Blogi

Mitte jõhker komöödiasõu, vaid tõsi-koomiline Fopaa!

Selleaastane Arvamusfestivali kultuuriprogramm püüab arvamust ja arvamist ära kasutades murda suhtumist, et kunst on vaid leivakõrvane tsirkus. Näiteks festivali teise päeva õhtul rõõmustavad osalejaid kuus Eestimaist koomikut, kes arutlevad maitsekas irooniakastmes enese olme-eluliste fopaade üle ning muljetavad humoorikalt kõigest sellest, mis elu lihtsale inimesele teele ette veeretab ja kukalt kratsima paneb.

„Festivali lõpetamine standup’iga on – juhul, kui kõik õnnestub – magus kahe teraga mõõk: justkui mõnus väljajuhatus arvamusrallist, aga sugugi mitte vähem arvamust avaldav kui eelnevatel päevadel teemaaladel kõneldu,“ sõnas Ott Karulin, Arvamusfestivali kultuuriprogrammi kuraator.

Püstijala-komöödiast ja lühikõnede vahepealsest spoken word formaadist koosnebki tunniajane etendus Fopaa!, mis lõpetab laupäevase festivalipäeva Orualal. „Me ei reklaami seda välja kui jõhkrat komöödiasõud, vaid see ongi Fopaa! – mõtted eluolust. Aga kindlasti on vahepeal ka naljakas,“ rääkis Kaarel Nõmmik, üks Arvamusfestivali Orualal üles astuvatest Fopaa! koomikutest.

Kes tulevad kohale, kuulevad lisaks värskele materjalile koomikute parimaid palu varasematelt etendustelt. Savisaare, Rõivase või muu avaliku elu tegelase üle naermisele aega siiski ei kulutata, vaid seekord on rambivalguses koomikute endi kogemused ja tähelepanekud. Värskema materjali tuumaks saab Nõmmiku sõnul Arvamusfestival ise ning ka mõned sel aastal käsitletavad teemad.

„Fopaa! on minu jaoks olnud formaat, mille abil põgeneda otseste uudistemaailma eest. Sotsiaalsed teemad satuvad küll samuti naljade hulka – see on paratamatus – aga nad on teemaks vaid vilksamisi,“ rääkis Nõmmik. „Mina teen enda üle nalja ja see on ka peamine – väga harva läheb asi poliitikute ja avaliku elu tegelaste üle irvitamiseks.”

Kui muidu on Fopaa! tegijad harjunud elu üle naljatama kinnises ruumis, keldris või saalis, siis Arvamusfestivali Oruala pakub Fopaa! tegijatele uutmoodi väljakutse. „Stand-up tekitab kinnises ruumis kohese vastureaktsiooni, mis omakorda pakub koomikule tuge ja enesekindlust. Vabas õhus on keerulisem tajuda, kas inimestel on ikka lõbus,“ ütles ta. Seetõttu moodustavad etenduse justkui kuus väiksemat kõne. Ta lisas, et Fopaa! naiskahurväel (Kadri-Maria Mittil ja Heidi Toomel) ei jää kindlasti puutumata igipõline müsteerium meeste-naiste vahelisest suhtlusest a la „Muidu on ilus naine, aga rinnad on väiksed“.

Fopaa! raames astuvad üles Märt Koik, Kadri-Maria Mitt, Heidi Toome, Mattias Naan, Kaarel Nõmmik ja Andrus Purde. Fopaa! algab laupäeval, 15. augustil kell 21 Paide vallimäe Orualal.

Fopaa! on ürituste sari, mis toob kokku erinevaid koomikuid nii kodust kui ka välismaalt.

Vaata vahetuid uudiseid ja registreeru ka etenduse publikuks Fopaa! Facebooki ürituse leheküljel: https://www.facebook.com/events/705604709567888/

Digipädevus või digimürgitus?

Digitaliseeruv ühiskond toob kaasa muudatusi ka õpetamises ning õppimises, kuid seda, milline on digipädev töötaja, pole täna veel selgelt sõnastatud. Päris selge pole ka see, kus on piir digipädevuse ja digimürgituse vahel, kuid pärast Arvamusfestivali digihariduse ala aruteludel osalemist võivad need küsimused saada palju selgemaks.

Digihariduse alalt leiab mitmeid mõtlemapanevaid aruteluteemasid: teiste seas näiteks otsitakse vastust küsimusele, kas Eesti haridust on tabanud digimürgitus. Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse (HITSA) juhatuse liige Ene Koitla sõnul arutletakse nii selle üle, millised on hirmud kui ka ootused digivahendite kaasamisel haridusse. Arutelu käigus jagatakse osalejad gruppidesse vastavalt rollidele – õpetaja, lapsevanem, koolijuht või haridusametnik. Arutelugruppe juhivad oma ala asjatundjad, kellede hulgast võib leida nii lapsevanema Peeter Marveti, Rakvere Gümnaasiumi õpetaja Kalle Lina, Virtsu Kooli juhi Airi Aaviku kui ka omavalitsuse ametniku Jarno Lauri. Arutelu modereerib Ene Koitla.

Digihariduse teemaalalt ei puudu ka õpilased, kes arutlevad mitmete koolis ja vabal ajal kasutatavate digiseadmete erinevate kasutusalade ning kasulikkuse üle. Koos Väätsa kooli õpilaste ning õpetaja Anneli Tumanskiga üritatakse leida võimalusi vanemate ning ettevõtete kaasamiseks. Digihariduse teemadele paneb punkti paneeldiskussioon „Digimürgitatute tulevik: kuidas õppida täna nii, et homme oma töökohta arvutile mitte kaotada?“.

AF_Digipädevus või digimürgitus?

