Just need väljendid õppisin ma selgeks viimasel Arvamusfestivalil. Mis te arvate, mida need tähendavad?
Las ma aitan. “сябар” tähendab Valgevene keeles sõber. Sellele järgnev “tawhan kithan aaya aahyo?” aga hoopis Pakistanis kasutatavas Sindhi keeles uurib, kust sa tuled. Viimane küsimus “mah nishma?” peaks olema tuttav kõigile Heebrea keele austajatele. Ehk siis “mis uudist?”.

Varsti on pea kuu möödas selleaastasest Arvamusfestivalist, aga need fraasid ei lähe mul ikka meelest. Need jõudsid kõik minuni läbi ühe kõige inspireerivama arutelu, mida olen viimaste aastate jooksul festivalil näinud.

Keele ja meele ala tõi kokku neli täiesti erinevat inimest, täiesti erinevast keele- ja kultuuriruumist ning palus neil hakata elavaks raamatuks. Ehk siis endast rääkida ning oma keelt ja kultuuri tutvustada – seda kõike Eesti keeles! Kuulama tulnud said teada, kuidas on Eestisse jõudnud Ukraina päritolu, aga Iisraelis pikalt elanud Valeria, mis tööd teeb Narvas itaallannast Irene ja kuidas läheb Eesti elu Valgevene reklaamimehel Sergeil. Pakistani mees Yar Muhhamad üllatas meid infoga, et Pakistanis räägitakse 32 erinevat keelt! Nende hulgas riigi nn ametlik keel urdu, mida räägivad haritumad inimesed ja mida on kasulik osata. Või vähemalt nii mäletan mina. Kuid õppisime koos ka tema kodukandis kasutatavat sindhi keelt.

Neli inspireerivat inimest. Üks inspireeriv arutelu, mis muutus elavaks raamatukoguks, kus kuulaja ees rullus lahti neli erinevat elavat keele- ja kultuuriõpikut, millest teadmisi ammutada. Ma loodan siiralt, et järgmise aasta Arvamusfestivalil saab näha palju rohkem arutelusid, kus kasutatakse sellist vahetut elava raamatukogu formaati. Kus festival tuuakse kuulajale veel lähemale, et igaühel tekib tunne justkui tal oleks ühe arutelu õnnestumisel tähtis roll.

Minu, kui võõrsil elava eestlase jaoks oli oluline näha, kuidas võõralt maalt tulnud inimesed tahavad omaks võtta Eesti keelt ja kultuuri unustamata siiski, kust nad ise tulevad. See andis usku, et välismaal elamine ning sealjuures oma juurte üle uhkuse tundmine ei olegi nii raske ning uue kultuuriruumiga harjumine kaelamurdev. Või kasvõi näitas, et me suudame olla sallivad nende suhtes, kes tulevad siia tööle, ka meie elu edendama.

Selleks, et meie Eesti väike ühiskond oleks tugev, tuleb eeskuju võtta just sellistest aruteludest, kus kaasatud on kõik. Ilma konflikti ja kisata, vaid rahumeelselt ja uudishimulikult arutledes.

In bocca al lupo*, Arvamusfestival!

*Kivi kotti!

Fotod: Jürgen Randma

Mis arutelu ja miks korraldasite?

Mari: Teemaks oli laste ja noorukite depressioon. Põhjuse arutelu korraldamiseks andis elu ise, kuna oma töö iseloomu tõttu puutun igapäevaselt kokku lastega, täpsemalt lasteaialastega, kelle käitumine reedab emotsionaalseid pingeid nii peresiseselt kui rühmakollektiivis. Nii kurb kui see ka pole, on spetsialistid märganud laste vaimse tervise häirete olulist tõusu. Me võime oletada, mis on nende põhjustajaks, kuid tihti ei tule toime kõige elementaarsema – märkamisega.

Kätlin: Mina sattusin arutelu juhtima täiesti juhuslikult, kui soovitasin Marile hoopis noori, kes vestluses võiks osaleda. Pikalt mõtlemisaega ei võtnud, kuna teema on mulle väga südamelähedane. Miks? Uuringute järgi esineb umbes 15-20% lastest vanuses 1-15 eluaastat mõnel eluperioodil vaimse tervise probleeme ja see on teema, millest on vaja rääkida.

Arutelu väärtus teie enda jaoks ja laiemalt?

Mari: Täiskasvanu kipub lapse tundeid tihti alavääristama ning tema muresid pisendama. Arutelu võimaldas ausalt ja teadmispõhiselt avada laste ja noorte vaimse tervise häirete teemad. Arutelus osalejate poolt öeldu leidis mitmes meediaväljaandes ära märkimist. Teema leidis kajastamist ka Õpetajale Lehes. Suurimaks väärtuseks vast oligi  tuua tõsine teema avalikkuse ette ilustamata – probleem on olemas, mida nüüd edasi teha?

