Paides tänavu kuuendat korda toimuv Arvamusfestival on osa uuest demokraatiafestivalide võrgustikust Democracy Festivals. Kaheksa demokraatiafestivali Põhjamaadest ja Läänemere piirkonnast, alates Visbyst Rootsis kuni Birštonaseni Leedus, on ühendanud oma jõu, et aidata luua tugevamat osalusdemokraatiat kõikjal maailmas ja pakkuda võimalust õppida parimatest tavadest. Kaheksa festivali tõid 2017. aastal 29 päeva kokku kuni 500 000 osalejat.

Võrgustik sündis Eesti-Läti-Taani ühisprojektina. Mõte hakkas idanema Lampa vestlusfestivali eestvedaja Ieva Morica peas, keda Arvamusfestivali inimesed festivali korraldamisel nõu ja jõuga aitasid. Arvamusfestivali ellukutsuja Kristi Liiva: “Rääkisime arengukohtadest, mis iga riigi demokraatlikus aruteluprotsessis ja laiemalt suhtluskultuuris on ning sellest sündis idee toetuda vastastikku parimatele praktikale ja üheskoos demokraatiafestivalide missiooni ellu viima hakata.”

Platvormi Democracy Festivals missioon

Põhja- ja Baltimaade ainulaadne osalusdemokraatia ja demokraatiafestivalide kogemus väärib laialdasemat tähelepanu ning selle talletamiseks ja jagamiseks ongi veebiplatvorm Democracy Festivals loodud. Sealt leiab kaheksa demokraatia edendamise festivali tutvustuse ning juhendi neile, kes soovivad kas ise uusi festivale luua või edendada muul moel arutlevat demokraatiat. Lisaks Arvamusfestivalile kuuluvad võrgustikku Rootsi Almedalsveckan, Soome SuomiAreena, Läti Lampa, Islandi Fundur Fólksins (alates 2018. aastast Lysa), Norra Arendalsuka, Taani Folkemødet ja Leedu Būtent!.

Demokraatiafestivalide missiooni toetab Põhjamaade Ministrite Nõukogu. Nõukogu Eesti esinduse juht Christer Haglund: “Tänapäeva demokraatia on pidevas muutumises, pakkudes väljakutseid ja luues uusi võimalusi. Toetame Balti- ja Põhjamaade koostööd arutelukultuuri arendamisel suunas, mis inspireeriks inimesi osalema ühiskondlikes aruteludes, toetaks nende turva- ja heaolutunnet, oskust ja julgust end väljendada, tahet teisi kuulata ja teistsugust arvamust austada. Soovime kaasa aidata arutelukultuuri levikule ka meie piirkonnast kaugemale.”

Demokraatiafestivalide formaadi vastu on juba huvi tundnud Ukraina, Lõuna-Korea, Ühendkuningriik, Holland, Belgia, Valgevene, aga ka näiteks Kataloonia piirkond.

Arvamusfestival eristub vabatahtlike kaasamisega

Paide Arvamusfestival eristub teistest festivalidest peamiselt kahes aspektis. Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring: “Kui mujal on põhikorraldajad kohalikud omavalitsused ja/või ettevõtted, siis siin sünnib festival sadade vabatahtlike ja toetajate abil. Partnerid on korduvalt uurinud, kuidas nii palju vabatahtlikke ja eriti kohalikku kogukonda kaasata ja üheskoos festivali toimimas hoida. Samuti on partneritele muljet avaldanud, kui hästi toetab Arvamusfestivalil ruum ja õhustik nii korraldatud arutelude kui spontaansete vestluste pidamist. Demokraatiafestivalide peres on Arvamusfestival hinnatud nii-öelda butiik-festivalina.”

Eesti eeskuju innustab

Arvamusfestival on olnud eeskujuks Lätis toimuvale Lampa vestlusfestivalile. Samuti on eestlased andnud festivalikorralduse näpunäiteid Valgevene, Ukraina ja Bulgaaria noortele ja kodanikuaktivistidele. Ukraina väikelinnas Severodonetskis toimus 9. septembril 2017 esimene ühepäevane arvamusfestival, mis tõi kokku eksperdid ja linnarahva ning tõstatas nende jaoks olulisi teemasid. Arvamusfestivali mudelit soovivad katsetada veel kuus piirkonda, kelle eesmärk on järgmise kahe aasta jooksul jõuda oma festivalini. Demokraatikafestivalide idee ja formaadi levik Euroopa idapiirile on Eesti jaoks oluline ning sellest aastast tegutsetakse sel suunal veelgi aktiivsemalt ja sihipärasemalt.

