ja kuhu me läheme?

Eesti tähistab tänavu 100. sünnipäeva, kuid mitte kogu selle aja pole Eesti olnud vaba ja demokraatlik riik. Sünnipäevad on head teetähised vaatamaks nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku. Christer Haglund: “Kuigi Euroopas tundub olukord viimasel ajal päris segane, siis on hea meeles pidada suurepäraseid saavutusi, mis on viimaste aastakümnete jooksul aset leidnud. NSVLi kuulunud Ida-Euroopa riigid on Euroopa Liitu integreerunud, ebavõrdsus on vähenenud ja üldine heaolu on kasvanud. Kuigi hetkel on Euroopa ees uued väljakutsed nagu natsionalismi tõus ja migratsiooniga seotud teemad, on ühtsus Euroopa Liidus tugev tänu jagatud regulatsioonidele ja nende järgimisele.”

Kui me vaatame ajas tagasi, siis on areng märkimisväärne – ühe parteiga riigikorrast, kus kodanikuorganisatsioonid olid valitsuse kontrolli all ning arvamusvabadust piiras tugev tsensuur, oleme jõudnud demokraatlikku ühiskonda, kus igal inimesel on võimalus oma mõtteid avaldada, luua organisatsioone ning kandideerida valimistel endale meeldiva partei nimekirjas. Ruudu Raudsepp leiab: “Esindusdemokraatia arengule lisaks on oluline aktiivse kodanikuühiskonna areng. Iga kodanik saab panustada riigi arengusse tihedamini kui vaid korra valimistel oma häält andes. Kodanikuühendustes osalemine, oma arvamuse avaldamine ning endale südamelähedaste eesmärkide nimel erinevate ürituste korraldamine on oluline osa demokraatia toimimisest.”

Viimastel aastatel on näha mitmetes Euroopa riikides katseid demokraatia alusväärtusi piirama hakata. Näiteks proovis Poola valitsev partei läbi viia kohtureformi, mille tulemusel oleks riigikohtusse kohtunikke hakatud määrama justiitsministri poolt. Selle peale tuli Poolas esile demokraatliku riigikorra tugevus – Poola kodanikud osalesid protestides, Poola president vetostas vastavad seadused ning Euroopa Liidu komisjon tegi ettepaneku sanktsioonide rakendamiseks, kui seadused vastu võetakse. Pärast kaks aastat kestnud vaidlusi on valitsev partei hetkel otsustanud osa plaanitud seadustest mitte ellu kutsuda. Sarnaselt on kodanikuvabaduste piiramiste katsetele vastu seisnud Ungari ja Türgi kodanikud. Võitlus demokraatia eest on seega ka täna väga aktuaalne teema.

Igaüks saab panustada demokraatia hoidmisse

Poola, Ungari ja Türgi puhul näeme väga selgelt, kuidas kodanikuühiskond saab aidata kaasa demokraatlike väärtuste säilimisele. Demokraatia ei ole aga üksik väärtus iseeneses, vaid demokraatlik riigikord pakub oma kodanikele võimaluse ühiselt jõuda parimate lahendusteni.

Kodanikuaktiivsus saab säilida ka autoritaarsetes riikides. Näiteks Eesti taasiseseisvumisele eelnenud vastupanuliikumised (fosforiidisõda, Balti kett ja teised olulised aktsioonid) näitavad, kuidas kodanikud koos saavad oma õiguste eest võidelda. Praegu on näha sarnaseid meeleolusid Tartu tselluloositehase aruteludel – inimestel on erinevad seisukohad, kuid neil on võimalik enda meelsust ja arvamust vabalt väljendada ning tänu sellele areneb Eesti pidevalt edasi.

 Eelmisel aastal arutati Põhjamaade Ministrite Nõukogu debatil biomajandusest kui Eesti majandusarengu uuest võtmest. (Foto: Priit Jõesaar)

Christer Haglundi arvates on Eesti kodanikuühiskonna areng olnud märkimisväärne: “Aktiivne kodanik on täna Eestis tavapärane – alates oma arvamuse väljendamisest (sotsiaal)meedias kuni uute organisatsioonide loomiseni. Olemas on organisatsioonid looduskaitsest erivajadustega noorte toetamiseni, rattateede ehitamise kampaaniad ja Arvamusfestival jpm. Need on märgid, et eestlased hoolivad oma ühiskonnast ja selle arengust ning soovivad võtta vastutuse selle parandamise ja kujundamise osas.”

Pidevalt muutuvas maailmas, kus kõigil on üha kiirem, on vahel raske leida aega olla aktiivne kodanik, kuid see on oluline, et saaksime nautida demokraatlikke vabadusi ka tulevikus. Demokraatiafestivalide võrgustiku üks asutajaid Mads Randbøll Wolff: “Me oleme taandatud tarbijateks samal ajal, kui me oleksime pidanud jääma kodanikeks. Demokraatia peaks olema osa meie loomulikust mõttemaailmast.” 