“Arutellu on kaasatud ka tööandjad, kellega selgitatakse välja, milline on digipädev töötaja ja millist kasu tööandja sellest lõigata võib,” selgitas Koitla. Samuti otsitakse vastust küsimusele, kui palju piirab ettevõtte arengut digioskamatu töötaja. Paneelsessioonis võtavad sõna eri valdkondade eksperdid – Skype’i personalijuht Merle Liisu Lindma, Riigi Infosüsteemi Ameti vanemarhitekt Priit Raspel, Kristjan Rebane Tallinna Tehnikaülikoolist ning Kaarel Kotkas aktsiaseltsist Jalax. Sessiooni modereerib digiajakirjanik Henrik Roonemaa.

Digihariduse ala kaasab oma teemaringidesse eksperte igalt elualalt. Olgu selleks siis lapsevanem, koolidirektor, õpilane, õpetaja või tööandja. Koitla usub, et kuna digitaalsed oskused on vajalikud igal elualal, on digihariduse ala huvitav kõigil hoolimata vanusest.

Tänavuse arvamusfestivali digihariduse ala ning selle arutelud valmivad koostöös Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse, Eesti Õpetajate Liidu ning mitmete IT valdkonna ekspertide koostööl. Samuti annavad teemaala ja arutelude valmimisse oma panuse õpilased ise.

Digihariduse ala ajakava asub siin: arvamusfestival.ee/kava.
Digihariduse ala on osa Arvamusfestivali Õpiorust. Ühine ja hoia silm peal Facebooki eventil!

Raamatuaed avab põneva kirjanduse- ja kultuurimaailma

Marju LauristinMeieni jõuab iga päev ohjeldamatult kõikvõimalikku infot, kõikvõimalikest kanalitest. Selle virvarri keskel on aga kerge unustada värvikirev vaimustav maailm, mida pakuvad raamatud. Päris ehtsad raamatud. Raamatutest ja lugemisest, aga laiemalt ka kultuurist, ning, mis kõige põnevam, nendest inimestest, kes raamatuid kirjutavad, tuleb juttu Arvamusfestivali Rahva Raamatu aias.

Raamatuaia ühe korraldaja, Rahva Raamatu turundusjuhi Airi Ilisson-Cruzi sõnul pakub Raamatuaed kahe päeva jooksul erakordse võimaluse vaadata Eesti kirjanduse ja kultuuri sisse. Inimestel on võimalik tutvuda kirjanikega, saada aimu kuidas nad mõtlevad, mida arvavad elust ja kirjutamisest, kuidas sünnib raamat ja raamatu kaudu kogu Eesti kultuur. Juttu saab teha mitmete Eesti kirjanike, luuletajate ja kultuuriinimestega.

„On nii elukogenud kirjanikke kui ka mitmete kirjandus- ja kultuuriauhindade võitjaid. Teiste hulgas astuvad üles näiteks tänavuse romaanivõistluse võitnud kirjanik Armin Kõomägi ning oma esimese romaaniga müügiedetabeli tippu jõudnud Lea Dali Lion,” avas teemaala külalisteringi Ilisson-Cruz.

Raamatuaias toimuvad kirjandusmaailma mitmekülgseid tahke avavad arutelud, sooloesinemised ning üllatusena ka päris raamatute esitlused. Muuhulgas arutletakse noorte lugemisharjumuste teemal, krimi-kirjanduse teemal mõtisklevad raamatublogija ning kirglik krimisõber Jaan Martinson ning Indrek Hargla, juttu tuleb ka romaanidest ja lühijuttudest. Uuritakse, kuidas elab kuhu suundub Eesti kõrgtasemel ehk nõndanimetatud intelligentne kirjandus.

Eesti kangelaste üle arutlevad ajaloohuviline kirjanik Justin Petrone ja armastatud Tartu Ülikooli õppejõud ja sotsiaalteadlane Marju Lauristin ning neid modereerib teleajakirjanik Indrek Treufeldt. Avalöögi annab arutelu Järvamaa koolide kirjandusõpetajate, raamatukogu töötajate vahel, kes pealtvaatajate kaasabil vaatavad lähemalt noorte lugemisharjumusi: kas interneti võidukäik on noored raamatutest eemaldunud või on see pigem levinud väärtarusaam?

Rahva Raamatu aed sünnib koostöös Paide Linnavalitsuse ning kirjastustega Varrak, Pilgrim, Petrone Print ja Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Arvamusfestival toimub tänavu kolmandat korda Paide Vallimäel 14.-15. augusti. Festivali programmis on umbes 200 arutelu ning programmi panevad kokku umbes sada erinevat organisatsiooni.

Täisväärtuslik elu tuleb läbi tugeva tervise

10517271_722030647907657_7987513381587855246_oMillised tervisehädad kaasnevad liigse kiirustamisega? Kust saada abi unehäire korral? Kuidas hoolitseda noorte vaimse tervise eest? Mis saab Eesti tervishoiusüsteemist? Nendele küsimustele annab vastuse Arvamusfestivali Terve elu ala.

Tervisega seotud teemadele peaksid inimesed üha rohkem tähelepanu pöörama, sest uusi hädasid tuleb aina juurde,” selgitab Põhja-Eesti Regionaalhaigla arst ja Eesti Nooremarstide Ühenduse juhatuse liige Natalia Jefimova, kes on ka üks Terve elu ala korraldajatest.

Aina enam vaevavad eestlasi unehäired ning liigsest kiirustamisest tulenevad probleemid. Nii kutsutakse osalema aruteludele “Une seos päevase enesetundega” ning “Kuhu me kiirustame?”. Vastuseid saab küsimustele, miks on meil magamatuse tõttu kehv enesetunne, kust saada unehäire korral abi ning antakse ka näpunäiteid, kuidas kiirustamisel hoogu maha võtta.