Olof Palme pärand ja demokraatiafestivalide sünd

Demokraatiafestivalide traditsioon ulatub aastasse 1968, kui Olof Palme, tolleaegne Rootsi haridusminister, pidas kõne, seistes veoauto kastis. Veoauto oli pargitud Almedaleni parki ning sinna kogunes teda kuulama mitusada inimest. Suure tõenäosusega polnud toona kellelgi õrna aimugi, et nad muutsid ajalugu ja mõjutasid tervet Põhjamaade ja Balti piirkonda. 50 aastat hiljem on demokraatiafestivalid levinud mitmesse Läänemere riiki ning neist on saanud olulised sündmused, kus osalevad riigi tulevikust huvituvad inimesed ühiskonna eri gruppidest.

Arvamusfestivali ideekorjesse saabus üle 200 aruteluidee, teemad ulatuvad inimvarast ja meditsiinist innovatsiooni ja metsanduseni. Kõige enam esitati väärtuste, hariduse ja noortega seotud arutelude ideesid.

Festivali eestvedaja Maiu Lauringu sõnul joonistuvad ideekorjesse jõudnud ideede põhjal välja teemad, mis on Eesti inimeste jaoks praegusel ajal olulised ning küsimused, mis vajavad läbirääkimist. “Teemadering on sarnaselt eelmistele aastatele lai, esindatud on nii hariduse, elukeskkonna, majanduse, innovatsiooni, meditsiini, välispoliitika kui kultuuri teemad. Eriliselt torkab aga silma mure Eesti inimvara ja metsa pärast,” rääkis Maiu Lauring.

Lisaks üksikutele aruteluideedele olid sel aastal ideekorjesse oodatud ka terviklikud teema-ala lahendused. “Meie soov oli innustada arutelude korraldajaid koostööle juba ideede väljatöötamise etapis, et arutelu ettevalmistamiseks jääks rohkem aega ja energiat. Paistab, et niisugune lähenemisviis sobib – meieni jõudis 15 teema-ala lahendust, millest suur osa tõenäoliselt ka töösse läheb,” rääkis Lauring.

Ideekorje analüüsi meeskond hindab ideid neljas kategoorias: arutelu eesmärgi argumenteeritus, teemapüstituse selgus ja põhjendus, osalejate mitmekesisus ja aruteluvorm. Tänavu kaasatakse hindamisprotsessi ka EV100 Noorte Maapäeva saadikud, et festivali programmi jõuaks noori kõnetavad teemad.

Arvamusfestivali ideekorje tulemused selguvad märtsi alguses. Arvamusfestivali programm sünnib kümnete arutelukorraldajate ühisloomes ning saab paika juuni alguseks.

Arvamusfestival toob 10.-11. augustil Paides kuuendat korda kokku Eesti inimeste ja ühiskonna jaoks tähendusrikkad teemad, et luua arutlevat demokraatiat ja ühisloomes sündivaid lahendusi hindav Eesti.

4. veebruarini saad siin esitada Arvamusfestivali ja Kagu-Eesti [eel]arvamusfestivali programmi oma idee, kui su arvates vajab mõni otsus kaalumist, teema tõstatamist, küsimus põhjalikumat arutelu, vastuolu lahendamist, uus teadmine või võimalik lahendus tutvustamist. Arvamusfestival on just nii huvitav ja mõjus, kui me seda ühiselt teha tahame. Selleks soovime sulle lennukaid ideid, inspireerivat koostööd ja tegemisrõõmu!

Arvamusfestivali meeskonna nimel
Maiu Lauring, Maiko Kesküla, Alari Rammo, Sirli Spelman, Lilian Hiob, Piret Kanne

Ideed esitades pead arvestama, et:

