Margus Pedaste ja Äli Leijen: milliseid õpetajaid vajab uus Eesti kool?

Olemas on kõik võimalused, et Eesti kool saaks just need õpetajad, keda tänases ühiskonnas vaja. Nüüd on küsimus selles, millised koolid ja lasteaiad on valmis edasi liikuma, kirjutavad Tartu Ülikooli Pedagogicumi juhataja Margus Pedaste ja haridusteaduste instituudi juhataja Äli Leijen Arvamusfestivali ja Eesti rahvusülikool 100 artiklitesarjas «Teadlased Eesti tulevikust» Postimehes.

Äsja lõppes vastuvõtt ülikoolidesse ja Tartu Ülikoolis võime koolide ning lasteaedade õpetajate, tugispetsialistide ja juhtide õppekavade puhul tulemustega rahul olla. Ligi kuuesajale bakalaureuse- ja magistriõppe kohale on oma õppima tulekut kinnitanud juba üle kuuesaja vastuvõetu. Seega on hea hetk peatuda sellel, millist muutust ootame haridusteadlastena Eestikoolilt ja milliseid õpetajaid on selleks vaja.

Möödunud aastast saame välja tuua kolm olulist tulemust, mis peaks kujundama koolide ja õpetajate tulevikku. Esiteks valmisid Eesti haridusstrateegia 2035 visioonidokumendid. Teiseks valmisid uued õpetajate kutsestandardid. Kolmandaks kirjeldati rahvusvahelistele uuringutele ja Eesti praktikatele tuginedes sihiseadet ühtsele Eesti koolile.

Haridusstrateegia visioonis on õpetajate ja haridusjuhtide suuna keskne sõnum, et igast inimesest peab saama õppiv professionaal – aktiivne õppija, kes täiendab end pidevalt, omandab uusi teadmisi ja oskusi ning kujundab ja reflekteerib oma kogemusi. Selleks peame olema avatud ja võtma elukestvat õpet loomulikult. Oma töökohal professionaalselt tegutsemiseks on vaja regulaarselt juurde õppida, et olla kursis uute tõhusamate meetoditega, nüüdisaegsete õpieesmärkidega ja ka uute tehnoloogiatega, mis võimaldavad õppimist ja õpetamist tõhustada.

Õpetajate uued kutsestandardid toovad fookusesse õpetaja valmisoleku õpetada kaasavas klassiruumis ja lasteaias ning tehnoloogiarikkas keskkonnas. See tähendab, et igalt õpetajalt oodatakse senisest suuremat teadlikkust õppija arengust ja õppimisest, et õppimist kohandada vastavalt erinevate õppijate vajadustele ning suunata neid nii iseseisvale õppimisele kui koostööle teistega. Õppimise parem kohandamine ehk personaliseerimine on tõhusam nüüdisaegse tehnoloogiaga. Tehnoloogia on väärtuslik õppimise kohta info kogumiseks, selle info analüüsimiseks ja ka sobivate õpiradade soovitamiseks. Selleta on keeruline jõuda iga lapseni. Seega on õpetajatel vaja väga head tehnoloogia kasutamise oskust ja positiivset hoiakut nii tehnoloogia kasutamise kui kaasamise suhtes. Iga laps, olenemata tema erivajadusest, emakeelest, kultuurilisest taustast või muust eripärast väärib head haridust ja teistega koos õppimist, et paremini ühiskonda sulanduda.

