Foto: Henry Griin
Kella kuueks on paide Vallimäe jalamile kogunenud kümmekond inimest, kes väikestes rühmades vaikselt juteldes siin-seal seisavad. Taamal valmivalt festivalialalt kostab kopsimist, puurimist, inimeste hõikeid, “üks-kaks, üks-kaks”-heliproove ja suurt askeldamist. Lähedal asuv rühm tütarlapsi teeb endast kõige selle taustal agaralt itsitades selfie‘sid.
“Tere. Mina olen Keili ja ma just loobusin ühest oma eelarvamusest,” läheneb üks naisterahvas mulle ning palub mul täita eelarvamusest loobumise akti, et ka mina mõnest oma eelarvamusest lahti saaksin. Otsustan anda ära kõige müstilisema oma eelarvamuste varamust – mul nimelt oli eelarvamus, et mul ei ole eelarvamusi.
Selle akti kasti libistamisega algab Labürintteatri ühenduse G9 etenduse Ajaproov eel-esietendus ning mind ja kõiki teisi kohaletulnuid asetatakse hoopis teistsugusesse, palju sügavamõttelisemasse maailma. Etendusel, mis kulgeb väikestes gruppides üle terve Vallimäe, saadab mind täna festivali kultuuriprogrammi kuraator Ott Karulin.
“Üks mütsiga naisterahvas, kellel on suur matka mattidega seljakott seljas,” kirjeldab ta algatuseks meie teejuhti. Otiga koos suundumegi avastama, mida kujutab endast üks labürintteatri etendus. Kuid on see ikka etendus? Keskmiselt hõredamale teatris käijale nagu mina tähendab etendus viisakat õhturiietust, vaheajal väikest konjakit teatri puhvetis ja lõpus püstijalu aplodeerimist. Kuid nüüd leian end järsku lossimüüride vahelt selili maas, hilissuvine tuul nägu paitamas, püüdes rinnale surutud stetoskoobi abil tabada oma enese südame lööke – jah just sedasama kohta, mis eelarvamusest loobumisel tühjaks jäi. Või mõtlemas paaniliselt välja küsimust, mida üks armastaja endalt kõige rohkem küsida võiks?
“Ajaproovi” osalised kuulavad, kas oraakel annab vastuse nende ammupainanud küsimustele. Foto: Henry Griin
Ajapikku ununeb, et tegemist on etendusega. Kui istume Vallimäe murule maha, et sõna otseses mõttes vesta valmis üks jutt, on minus tunne, et veedame sõpradega lihtsalt vahvasti aega ning ajaviiteks mõtleme välja jutu punasest putukast ja tema veidike vähem punasest naabrist, kes õhtul hüva märjukese abil üksteise sõprust otsides hoopis miskit muud leiavad.
Kogu etendus põimub justkui üheks tervikuks, mis aitab sind ära antud eelarvamusest tekkinud tühiku kaitsmisel ja just selle õige ja hea tühimiku täitematerjali leidmisel. Etenduse üks mõte on ka tekitada inimeses uusi mõtteid ja emotsioone. Läbi festivalimelu liikudes tunneb osaleja end just kui kõigest sellest suurest veidi eraldatuna, osalisena millestki väiksemast ja salapärasemast.
Hetki “Ajaproovi” esimesest läbimängust. Fotod: Henry Griin
Näitlejatega pärast etendust vesteldes selgub, et tihtipeale inimesed pelgavad end tundmatutesse situatsioonidesse panna ning jätavad seetõttu parem üldse tulemata. Mõnes teises tekib aga nii suur kambavaim, et ärgitab kõiki ühiselt kadunud kaaslast otsima minema. “Ja kusjuures kõik lähevadki, sest grupivaim on nii suur,” naerab üks näitlejatest.
Kuid tegelikult ei ole midagi karta. Etendusel, mille käigus leidsin mina end koos Otiga nii üksildasest välikemmergust kui ka ringist, raputades kõristit, et teada saada oraakli vastust, leiab igaüks endast mõtteid, mille peale argipäeval lihtsalt ei tule. Ja kui nii ka ei lähe, olete te kindlasti ühe unikaalse kogemuse võrra rikkamad.
Laburütintteatri G9 etendused Ajaproov toimuvad Arvamusfestivali vältel vaid kaheksal korral. Etenduse ajad ning piletid on saadaval Piletilevis. Pileti saab soetada ka enne etenduse algust koha pealt.
Loe lisaks: “Labürintteater kutsub „Ajaproovi“ lavastuses festivali kompama” ja tutvu festivali kultuuriprogrammiga lähemalt siit: “Arvamusfestivali kultuuriorienteerumise ABC”