Eestis on suur probleem vaimsete häirete ja nende aladiagnoosimisega. Kuna 75% vaimse tervise häiretest algab enne 24. eluaastat, uuritakse arutelul “Paneme pead kokku!”, kuidas luua noorteliikumist, mis seisaks noortele sobivate vaimse tervise hoidmise viiside eest.

Mitmesuguste terviseprobleemide põhjuseks võib lugeda ka vähest liikumist. Mis motiveeriks inimesi rohkem liikuma? Sellele küsimusele keskendub arutelu “Kas liikuda võib, saab või peab?”, kus liikumise üle arutatakse usus, et ka mõte liigub paremini, kui inimene on kehaliselt parajalt tegus. Jefimova sõnul püütakse aruteluga tähtsustada liikumist kui terve elu loomulikku eeldust ja osa. Lisaks uusimatele terviseprobleemidele tuleb „Terve elu“ alal juttu ka Eesti tervishoiusüsteemi rahastamismudelist.

“Mitmed organisatsioonid nii Eestis kui ka välismaal on meie rahastamismudelit analüüsides jõudnud järeldusele, et see ei ole tulevikus järkusuutlik,” ütles Jefimova. Arutelul “Kuhu liigub Eesti tervishoiusüsteem?” üritatakse leida lahendus milline tee on Eestis kõige mõttekam valida: kas solidaarne rahastus ning seetõttu suurem maksukoormus või osaline erakindlustus?

Kuna tervise kohta ringleb ringi lugematul hulgal müüte, on üha keerulisem leida informatsiooni, mida võib pidada usaldusväärseks. Arutelu “Tervisemüütide tegelikkus” aitab selgitada, kuidas müüdid tekivad ning miks nad vajalikud on. Plaan on kukutada ka mõningaid tervisega seotud müüte.

Terve elu alal saab tõsised probleeme arutada nii mängulisemas vormis kui ka vahetada mõtteid terviseekspertidega. Lisaks diskussioonidele saavad osalejad arutelude vaheaegadel hinnata oma tervislikku seisundit ja kehataju praktiliste füüsiliste harjutuste abil.

Terve elu ala kuus arutelu on jaotatud festivali mõlemale päevale. Terve elu alab sünnib Eesti Unemeditsiooni Seltsi, Eesti Arstide Liidu, Eesti Nooremarstide Ühenduse, Tervisearengu Instituudi, Peaasjad MTÜ, Riigikontrolli, Arengufondi ning paljude toredate eraisikute koostöös.

Arvamusfestival toimub tänavu kolmandat korda Paides, 14.-15. augustil. Osalema oodatakse kõiki ärksaid eestimaalasi, et kõlaks vaba ja vastutustundlik mõte. Festival on osalejatele tasuta.

Teadusala esitab küsimusi kosmosekolonisatsiooni ja demokraatia kohta

Mis saab siis, kui teadus areneb nii kaugele, et oleme võimelised koloniseerima Marssi? Milline roll on teadusel demokraatlikus riigivalitsemises? Sellest ja paljust muust tuleb juttu Arvamusfestivali Teadusalal.

„Tulevikku on raske ennustada, aga püüame seda siis see-eest kavandada. Arutelus “Olgem eestlased, aga saagem ka marslasteks!” küsime, kas peaksime kulutama oma nappe ressursse seesugustele teadusmahukatele, vahest isegi ulmelisena tunduvatele ettevõtmistele, mille õnnestumine ja mõttekus pole veel väga selge, aga mis võivad ühiskonda radikaalselt muuta,” ütles Eesti Teadusajakirjanike Seltsi esimees Priit Ennet, kes on üks Teadusala korraldajatest. “Sellisteks poolulmelisteks sihtideks võivad Marsi koloniseerimise kõrval olla ka näiteks tehisintellekt ja inimese kloonimine. Tuleb mõelda, kuidas peaksime meie Eesti inimestena suhestuma eelolevatesse suurtesse teadusele toetuvatesse ühiskondlikesse murrangutesse”.

Kuidas sobib aga ühiskonna teaduspõhisus kokku arutleva demokraatiaga, seda uuritakse arutelus “Milleks meile demokraatia, kui meil on teadus?”

Enneti sõnul on teadusel ja demokraatial küll ammused ühised juured – vähemalt valgustusajastus, aga vahest isegi antiikajas –, kuid võiksime siiski üle küsida, kui hästi saavad need inimkonna kaks suursaavutust omavahel läbi tänases maailmas. Tippteadmine on meie ajal killustunud väga kitsa valdkonna asjatundjate vahel, samas kui ühiskonnas tugevneb nõudlus üha suurema kaasamise, avatuse ja läbipaistvuse järele.

Mõnikord on teadlaste seisukohad vastukäivad ning kõikidele küsimustele vastuseid leida ei saa. Millal ja keda usaldada? Margit Meiesaar Teadusagentuuri teaduse populariseerimise osakonnast kinnitab, et teaduse usaldusväärsust käsitlevas arutelus nendel teemadel arutletakse.

Teadusalal ei peeta aga vaid diskussioone. Arutelude vaheaegadel toimuvad telesaate Rakett69 formaadil põhinevad meelelahutuslikud mängud ja LED-lampide töötuba. Psühhobussi töötas saavad soovijad lasta enda peal eksperimente teha.

Teaduse teemaala sünnib Eesti Teadusajakirjanike Seltsi ning Eesti Teadusagentuuri koostöös. Aruteludesse on kaasatud laiapõhjaline seltskond, kelle hulgas on nii teadlasi, ajakirjanikke kui ka teisi aktiivseid ühiskonnategelasi.

Teadusala kõik kolm arutelu toimuvad festivali teisel päeval, 15. augustil.

Loo autor: Ann Trummal

Isejuhtiv linn või südametu linn?