Kätlin: Paneeldiskussioonis osalejad, kelleks olid lastepsühhiaater Anne Kleinberg, Peaasi.ee juht ja kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa, Paide Gümnaasiumi õpilane Kaarel Vene ning Helen Voogla Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumisest, muutsid raskel teemal rääkimise lihtsaks ning loodud turvaline keskkond julgustas kuulajaid oma mõtteid avaldama ning küsimusi esitama. Ma leian, et see oligi arutelu suurim väärtus nii korraldajate kui ka osalejate jaoks.

Mari kolm soovitust arutelu korraldajale

1. Teema valikul lähtu sügavast isiklikust huvist, võimalusel ka kogemusest.  Ole teadlik, et ühiskonnas väga ilmsete ja avalike teemade varjus peituvad veelgi olulisemad murekohad.
2. Leia asjatundlikud osalejad. Lihtsalt tuntud nimi ei pruugi tagada arutelu kvaliteeti. Ära välista aruteluringi kutsuda mõnd skeptikut – ka see annab diskussioonile värvi.
3. Arvesta oma rahaliste võimalustega. Arutelu korraldamine eeldab teatavaid rahalisi väljaminekuid. Kui soovid oma teemat modereerima tuntud meedianägu, kalkuleeri oma väljaminekuid erilise täpsusega.

Kätlini kolm soovitust arutelu korraldajale

1. Ei ole olemas õigeid ega valesid teemasid. Teema, mis on Sulle südamelähedane, ongi arutelu korraldamiseks see õige.
2. Arutelu korraldamisel loo enda ümber meeskond, kes aitab teemat avada ning mitmekesistada. Mitu pead on ikka mitu pead.
3. Arvamusfestivali päeval ei tasu muretseda selle pärast, kas kuulajaid tuleb või ei. Iga teema jaoks on kuskil keegi.

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Kärt Vajakas

Tekst: Kadri Sikk, Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige

1. Impordime teadmised
Kuna Rootsis ja Soomes on veganlus täiesti aktsepteeritud toitumisviis kõigile, kutsusimegi mõlemast riigist arutelus osalema usaldusväärsed asjatundjad, kes oskasid avada rahvusvaheliselt tunnustatud seisukohti veganluse tervisemõjude kohta. Rootsist käis ühingu Arstid Tuleviku Heaks eestvedaja, onkoloog David Stenholtz, Soomest aga Põhjamaade toitumissoovituste töörühma liige ja Helsingi Ülikooli toitumisteaduste professor Mikael Fogelholm. Meie kogemus naaberriikidega on olnud väga positiivne nii tol arutelul kui hiljem – ikka tullakse hea meelega külla ja jagatakse teadmisi.

2. Vaenlane on informeerimata sõber
Võime ju vahel pahandada Eesti tervisevaldkonna eestkõnelejate väärarusaamade üle veganlusest, kuid ega sellest keegi targemaks ei saa. Skeptikutest tondi tegemise asemel pidasime paremaks mõelda end nendega sõpradeks, kelle eksiarvamustele ruumi teha ning keda suunata infoni, mida meie juba teadsime. Selleks kutsusime neid julgelt arutelusse, oli aga küll tükk tegemist, et keegi sinna ka tuleks. Lõpuks saimegi koos väliskülalistega kokku väga erinevatel seisukohtadel asjatundjad, nende hulgas perearst dr Karmen Jolleri ja suure skeptikuna tuntud Eesti Lastearstide Seltsi juhataja dr Ülle Einbergi. Selle kõige tulemusena mõjus arutelu objektiivsemalt, aga sellest olulisemana astusime enda jaoks tähtsa sammu koostöö suunas nende organisatsioonide ja ekspertidega, kes kujundavad toitumisküsimustes Eesti avalikkuses arvamust. Lõppude lõpuks oleme ju siiski kolleegid.

3. Las asjatundjad räägivad
Meie võisime veganitena Eestis rääkida, kui hea valik see on tervisele, kuid tol hetkel meid veel piisavalt tõsiselt ei võetud. Seega tegime valiku ise üldse püünele mitte minna. Nägime vaeva ja otsisime moderaatoriks inimese, kes oli ühe jalaga kummaski maailmas: arsti ja vegani dr Marta Velgani. Asjatundlike väliskülaliste ja oskusliku moderaatoriga tagasime, et hirmujutud veganlusest said adresseeritud võrdsetel alustel ehk tervisevaldkonnas tunnustatud inimeste poolt. Lisaks nendele kolmele põhimõttele pidasime silmas soolist tasakaalu, mis õnnestus hästi. Kõige selle tulemusena oli meie arutelu tookordse festivali üks kõige populaarsematest, mida kajastati meediaski. Oleme jätkanud väga head koostööd moderaatoriks olnud Marta Velganiga, keda me eelnevalt ei tundnud. Samuti võime täna öelda, et oleme saavutanud tervisevaldkonna organisatsioonide ja ekspertide seas hea maine ning tõsiseltvõetavuse, mille pinnalt on koostööd teha juba hoopis parem.

Seega soovitan mõelda oma pikaajalistele eesmärkidele ning võtta ette hea arutelu korraldamise – see on vaeva väärt!

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Kärt Vajakas