• iga organisatsioon või eraisik võib saata mitu ideed, aga programmi kõik ei mahu. Arvamusfestivali meeskond valib välja need, millel on: selge eesmärk ja põhjendus, eesmärgi saavutamist hästi toetav aruteluvorm ning erinevaid vaatenurki esile toov mitmekesine osalejate koosseis.
• ootame praegu arutelude ideid. Nende jaotumise temaatiliste alade vahel pakub Arvamusfestivali meeskond.
• esitada võid ka tervikliku aruteluala kontseptsiooni ehk teha teistega koostööd juba idee loomisel. Selleks tuleb sisestada ideed ükshaaval ja pealkirja juurde märkida lisaks ala pakutav nimetus. Siis hindame nii arutelude ideid kui ka kogu kontseptsiooni ning võimalusel hoiame tugevat tervikut.
• oled valmis oma teemal ise arutelu korraldama ja tegema ühel arutelualal koostööd teiste ideede esitajatega.
• arutelualaga seotud kulud (nt telk, tehnika, kujundus, transport jms) katavad idee esitajad ehk aruteluala korraldajad ühiselt just nii, nagu omavahel kokku lepite.
• Arvamusfestivalil tutvustab organisatsioon end arutelu sisukuse ja atraktiivsuse, mitte oma logo suuruse kaudu. Värvilised turundusmaterjalid pole ka tänavu teretulnud.

Eriti on oodatud:

• erinevaid arvamusi esile toovad ja nende vahel dialoogi loovad arutelud.
• kaasarääkimist võimaldavad aruteluvormid (nt töötuba, grupiarutelu, maailmakohvik, kiirkohting jms), eksperimendid ja sündmused.
• lahendustele keskenduvad ideed. Olgu eesmärk ideede genereerimine, mõne olemasoleva idee või lahenduse testimine, mõtestamine, kuidas tekivad ideed, lahendused, muutused jne.
• teemad, mida varem Arvamusfestivalil arutatud pole, aga oodatud on ka uued vaatenurgad. Idee võib olla liiga suur ja üldine, aga mitte liiga väike – tihti saab osaleja targemaks just üsna spetsiifilise teema arutelus.
• arutelud teemadel, mis käsitlevad demokraatia ja kodanikuvabaduste hoidmist. Saame ju sada ja tahame edasigi elada demokraatlikus ühiskonnas, et meil on vabadus rahumeelselt koguneda ja kaasmaalastega mõtteid vahetada meile olulistel teemadel.
• arutelud üle-baltilistel teemadel. Ka Läti ja Leedu saavad saja aastaseks, otsime olulist ühist, aga ka meie erinevusi.
• arutelud, mille väljund on tellimus 2019. aasta Riigikogu valimisteks – sõnastame kodanike ja huvigruppide ootused mõnel konkreetsel teemal
• arutelud meie ühise suhtlus- ja arutelukultuuri enda üle. August 2018 on nimelt Euroopa kultuuripärandiaasta raames Eestis kuulutatud suhtluskultuuri kuuks.

Kuidas edasi?

Ideekorje on esimene etapp arutelu jõudmisel Arvamusfestivali programmi. Pärast 4. veebruari järgneb arutelu teemapüstituse, -vormi, osalejate koosseisu jms täpsustamine koostöös teiste sama aruteluala korraldavate organisatsioonidega ning Arvamusfestivali poolse kuraatori nõustamisel.

12. märts – ideekorje tulemuste avalikustamine ideede esitajatele ja aruteluala korraldamise algus,
20. mai – lõpliku aruteluala programmi esitamine Arvamusfestivali meeskonnale
4. juuni – programmi avalikustamine, et arutelualade korraldajatel jääks piisavalt aega oma teemade eelkommunikatsiooniks meedias
9. juuni – toimub maakultuuri [eel]arvamusfestival Kagu-Eestis
10. ja 11. august – Arvamusfestival Paides toimubki
31. oktoober – Arvamusfestivali tagasiside ja õppetundide kokkuvõte

Arvamusfestivali meeskond jätab endale õiguse teha aruteluprogrammi muudatusi, kui mõni arutelu või ala korraldaja neist tähtaegadest kinni ei pea.

Küsimused saada palun info@2019.arvamusfestival.ee.

Ideekorje on lõppenud.

Juba viiendat aastat kogub Arvamusfestival tagasisidet, et paremini mõista osalejate ja partnerite kogamusi ning anda oma tegevusele tasakaalukas hinnang. Toetume laekunud tagasisidele, hinnangutele ja soovitustele festivalikorraldust edasi arendades.