Screen Shot 2015-06-13 at 19.59.45


Arvamusfestivali Linnaruumi ala teemade valik lähtub olulistest muudatustest, mis hakkavad meid ümbritsevas ruumis lähemas või kaugemas tulevikus toimuma põhjustatuna tehnoloogia arengust, üleeuroopalistest projektidest või ka kohalike väikelinnade arendustest.

Esimene arutelu „Isejuhtiv linn – robotite võidukäik või inimlik elukeskkond?“ on sissejuhatuseks septembris toimuvale Tallinna Arhitektuuribiennaalile. Räägitakse sellest, milliseks kujunevad võimalikud muutused meid ümbritsevas linnas, kui rakendub niinimetatud neljas tööstusrevolutsioon ja kasutusele võetakse isejuhtivad tehnoloogiad.

„Arutleme selle üle, mis on linnaehituse ja arhitektuuri uued võimalused ning mida pakuvad uued tehnoloogiad,” sõnas Linnaruumi aruteluala eestvedaja Andro Mänd. „Räägime ka sellest, kas ja kuidas uut teadmist ja tehnoloogiat rakendada ning kas Eesti peaks olema muutuste esirinnas. Lisaks lahkame inimeste hirme, mis seostuvad niinimetatud „suure venna“ kõike kontrolliva silma ja ka ohuga, et me muutume erinevatest tehnoloogiatest liialt sõltuvaks.”

Teine Linnaruumi ala arutelu on „Südametu linn – augud meie linnade südametes“, mille käigus saab arvamust avaldada suurte projektide mõju üle linnastruktuurile, majandusele ning inimeste liikumisele. „Kindlasti tõstatatakse ka küsimus, kas suured projektid, mida tehakse äärelinnadesse, suunavad elu veelgi enam linnaservadesse ning suretavad ajaloolised kesklinnad välja või tekitavad hoopis majanduslikult edukad keskused, mis loovad sümbioosi olemasoleva struktuuriga,“ selgitas Mänd.

Viimases paneelis on kohal nelja suurema erakonna esindajad, et arutleda meid ümbritseva elukeskkonna teemadel. Vestluse eesmärk on tõmmata rohkem tähelepanu meie linnaruumile ning selle probleemidele ja võimalustele. „Teeme ka väikese tagasivaate erinevatele protsessidele, muudatuste põhjustele ja tulemitele, mis on valdavalt nende nelja erakonna juhtimisel meid ümbritsevas ruumis toimunud,“ lisas Mänd.

Eelmisel aastal paistis Linnaruumi ala silma huvitava arhitektuurse lahendusega – puude vahele olid tõmmatud vihma- ja päikesekaitseks purjed. Ka tänavu on plaanis alale tuua ühekordne installatsioon, mis valmib koostöös EKA arhitektuuri IV kursuse tudengitega, keda juhendab Renee Puusepp.

Sarnaselt eelmisele aastale on festivali ajal Paides kaks arhitektuuriteemalist näitust – Eesti Vabariik 100 programmi raames läbi viidud linnaväljaku konkursside võidutööde näitus ning EKA arhitektuuriosakonna 2015. aasta magistritööde näitus. Koostöös Eesti Arhitektuurimuuseumiga saavad huvilised osaleda Avatud Majade ekskursioonisarjas „Paide eri“, mille käigus viiakse arhitektuurihuvilised hoonetesse, kuhu tavaliselt ei pääse.

Linnaruumi ala korraldavad Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise teaduskond ning Eesti Arhitektide Liit.

Demokraatia vabas õhus ehk algas Taani arvamusfestival

8554703941_e00f669f7a_k

2600 erinevat sündmust ja kümned tuhanded osalejad päevas. Bornholmi saarel algas täna taanimaine arvamusfestival Folkemødet, mille eesmärk on arendada demokraatiat, tuua poliitikud inimestele lähemale ning seda vabas õhus ja mitteametlikus vormis.

Järgnevate päevade jooksul peaks festivalilt läbi käima paarkümmend tuhat inimest päevas, nende seas nii inimesed eri kohtadest üle Taani, eri ettevõtete ja vabaühenduste esindajad, aga ka  tipp-poliitikud ja lobistid.

„Inimestest osa tuleb kohale kindlate arutelude ja sündmuste tõttu, teised lihtsalt kõnnivad ringi ja leiavad huvitavaid asju juhuslikumalt,” ütles kohaliku raadiojaama, DR Bornholmi ajakirjanik Jørgen Jensen. Ta lisas, et tänavu on festivali tähendus taanlaste jaoks pisut teistsugune, sest järgmisel nädalal toimuvad parlamendivalimised on meedia tähelepanu Folkemødetilt pisut eemale tõmmanud. „Tänavu on väga tugevalt fookuses ka julgeolek ja äärmuslused, teiste seas osalevad festivalil ka [hollandi poliitik] Geert Wilders ja Kreeka natsionalistliku partei esindaja,” lisas Jensen.

Folkemødet toimub sel aastal viiendat korda ja kasvab iga aastaga üha suuremaks. Kui näiteks eelmisel aastal oli festivalil ligikaudu 1900 erinevat arutelu, debatti ja üritust, siis tänavu on see number juba 2600. Suur osa festivali aruteludest on taanikeelsed, kuid leiduvad ka mõned ingliskeelsed debatid. Tänavu räägitakse ja arutletakse näiteks juhtimiskultuuri, valitsemistavade, ühiskonna heaolu, tervishoiu, hariduse, õigusküsimuste ja küberkuritegevuse üle. Festivalipublik annab juba kolmandat aasta parima dialoogivõimekusega poliitikule auhinna. Autasu nimi on Dialogue Prize 2015: Listening is the new black.