Ühtse Eesti kooli visioon keskendub täpsemalt sellele, kuidas peaks koolid ja lasteaiad muutuma, et saada paremaks õppimise kohaks nii teistest keele- ja kultuuriruumidest pärit noortele kui ka igipõlistele eestimaalastele. Ühtseks Eesti kooliks nimetame kooli, kus õpivad koos erineva keele- ja/või kultuuritaustaga õpilased, kellele tagatakse nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtetest lähtuv peamiselt eestikeelne õpe, mis toetab Eesti riigiidentiteedi kujunemist ja eneseteostust ühiskonnas, väärtustades õpilaste kultuurilist identiteeti. Selle eesmärgi suunas liikumise eelduseks on toetav ja väärtustav suhtumine erineva keelelise või kultuurilise taustaga inimestesse ning tähelepanelikkus ja hoolivus oma igapäevases töös. Iga õpilane väärib parimat haridust. Selleks on vaja õppida erinevusi märkama, et kõik õpilased saaksid klassi või rühma ja laiemalt kogu ühiskonna tasandil oma panuse anda.

Muutustega kohanemine ei ole lihtne. Nii hakatakse sageli muutustele vastu töötama, eitatakse nende vajalikkust, usutakse isegi vastupidiste tõendite olemasolul omaenda seniste meetodite paremust.

Uuringud näitavad, et muutustega kohanemine ei ole lihtne. Nii hakatakse sageli muutustele vastu töötama, eitatakse nende vajalikkust, usutakse isegi vastupidiste tõendite olemasolul omaenda seniste meetodite paremust või lüüakse lihtsalt käega ja lepitakse sellega, et ma olengi vanamoeline ning las uued inimesed õpivad uusi trikke. Samas on aga väga palju ka neid õpetajaid ja koolijuhte, kes on sügavalt veendunud muutuste vajalikkuses, õpivad selleks ise ja aitavad muutusi ellu viia. Nemad on sageli moodustanud regulaarselt koos käivaid õpikogukondi, mis keskenduvad sügavuti erinevate probleemide lahendamisele, uute meetodite kasutusele võtule, õpiprotsesside uurimisele ja üksteise väärtuslikust praktilisest kogemusest õppimisele. Seega võib kindel olla, et paljud koolid ja lasteaiad on valmis edasi liikuma. Ülikoolide poolt oleme valmis selles protsessis mitmel moel kaasas olema.

Esiteks on õpetajaid koolitavate ülikoolide vastutusel oma õppekavade täiendamine. Tartu Ülikoolis hakatakse juba käesoleva aasta sügisest õpetama kõigile õpetajaks õppijatele eraldi ainekursust kaasava hariduse ideede mõistmiseks ja rakendamiseks. Tehnoloogia tähendusliku ja tõhusa kasutamise õppimine on juba integreeritud erinevatesse ainukursustesse. Seega uuedõpetajad peaks suutma senisest paremini õpetada tehnoloogiarikkas kaasavas kooliruumis ja lasteaias.

Teiseks toetame koole ja lasteaedu, et neil oleks võimalik võtta kutsestandardid aluseks juba töötavate õpetajate professionaalsuse hindamisel ja arendamisel. See on esimene samm, et edasi taotleda õpetaja kutse Eesti Õpetajate Liidust ja saada nii väärtuslikku tagasisidet enda arendamiseks. Enda professionaalsel arendamisel on kindlasti abiks ka ülikoolide pakutavad koolitused. Näiteks juba sel sügisel hakkame koolide meeskondade pakkuma kaht uut koolitust – üks tähenduslikust õppimisest ja teine kaasava hariduse põhimõtete rakendamisest. Viimast koostöös Tallinna Ülikooliga. Mõlema koolitusega seoses jätkame koolide ja lasteaedadega koos uuringuid, et mõista, kuidas vajalikud muutused õnnestuvad, kuidas õpetajad ja koolijuhid tõhusamalt õpivad ning kuidas toimuvad muutused koolikultuuris tervikuna.

Seega kokkuvõttes on olemas kõik võimalused, et Eesti kool saaks just need õpetajad, keda tänases ühiskonnas on vaja. Nüüd on küsimus selles, millised koolid ja lasteaiad on valmis edasi liikuma ja kuidas õnnestub kaasa tõmmata ka lapsevanemad, kes on koolikultuuri muutmisel väga oluliselt partnerid.