Tänavuse Arvamusfestivali kohta viis tagasisideuuringu läbi Rakendusliku Antropoloogia Keskus. Uuringuga soovis Arvamusfestivali meeskond teada saada, kuidas on osalejad rahul festivali ja arutelude korraldusega, kuidas hindavad arutelude korraldajad arutelualade kureerimise ja juhtimise süsteemi ning tänavuaastast korraldusprotsessi ja millised on silmapaistvamad muutused viimaste aastate tagasisides.

98% osalenutest külastaksid ka järgmisel aastal Arvamusfestivali

Kuigi võtame tagasisideuuringu korraldamist üha tõsisemalt, siis võiksime piirduda ka vaid ühe näitajaga – kui paljud inimesed soovivad Arvamusfestialile tagasi tulla. Festival jätkub suuresti seetõttu, et igal aastal pea kõik vastanutest kinnitavad: kogu melu ja arutelude kogemust kokku võttes soovivad nad uuel aastal taas sõnarocki festivalist osa saada! Uuringust saame teada sedagi, et ca 2/3 inimestest on festivalil korduvkülastajad ja kolmandik esimest korda.

Peamiselt tulid inimesed Arvamusfestivalile saama uut informatsiooni ja teadmisi, samuti kultuurielamusi ja toredalt aega veetma. Saamaks aimu osalejate rahulolust, võrdlesime nende ootusi ja festivalilt saadud kasu. Osalejad veetsid oodatust rohkem lõbusalt aega, kuid samal ajal said oodatust vähem kultuurielamusi, sest lihtsalt aega jäi väheks. Uue informatsiooni, teadmiste ning inspiratsiooni ja tegutsemisjulguse saamise ootused enamjaolt täitusid. Positiivseks võib lugeda seda, et osalejad said jagada aruteludes oma seisukohti rohkem kui nad eeldasid. Samal ajal kahjuks saadi oodatust vähem uusi ideid oma organisatsiooni või ettevõtmise jaoks.

Need vähesed, kelle ootused siiski ei täitunud heitsid ette nö turvalisi arutelusid, kus esinejad ei riskinud oma tegelike arvamuste väljaütlemisega või kokku on kutsutud samu arvamusi esindavad inimesed, mistõttu ei teki diskussiooni. Osalejad peavad arutelu kvaliteedi tagajana oluliseks arutelujuhti valikut – et ta oskaks ühelt poolt arutelu juhtida ning teisalt ka osalejaid diskussiooni kaasata. Kaasarääkimise võimalus ei pea tingimata tähendama küsimuste-vastuste vooru arutelus osalejate ja kuulajate vahel, vaid ka näiteks hääletamist käe tõstmise või ruumis ümberpaigutamise teel, Arvamusfestivali siltide või nutiseadme abil – võimalusi on palju. Positiivne on see, et hinnang kaasarääkimise võimalustele on aastatega kasvanud (vt joonis).

Osalejad tõid enam huvipakkuvate aruteludena välja aktuaalsed või intrigeerivad teemad ning debativormis arutelud, näiteks „Kord aastas Arvamusfestivalil: parlamendierakondade arutelu“ ja „Miks eestlane kardab feminismi?“ ning „Meie konservatiivne tulevik“.

Arutelude teemaderingist tunti puudust näiteks migratsiooni ja integratsiooni teemadest. Probleemina toodi välja ka huvitavate arutelude samaaegne toimumine ning vähe inglise- ja venekeelseid arutelusid. Kordus ka ettepanek, et poliitilisi teemasid võiks olla vähem esindatud või koondatud ühte debatti.

Festivaliosalejate nõudmised arutelude alade suhtes on samuti aasta aastalt kasvanud. Alalt oodatakse mugavust ja hubasust, mis toetaks arutelude atmosfääri. Samuti ilmastikukindlust ja ligipääsetavat asukohta festivalil. Heade näidetena tänavuselt festivalilt tuuakse välja näiteks teadusala, energiapöördeala ja hariduse ala, samuti Ruumieksperimendi korras ümberkujundatud Paide linna Keskväljakut.

Osalejate hinnang festivali korraldusele tervikuna on positiivne – festivalialalt leiab Paidet külastav inimene enamjaolt kõik vajaliku. Hinnatakse kõrgelt, et festival toimub väljaspool pealinna ning see annab ühele Eesti piirkonnale suurürituse kaudu uue identiteedi. Osalejatele meeldib ka kultuuriprogramm, sealjuures rõhutatakse, et kuigi giidituurid, etendused, näitused jmt ei ole Arvamusfestivalil esmatähtis, ootavad nad õhtuselt programmilt kvaliteetset meelelahutust. Tänavune meeldejäävaim melu-elamus oli aga ruumieksperiment Paide keskväljakul.