Sarnaselt Arvamusfestivaliga sai Taani Folkemødet inspiratsiooni Rootsist, kus juuni viimasel pühapäeval juba pea 50 aastat algab Almedaleni nädal ehk teisisõnu rootsimaine arvamusfestival.

Foto autor: Johan Wessman (News Øresund)

Arvamusfestival sai kvaliteedimärgi

Screen Shot 2015-06-04 at 09.50.55Sel aastal anti esimest korda välja Euroopa parimaid festivale koondav märgistus EFFE Label, mille sai 24 Eesti festivali seas ka Arvamusfestival. EFFE on Euroopa Festivalide Liidu loodud rahvusvaheline festivalide platvorm, mida ühendavad kunstile pühendumine, kohalikud kogukonnad ja euroopalikud väärtused.

Märgistuse saamiseks esitasid mitmed sajad festivalid üle Euroopa vastava taotluse, mida hindasid Euroopa festivalide liidu määratud kohalikud eksperdid ja rahvusvaheline žürii. EFFE märgistusel on kolm kriteeriumi: kunstiline pühendumus, kogukonna kaasamine ning festivali rahvusvaheline ja ülemaailmne suunitlus.

EFFE rahvusvahelise žürii esimees Vincent Baudriller ütles, et kvaliteetimärgi pälvinud festivalid esindavad paljusid erinevaid kultuurivaldkondi ja pakuvad oma publikule mitmesuguseid tegevusi. “Nendel festivalidel on märkimisväärne positiivne mõju nii kohaliku kogukonna kui ka suuremal rahvusvahelisel tasandil.”

Baudriller lisas, et kvaliteetmärgistuse väljaandmine aitab Euroopa festivalidel laiendada oma haaret veelgi kaugemale ja kaasata senisest enam publikut ning ehitada uusi sildu festivalikogukondade vahele.

Arvamusfestivali turundusjuhi Anu Melioranski sõnul on Euroopa parimate festivalide hulka valimine igati rõõmustav, eriti arvestades seda, et Arvamusfestival oli konkursile esitamise hetkel toimunud vaid kaks korda.

“Esitasime Arvamusfestivali kandidatuuri, sest teame, et korraldame Eestis ainulaadset festivali – kutsume üles arvamust avaldama lisaks aruteluvormile ka teistes žanrites, näiteks luule, teater, muusika,” ütles Anu Melioranski. “Tunnustus on seda kaalukam, et žürii koosnes nii kohalikest kui välismaistest kultuuriekspertidest. Selline tähelepanu ja märkamine innustab meid kolmandat elamusterohket sõnarokifestivali korraldama. EFFE tunnustus on kvaliteedimärk, mille saamisele on kaasa aidanud iga Arvamusfestivali vabatahtlik korraldaja.”

Ühtekokku sai EFFE Festivali kvaliteedimärgise 761 festivali 31 riigist. Eestist said märgistuse näiteks veel PÖFF, Viljandi pärimusmuusika festival Viljandi Folk, Jazzkaar, Juu Jääb, Viru Folk, Tallinn Treff festival ja Tartu tudengipäevad.

Väärtusteala tõstatab küsimusi tehisintellekti ja väärtuste kohta

3572913t81h2bc8Üks Arvamusfestivali teemaaladest, kel juba kogu programm koos, on Väärtusteala, mille arutelud ulatuvad robootikast ja tehisintellektist kuni inimese mineviku omandiküsimuste arutamiseni.

„Meil on kavas arutelu tehisintellektist ja võimekatest robotitest, mille fookuses on peamiselt kaks küsimust – nende staatus meie ühiskonnas ja väärtusküsimused, mida nende ühiskonda tulek tõstatab,“ rääkis Mats Volberg, TÜ eetikakeskuse referent ja üks Väärtusteala korraldajatest. „Robotid ja tehisintellektid ei ole päris tööriistad, kuid mitte ka inimesed. Kuid kui nad käituvad väga sarnaselt inimesele, ehk peaksime me neid siis ka inimesena kohtlema.“

Siit edasi minnes tekib hulgaliselt küsimusi näiteks isesõitvate autode või robotitest päästjate kohta – kui autod hakkavad iseseisvalt sõitma paremini kui inimesed, kas tuleb siis inimestel autode juhtimine ära keelata, sest see on ohtlik? Või kuidas programmeerida eetikareeglid, mille alusel robot valib, milline inimene esimesena päästa?

Üks teemadest arutleb tõe ja lepituse otsimise teemadel. „Arutelus räägime olukorraga või riigivõimuga kaasnevatest kuritegudest ja vastasseisust, mitte isiklikest rünnakutest,“ ütles Kristina Mänd, üks Väärtusteala korraldajatest. „Me ei vaidlusta, kas andeks andmine on vajalik, vaid lähtume sellest, et on, ja arutame, kas, kuidas ja kelle vahel seda Eestis teha ning mida see muudab,“ lisas ta.

Teema „Õigus olla unustatud” puudutab kõiki, kes internetis aega veedavad. Kõik, mida me internetis teeme, jätab jälje ning sageli pole meil kontrolli jälje kustutamise üle. Volbergi sõnul kerkib küsimus, millal on inimesel õigus internetist kustutada tema kohta käivat informatsiooni esile sageli sündmuste puhul, millest on palju aega möödunud.

„Inimene päriselt pole rassist, kuid ta kunagi postitas ühe selle teemalise nalja,“ toob ta näite. „On ka juhtumeid, kus inimesed lähevad Rahvusraamatukokku ja paluvad, et ajalehe artikkel, mis neist 20 aastat tagasi kirjutati, kustutataks arhiivist.“

Aruteluteemal on ka teine külg, mis puudutab internetis esile kerkivat omakohust, kus kellegi kritiseerimiseks mobiliseeritakse kiiresti palju inimesi, mis võib kiiresti üle kasvada lausa kiusamiseks. Küsimustele, kust läheb piir korrale kutsumise ja kiusamise vahel internetis keskendubki aruteluteema „Õigus olla unustatud“.