Üks oluline osa demokraatia säilimisest on avatud arutelu, kus inimesed saavad oma mõtteid väljendada. Merle Kuusk märgib: “Demokraatia ala arutelud Arvamusfestivalil koostöös heade partneritega on meie panus arutelukultuuri, kriitilise mõtlemise ja avatud valitsemise arengusse.”

Demokraatia alal toimub kahel päeval kokku seitse arutelu, neist kolm eesti ja neli inglise keeles:

Reedel, 10. augustil

12:00-13:30 Populismi kasv Euroopas – kas demokraatia korrigeerija või vaenlane?

14:00-15:30 Are the Nordic Countries Still a Role Model for Estonians?

16:00-17:30 From Cowboy Capitalism to Value-based Entrepreneurship

18:00-19:30 Kes kaitseb enam maailmas demokraatiat?

Laupäeval, 11. augustil

12:00-13:30 Seilamine tõejärgsel meediamerel – kuidas kriitiliselt meediat tarbida

14:00-15:30 Civil Society in Europe – Who, Why and How Should Be Mobilized?

16:00-17:30 European Culture Capital 2024 – for Whom and Why?

Jälgi ka demokraatia ala lehte Facebookis. Kohtume 10.-11. augustil Paides!

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass
Fotod: Priit Jõesaar

Noorte [eel]arvamusfestivalil soojenduseks tehtud viktoriinist selgus, et kiusamisest on mitmekülgseid teadmisi ning kõik noored on sellega ühel või teisel moel on sellega kokku puutunud. Elav arutelu tekkis selle üle, millal siis ikkagi on tegemist kiusamisega? Noored hindasid iseäranis keeruliseks olukordi, kus ühe osapoole arvates on tegemist naljaga, ent see, keda nali puudutas, tunneb end kiusatuna. Tasub meeles pidada, et hea nali on siiski selline, mille korral on kõigil osapooltel võrdselt naljakas. Kui kõhkled, siis mõtle hetkeks, kas Sinu tehtud nali võib kedagi haavata ning kui tekib väiksemgi kahtlus, et võib, jäta nali parem tegemata. Kui siiski märkad, et Sinu nali on teinud kellelegi haiget, siis ära enam sama nalja edasi tee.

Kiusamise taltsutamise võtteid uuriti [eel]arvamusfestivalil lähemalt paari üsnagi igapäevase näiteloo abil. Leiti, et kui juhtutakse kokku puutuma kiusamise või millegagi, mis paistab kiusamisena, on kõige kasutum reageering ignoreerimine ning ükskõiksus. Mõtle hetkeks, mis sõnumi Sa teist alandavale noorele saadad, kui toimuvast lihtsalt kalanäoga mööda vaatad? Kusjuures, kuigi enamik noori leiab, et kiusamine on taunitav ning neil on ka mõtteid, kuidas sekkuda, siis alati seda kahjuks ei tehta. Teine oluline tähelepanek noorte poolt on, et kui sekkuda kiusamisse, tuleb jälgida ka seda, et sa ise kiusajaks ei hakka. Kõige paremad viisid kiusamise taltsutamiseks on niisiis sellised, mis säästavad nii ohvri kui ka kiusaja väärikust. Sõbralik huumor, ootamatu reaktsioon, ohvri väljapäästmine, küsimine: “Mida sa praegu teed?”, täiskasvanu abi kutsumine – need on vaid mõned võimalused sekkumiseks.

Töötoa teises pooles jätkati kiusamise taltsutamist meemide abil. Sotsiaalmeedia spetsialist Jaan Kruusmaa kutsus noori olema sotsiaalmeedias pelgalt vaatleja või laikide abil mõjutaja asemel looja ehk kiusamise taltsutaja. Koos meisterdati äppide ja veebikeskondade abil tabava sõnumiga meeme, mis suunaks noori mõtlema kiusamise peatamise positiivsete võimaluste peale.

Kiusamisvaba Kool koostöös Teliaga esitab noortele ka uue väljakutse: kiusamist taltsutavate meemide konkursi. Augustikuist suhtluskultuurikuud tähistavale võistlusele „Suhtle vabalt, kiusuvabalt!” on oodatud 13-18-aastaste noorte kiusamistemaatikat, iseäranis kiusamisvastast sõnumit kajastavad internetimeemid. Lisainfot leiad aadressil http://kiusamisvaba.ee/sa-kiusamisvaba-kool-kutsub-noori-osalema-meemikonkursil/.

Leia Suhtluskultuuri ala arutelud meie kavast: https://2019.arvamusfestival.ee/kava/ ning jälgi üritust Facebookis: https://goo.gl/E9srZ9.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Crisely Apri ja Kiusamisvaba Kooli koolitusjuht Kristiina Treial
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Triin Helimets