Arutelude korraldajad seisid silmitsi uue kureerimisega

2017. aasta Arvamusfestivali üks suurimaid muudatusi oli arutelude alade ja arvu vähendamine. See tähendas, et avalikust ideekorjest laekunud ettepanekud läbisid varasemast veelgi tihedama sõela. Lisaks programmi kureerimisele üleminemisele tegelesid alade kuraatorid varasemast rohkem arutelude korraldajate sisulise nõustamisega ja nügimisega kaasavamate, mängulisemate aruteluvormide poole.

Arutelude korraldajate tagasisidest saame teada, et nad puutuvad Arvamusfestivali meeskonnaga kokku kõige tihedamalt nende alale määratud festivalipoolse kuraatori kaudu. Saime kureerimise protsessi osas kriitikat, mille oleme vastutustundega läbi analüüsinud ja arvestanud uue festivaliaasta planeerimisel. Kõrgeimalt hinnatakse festivalipoolset taristut nagu elektri ja vajadusel internetikaabli tagamist, kuid leitakse, et alade tehnilise korralduse ja kujundamise abi võiks olla isegi suurem.

Arutelude korraldajad lähtuvad eeldusest, et Arvamusfestivalil tahetakse õppida targematelt ja seetõttu eelistatakse ka formaate, mis toetavad uue infoni jõudmist. Korraldajate meelest võiks arutelud olla probleemipõhised ja praktilisemad. Seega tunnistatakse, et kasu oleks rohkem lahenduste leidmisele orienteeritud ja kaasavamatest aruteludest, kuid veel ei suudeta osalejate sellistele ootustele vastata.

Arutelude korraldajad toovad esile Arvamusfestivali prestiiži – festivalil on hea maine ja inimesed peavad sellest algatusest lugu. Lisaks on tegemist Eesti poliitikute, arvamusliidrite ja erinevate valdkondade spetsialistide kogunemiskohaga. Korraldajad näevad ennast kvaliteetse enesetäienduse pakkujana ning usuvad, et Arvamusfestivali võiks käsitleda kui tasuta koolituspäeva, kus saab ennast harida mistahes huvitaval teemal. Teist samalaadset intellektuaalset meelelahutusüritust Eestis ei leiduvat!

Uuringu tulemustega saab põhjalikumalt tutvuda SIIN.

Oma mõtteid avaldas 303 inimest kohapeal ankeetküsitlusele vastates ja 123 inimest veebis ankeeti täites. Läbi viidi 30 vaatlust festivali aruteludel, 25 lühiintervjuud aruteludel osalejatega ning 20 intervjuud kümne arutelukorraldajaga. Samuti toimus üks fookusgrupp arutelusid korraldanud seitsme organisatsiooni esindajaga. Seega – muljetavaldavalt mitmekülgne tagasiside.

Suur tänu kõigile uuringus osalejatele, vabatahtlikele analüütikutele ja RAK-ile!

Arengukoostöö Ümarlaua kogemust ja emotsiooni Arvamusfetivalil arutelu korraldamisest jagab Katrin Pärgmäe:

Arvamusfestivali diskussioonide ülesehitus on enamasti sarnane: kaks kuni viis inimest arutlevad, teised kuulavad. Kui on huvitav, küsitakse küsimusi. Kui on vähem huvitav, püütakse viisakalt järgmisele alale nihkuda. Arengukoostöö Ümarlaud otsustas sel aastal läheneda teisiti: korraldada arutelu asemel viktoriinilaadse mängu. Sellise, mis aktiveerib nii vaimselt, emotsionaalselt kui ka füüsiliselt.

Rootsi statistikaguru Hans Rosling tegi mõni aeg tagasi katse, küsides inimestelt viimase 30 aasta jooksul maailmas toimunud suurte muutuste kohta. Kas äärmuslik vaesus on vähenenud või suurenenud? Kui suur osa maailma inimestest oskab kirjutada või kui paljudel on kodus elekter? Küsimustele vastasid tudengid, õppejõud, ajakirjanikud ja šimpansid, viimastele olid kolm vastusevarianti banaanidele kirjutatud.