Tartu Ülikooli Eetikakeskus, Rahvusraamatukogu, MTÜ Loomus, Lapse Huvikaitse koda ja Lastekaitse Liit koostöös Kristina Männiga toovad tänavu festivali Väärtustealale seitse arutelu.

Kas näitleja peab jooma?

alcohol-drink-glass-drinking-largeTallinna Linnateater toob Arvamusfestivalil oma alale näitlejad, kes räägivad oma kogemusest alkoholiga ning küsib, kas kärgperede ja samasooliste ühenduste kujutamine laval on kõlbeline. Aga loetakse ka värskeid ajalehti.

“On ju teatris töötades oht, et kapseldud oma mulli ja kaob ära kokkupuutepunkt väljaspoolse maailmaga,” põhjendas Tallinna Linnateatri dramaturg ja lavastaja Paavo Piik, miks ta koos teiste ala eestvedajate Henrik Kalmeti ja Veiko Tubinaga Arvamusfestivalile tuleb. Mehed soovivad huvitavate teemapüstitustega tõmmata rohkem kultuuritegijaid avalikku arutellu ning käsitleda teemasid, mis puudutavad kunsti ja ühiskonna vahekorda. “Ideaalis on ju ka teater omamoodi arvamusfestival, eri väärtuste põrkumise ja arutamise plats. Eelkõige ootame aga hasartseid ja meeleolukaid jutuajamisi,” sõnas Piik.

Linnateatri ala tasub otsida festivali teisel päeval, 15. augustil. Päev algab seal värskete uudistega – näitlejad teevad varajaste ärkajate eest ära hommikuse lehe-, Facebooki- ja internetisirvimise, lugedes ette olulisemad hetkeuudised ja kommenteerides kuumemaid teemasid sotsiaalmeedias. Kohale tasub tulla varakult, sest pakutakse ka kohvi ja kooki.

Arutelus “Kultuurialkohol. Alkoholikultuur” räägitakse kunsti ja alkoholi seostest ning uuritakse, kas näitleja olemiseks peab alkoholi tarbima ning kas kultuuri peaks rahastama läbi sõltuvusaktsiiside. Oma kogemustest alkoholiga ning alkoholireklaamides osalemise eetilisusest räägivad Eesti meesnäitlejad.

“Kultuur on alkoholiga seotud muuhulgas rahastamise ja alkoholireklaamides osalevate näitlejate kaudu,” ütles Piik. “Tahame koos aruteludes osalejatega tekkinud pilti veidi mõtestada.”

Puudutatakse ka teatri ja loojate vastutust – mil määral käivad kunstitegemine ja sotsiaalne vastutus kokku ja mil määral on nad eraldi. “Eesti teater traditsiooniliste pereväärtuste kaitsel” küsib dramaturgidelt ja teatrikriitikutelt, kas kärgperede ja samasooliste ühenduste kujutamine laval on kõlbeline. Kui mujal maailmas juhtis teater 1990ndatel võitlust selle nimel, et seksuaalvähemusi ühiskonnas aktsepteeritaks, taasetendab Eesti teater kahesaja aasta taguseid mõisa- ja taluperekondade lugusid.

Linnateatri päevakava lõpetab arutelu ” Sotsiaalne vastutus for dummies. Kuidas saada hoolivaks ja vastutustundlikuks kunstnikuks?”.  Esitatakse küsimusi meediaekspertidele. Kuidas saada hoolivaks kunstnikuks? Millised on võimalikud kasutusviisid tuntusele? Miks üldse ise midagi arvata?

Algab festivali teemaalade programmi tutvustus

14747505719_aa32fe11da_zArvamusfestivali teemaalade programm on tänavu mitmekesine ja põnev – umbes 40 erineval arutelualal puudutatakse teemasid alkoholikultuurist kuni robotite arenemisega seotud eetikaküsimusteni.

„Suur rõõm on näha, kuidas üle Eesti käivad praegu mõttetalgud ja korraldustöö, et enne jaanipäeva oleks kogu festivaliprogramm koos. See tagab, et kõik saaksid tuua augustis Paidesse oma erinevad teemad, probleemid, algatused ja lahendused,” sõnas Arvamusfestivali teemaalade juht Maiu Uus. „Kõige rohkem, koguni viis, on festivalil tänavu haridusteemadega seotud alasid. Arutletakse uut moodi õppimisese, kooliväärtuste, õpetamiskunstide, digihariduse ja kogukonnakoolide üle.”

Arvamusfestivali programmi aitavad kokku panna ligi 100 erinevat ühendust üle Eesti. Festivalilt leiab nii ühe- kui kahepäevaseid teemaalasid, päevas toimub igal alal kolm-neli arutelu. Juba eelmisel aastal festivalil osalenud organisatsioonid toovad Paidesse alad nagu Ettevõtlusala, 21. sajandi eesti pere, Vabakonna kasvulava. Uutest tulijatest on festivalil oma ala näiteks Tallinna Linnateatril, kus näitlejad lahkavad alkoholikultuuriga seotud teemasid: küsitakse, kas näitleja peab tarbima alkoholi ja kas kultuuri peaks rahastama läbi sõltuvusaktsiiside.

Väärtuste alal arutletakse robootikast ja tehisintellektist kuni inimese mineviku omandiküsimuste arutamiseni. „Robotid ja tehisintellektid ei ole päris tööriistad, kuid mitte ka inimesed. Kuid kui nad käituvad väga sarnaselt inimesele, ehk peaksime me neid siis ka inimesena kohtlema,” sõnas Mats Volberg, TÜ eetikakeskuse referent ja üks Väärusteala korraldajatest.

Uued ja varasemast mahukamalt esile toodavad teemad on Toimiv riik, Tööelu ala, Terve elu ala, Rahva Raamatu aed ja Sooala. Teadusalal jagub juttu suure paugu teooriast teaduse populariseerimiseni. Ka sel aastal on inimestel võimalik eri maailmavaatekohvikutes kohtuda ja mõtteid vahetada poliitikutega. Kindlasti on päevaste programmidega kohal kõik kuus parlamendierakonda. Meediakanalitest on mõlemal päeval kohal Postimees ja Ekspress Meedia oma vestlusprogrammidega ja ERR oma stuudioga.

„Arvamusfestivali sisu loomisel mängivad väga olulist rolli kümned ja kümned inimeste ühendused ja sädeinimesed, kes korraldavad arutelusid teemaaladel. Seetõttu oleme sel aastal pööranud palju tähelepanu nende toetamisele ja nõustamisele,” sõnas Arvamusfestivali teemaprogrammi juht Maiu Uus.

Teemasid, mida Paides toimuval festivalil käsitleda, pakuti veebruaris välja rekordarvuliselt – 250. Ideede rohkuse tõttu tuli teemaalade meeskonnal teha hoolikad valikud, mille tulemusena paluti sarnaseid mõtteid välja käinud organisatsioonid koostööd tegema. Tänaseks on kõigist ideedest väljakujunenud ca 150 arutelu või muud põnevat ja inimesi kaasavat sündmust.

Ilmar Raag: informatsioonivõit ei lahenda konflikti

Integratsioonipoliitika alus peitub teineteise tundmaõppimises ja pidevas suhtluses, leiab valitsuse psühholoogilise kaitse nõunik Ilmar Raag. Kuid veel enne, kui saame rääkida inforuumi lõimumisest ja emotsionaalsest rahulolust, tuleb lahendada suurem probleem: ihaldusväärse elukeskkonna loomine.

Raag osales koos ETV+ peatoimetaja Darja Saare, Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse meediajuhi Natalja Kitami ja endise teleajakirjaniku Maksim Rogalskiga eelmisel laupäeval Arvamusfestivali eelüritusel Narvas arutelus „Kas inimesele on võimalik luua inforuumi või loob inimene inforuumi ise?“ ja andis pärast seda intervjuu Arvamusfestivali lehele.

Milline tundub olevat põhiline arvamus, mis inimestel tänase (30. mai) vestluse põhjal inforuumist ja võimalikust infosõjast on?

Arvamusi on väga mitmeid, täna oldi pigem leebed. Siin ei olnud raevukaid ühe või teise poole võitlejaid, isegi kui arutlejad omasid kindlaid seisukohti, olid nõus tunnistama, et ka teiste poole argumendid moodustavad osa tõest.

Kuidas tundus meelestatus ETV+ suhtes?
Saime teada seda, mida saab parandada vaid ajaga. Tundub, et ETV+ pigem umbusaldatakse. Ekstreemsematel juhtudel arvatakse, et tegemist on kanaliga, mis peab hakkama edastama valitsuse teadandeid või tegelema kohalike venelaste ajupesuga. Eks aeg näitab, mis sellest tuleb. Kõik tänased rääkijad kinnitasid aga programmilisi seisukohti, mis on väga kaugel sellest, et hakata puhtalt valitsuse hääletoruks. Igaühel on oma südametunnistus, millest tahetakse [uues kanalis töötades] lähtuda.

Mis oli see arvamus või mõte, mis teile osalejate seast silma paistis?
Kõige huvitavam oli vist see arutelu elavnemise koht, kui mõistsime, et me teame teineteisest päris vähe – eesti ja vene kogukond üksteistest. Narva ei tea, mis mujal Eestis toimub ja ka muu Eesti kardab natuke seda, mis Narvas on. Selle puhul ei aita õigete sõnade kasutamine, vaid inimesed peavad üksteisega suhtlema. On oluline, et toimuks teineteise vahel sotsiaalsed seosed.

Niisiis olukord ei ole päris lootusetu, sest probleemi teadvustatakse?
Ma ei saa küll kohe ühtegi lootuskiirt leida, sest teame, et Ida-Virumaa on maakond, kus praegu toimub kõigist Eesti maakondadest kõige kiirem väljaränne ja see on suurim Eesti regionaalarengu probleem. Võiks öelda, et Põlva või Ida-Virumaa on suhteliselt sarnased: noored lähevad ära, vanad jäävad. Tuleks leida tasakaal, sest mujale mineku põhjuseid ei ole päriselt ette näha. Suur küsimus ei ole mitte emotsionaalsest keskkonnast ja selle üle arutamisest, vaid esimene asi on kindlustada, kas maakonnas on töökohti ja kas tegelikult on elukeskkond olemas või mitte. Selles suhtes ei saa ma täna öelda, et oleksime koerast üle saanud.

Kas ja milline oleks olukorra parandamisel meedia roll?
Meedia ülesanne on seda probleemi üleval hoida. Kui see maha vaikida, ei ole ka kellelgi survet sellele rohkem mõelda. Aga kui palju me siin ka väga muuta saaks? Näeme, et n-ö sisemaise migratsiooni ja Narvast läände mineku taga on unistus ilusast ja kergest elust. Kuid see, et Narva elu jõuaks samale järjele nagu läänemaailma suurlinnade sädelus – sellega on ikka tõesti suured probleemid.

Aga eks ole ka Tallinn neist sädelevatest suurlinnadest arengu poolest üsna kaugel…
Jah.