Tulemused olid hämmastavad. Küsimustele vastasid kõige õigemini šimpansid, kes olid, erinevalt inimestest, vastanud täiesti huupi. Järeldus oli lihtne: kui tulemused on oluliselt kehvemad kui juhuvalik, vastavad inimesed valesti väga kindlatel põhjustel, mitte kogemata.

Mängu ilu

Arvamusfestivalil oli meie soov lihtne: näidata, et maailmas läheb elu suures plaanis järjest paremaks, kuigi igapäevast meediapilti vaadates see nii ei tundu. Aga kuidas seda teha kaasavalt, et igaüks tunneks üllatust ja rõõmu, mida tundsime meie ise esimest korda sama mängu läbi tehes?

Laste õppimise puhul kehtib reegel: kuulates jääb kogu infost meelde 10%, vaadates 30% ja ise läbi tehes 80%. Niisiis otsustasime, et lihtsalt kuulajaks ei jää keegi, peale küsimuse ärakuulamist sai igaüks „jalgadega hääletada” ehk jalutas vastusevariandi juurde, mis oli tema arvates õige. Moodustunud grupis toimus väike arutelu ning lõpuks avaldas mängujuht õige vastuse ning kommenteeris natukene selle tagamaid.

Juba peale paari küsimust tekkis osalejates hasart ja mida edasi, seda tulisemaks läksid arutelud, seda rohkem kasutati eelmistest vastustest saadud infot ja arvati ära õigeid vastuseid. Ilma pika seletuseta sai selgeks mängu loogika: maailmas läheb elu paremaks, ebavõrdsus väheneb ja edusammude eeldus ei pea olema rikkus.

Kogukond on tark

Mängu järel võis iga osaleja valida Maailmakohvikus teema, mida väiksemas ringis edasi arutleda, nt naiste õigused maailmas, rohepesu, meedia roll või teavitustegevused. Mängu käigus oli tekkinud soov arutleda ja gruppides osaleti aktiivselt.

Kohviku formaati kiitis ka üks osalejatest: „Lõpuks ometi saan mina ka rääkida. Olen siin terve päeva kuulanud ja nii väga tahaks mõtteid jagada.“ Meil oli jällegi hea meel, et saime tõstatatud teemadele tagasisidet ja uusi ideid, millega järgneva aasta jooksul edasi töötada.

Kes Arvamusfestivalil meie alale ei sattunud, saab mängu läbi teha siin. Viktoriini lõpus on pikem selgitus põhjuste kohta, miks inimesed esimese hooga enamasti valesti vastavad.

Mulle meeldib ikka mõelda, et olen avatud meeltega ning suudan üpriski hästi tajuda, millises maailmas elan. Mõtlesin, et lähen festivali teisel päeval eelarvamuste alale ja saan oma teadmistele kinnitust. Teadmistemängus “Hans Roslingi jalajälgedes: kui palju me maailma kohta ei tea?” esitas mängujuht küsimusi ning osalejad said 3D-mängunuppudena liikuda selle vastuseposti juurde, mida pidasid õigeks.

Mäng algab. Esimene küsimus: “Maailmas keskmiselt on 30-aastane mees käinud koolis 10 aastat. Kui kaua on koolis käinud sama vana naine?” Vastuseks saab valida kas üheksa, kuus või kolm aastat. Mõtlen ja kõhklen ning hakkan liikuma kolme-aasta vastuseposti suunas. Enamik osalejaid on minuga sama meelt. Kõige vähem on inimesi üheksa-aasta vastuse juures. Arutame enda rühmas, et kuigi Eestis on naised haritumad kui mehed, siis ülejäänud maailmas ei ole naiste roll ühiskonnas ja nende võimalused haridusele niivõrd head. Rühmakaaslased noogutavad kaasa.  Üllatus on suur, kui mängujuht teatab, et õige vastus on üheksa aastat ehk maailmas keskmiselt ei jää naiste haridustee üldsegi palju lühemaks kui meestel. Varem oli ebavõrdsus suurem, kuid olukord on ajaga märkimisväärselt paranenud. Üheksa-aasta vastajad juubeldavad, meie teeme suuri silmi.

Teine küsimus: “Kuidas on viimase saja aasta jooksul muutunud loodusõnnetustes surma saanud inimeste arv? Rohkem kui kaks korda suurenenud, jäänud samaks või rohkem kui kaks korda vähenenud?” Mõtlen kliimasoojenemise peale ning sellele, et rahvastikutihedus on suurenenud, mistõttu on looduskatastroofid ehk tänapäeval surmavamad. Samas on jällegi meditsiin hoogsalt arenenud. Jään keskmise vastuse juurde. Osalejad jaotuvad nüüd palju võrdsemalt. Õige vastus on, et hukkunute arv on rohkem kui kaks korda vähenenud. Hakkan vastuste loogikast ja sõnumist aru saama.

Mida rohkem küsimusi järgneb, seda optimistlikumaks vastajad muutuvad. Vihmasabinad tekitavad trotsi, kuid vastused teevad meele heldeks. “Mis oli 2015. aastal sündinud lapse keskmine oodatav eluiga? 50? 60? 70 aastat?” 50 juurde ei liigu kedagi, enamik on õige vastuse 70 juures. Hurraa!

Mängujuht Sigrid Solnik selgitab, miks inimesed kipuvad arvama, et olukord maailmas on üldiselt kehv ja halvenemas. Esiteks on suur mõju meedial, kelle kajastuses on negatiivsed sündmused suurema kaaluga kui päriselus. Teiseks on inimloomuses üldistada: kui kuuled-tead mõnda fakti kellegi kohta, on kiusatus laiendada seda suurematele inimrühmadele. Kolmandaks on tihti meie faktid aegunud. Neljandaks võime oma isiklikke hirme omatahtsi suurendada: näiteks kui kardan terrorismi, siis igagi väiksem kild terrorirünnakute kohta kinnitab arusaama, et terrorism on üha kasvav probleem.

Eesti õpetajaskond on arvult vähenev ja ealt vananev. Õpetaja eriala ei ole ülikoolis populaarne ning nii mitmedki, kes kooli läbivad, ei asu õpetajana tööle. Reede pärastlõunal arutati kaasava ühiskonna alal, kas neid muresid aitaks lahendada kohustusliku õpetajateenistuse ellukutsumine.

Igati eduka projekti Noored Kooli eestvedaja Liis Prikki arvates võiks kohustuslik õpetajateenistus olla Noored Kooli edasiarendus, kuna see programm on näidanud teenistuse vajalikkust. “Tehnilisi takistusi selleks ei ole. Uute õpetajate ettevalmistus peab aga olema põhjalik, õpetamise oskust tuleb harjutada tagamaks kvaliteet. Kui meil on inimesi, kes suudavad oma teadmistega olla õpetajana kasulikumad kui kontoris, siis me peame nad üles leidma ja koolides rakendama,” leidis ta.

Eesti Reservohvitseride Kogu juht Andre Lilleleht tõmbas paralleele ajateenistusega ja mõtiskles, kas poleks parem luua n-ö vabatahtlike reservõpetajate armee, kes saaks vajaduse korral õpetajaid asendada. “Kaitsevägi on näidanud, et kõige professionaalsemad on need, kes on valinud oma eriala teadlikult, vabatahtlikult,” sõnas ta.

Tööandjate Keskliidu haridusnõunik oli kohustusliku õpetajateenistuse idee suhtes kõige skeptilisem: “Ettevõtjad käivad juba praegu koolides tunde andmas, vabatahtlikult. See süsteem toimib ja nad teevad seda rõõmuga. Pealegi ei sobi iga inimene õpetajaks.”

Arutelu liikus kiirelt sellele, et enne igasuguse kohustuse kehtestamist peaks mõistma, miks on õpetaja amet ühiskonnas niivõrd alaväärtustatud. Kuidas “meelitada” tagasi neid õpetajaks õppinuid, kes ei tööta praegu õpetajana? Kuidas hinnata rohkem olemasolevaid õpetajaid, kes muretsevad haridusolukorra pärast ja on juba praegu valmis panustama? Neile leiab ehk põhjalikumad vastused mõnest hariduse ala arutelust.

Õpetajateenistuse puudusi ja eeliseid vaagisid väikestes ringides ka kuulajad. Nemad leidsid üksmeelselt, et õpetajaameti peaks ikkagi valima vabatahtlikult. Lisaks visati õhku idee hoopis laiemast vaatest ehk kooliteenistusest. Koolid vajavad õpetajate kõrval paljude muude spetsialistide abi: abiõpetajad, nõustajad, projektijuhid jt. See looks haridussüsteemis sidusust ning tooks ettevõtted ja lapsevanemad koolidele lähemale.