On teada, et meedia oma erinevates vormides ei ole enam ammu tüüpilise massimeedia moodi, suhtlus ei toimu vaid ühesuunaliselt toimetustelt auditooriumile. Kas praegu ei peaks olema hoopis selline faas, kus meediaspetsialistid õpetavad inimestele, kuidas infot selekteerida?
Jah.

Aga kuivõrd on praegu inimestel inforuumis orienteerumise tarkust?
Tegelikult seda ei eriti ole. Kui praegu antakse koolides valikainena meediaõpetust, siis kui seni keskendus see artikli kirjutamisele või ühe videoloo tegemisele, siis võib-olla peaks praegu esmalt keskenduma meediakriitikale või teadlikule meediatarbimisele. Kui räägime infosõjast, siis esimene samm on ikkagi teadlikkus, seejärel ka valmisolek teistsuguste inimestega ühel moel elama. Eesti on siiski de facto erineva taustaga inimeste kodumaa.

Meenutage, palun, mis teie arutelu algul arvasite, kas hetkel on käimas infosõda või on inforuumis hetkeline torm?
Mina ütlesin, et see on valesti püstitatud küsimus, sest võiksime ju alguses küsida ka seda, kas meil on erinevate arvamustega inimesi või kas meil on erineva poliitikaga riike ning kõik järgnev on vaid küsimus selles, kui raevukalt oma seisukohti kaitstakse.

Kas võib ka siis olla, et nt Vene väga agressiivne meediakajastus ei mõjugi meile, sest oleme harjunud teistsuguse suhtlusega?
Infosõda ei saa eraldi käsitleda. Info on üks osa mingisugusest riikidevahelisest või ka huvigruppide konfliktist. See on vaid üks aspekt, millega tahetakse oma suuremat eesmärki saavutada. Selles suhtes ei tähenda ainult n-ö informatsioonivõit mitte midagi. Seepärast arvangi, et alati tuleks tegeleda ka konflikti enesega, mitte vaid dekoratsioonidega.

Ning viimaks: kuidas teile üldiselt Narva eelfestival meeldib?
Minu arvates on väga lahe. Minu vanaema ja vanaisa olid narvakad ja põhimõtteliselt peaksin ka samuti tundma end natuke narvakana. Kõik taolised üritused, mis seovad Narvat muu Eestimaaga, ongi kõige parem asi. Veelkord: senikaua, kuni asi on ainult deklaratsioonide tasandil (kuigi seegi on oluline, et ka sõnade tasandil tunnistaksime, et Narva on Eesti osa), siis on see täpselt see üritus, mis võiks Narvas olla.

Ja lisaks sellele on meil ju nüüd ka Darja Saar ja Natalja Kitam, kes ütlevad, et hakkame reaalseid tegusid tegema.
Just-just!

30. mail arutlesid Narva [eel]arvamusfestivalil ETV+ peatoimetaja Darja Saar, valitsuse psühholoogilise kaitse nõunik Ilmar Raag, Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse meediajuht Natalja Kitam ja endine teleajakirjanik Maksim Rogalski koos Arvamusfestivali osalistega teemal „Kas inimesele on võimalik luua inforuumi või loob inimene inforuumi ise?“. Arutelu kokkuvõtte leiad siit.

Спасибо, Нарва!

Küllap olid Narva [eel]arvamusfestivali korraldajad Ilmataadiga tõsised vestlused maha pidanud, sest nii kõrvetavalt eredat päikest kui tol päeval, ei olnud sel kevadel Eestis vist paistnudki. Kuid lisaks ilmale – mis alati tundub olevat oluline faktor ja soojenduseks hea jututeema – jääb Narva eelfestival osalejatele meelde oma mõnusa segakeelsuse ja julgete mõttevahetustega. 

„Olen üllatunud, kui äge see ruum siin on, sest ma pole selles lossipargis varem ühtegi üritust näinud. Need kaks asja – Arvamusfestival ja lossipark – lihtsalt väga hästi sobisid kokku,“ sõnas Aet Kiisla, üks eelfestivali korraldajatest.

Tõepoolest, laupäeval Peetri väljakule jõudes polnud mingit kahtlustki selles, mis Narvas toimub: Arvamusfestivali suur helesinine A-täht paistis kutsuvalt Hermani kindluse esisest pargist. Lähemale jõudes tervitavad tuttavad kirjud võrkkiiged, naeratavad asised inimesed ja nii mõnigi leheveergudelt või telepildist tuttav nägu.

Kuid et ilm oli suurepärane ning osalistel alal mõnus pesitseda, oligi sõnarokkimine muretu ja lihtne. Kus siis veel kui mitte Arvamusfestivalil on tunni aja sees võimalik mõtteid vahetada nii Ilmar Raagi kui ka Artemi Troitskiga? Või siis arutleda telemaastiku vanameistrite Ainar Ruussaare ja Janek Lutsuga uue venekeelse telekanali, ETV+ üle? Või hoopiski mõlgutada koos Arvamusfestivali eestvedaja Kristi Liivaga mõtteid, millised on argumenteerimise parimad stiilinäited?

Tõestatud sai seegi, et festivali saab pidada ükskõik millises keeles. Kui Arvamusfestival läheb külla linna, kus enamasti suheldakse vene keeles, siis selles keeles arutlemegi – lihtne! Nii juhtuski ka Narvas, kus arutelude põhiseisukohad tõlgiti vastavalt vajadusele kas eesti või vene keelde. Vanematele inimestele polnud see ilmselt probleem ja andiski ehk hea võimaluse oskusi lihvida. Noorematele osalistele oli see väljakutse paras pähkel pureda. Kuid hea treening sellegi poolest – kui kõigest ka aru ei saanud, hakkasid mõtted siiski liikuma. Millal näiteks sina viimati tundsid, et tahaks nii-ii väga sõna sekka öelda, kuid ei oska peas toimuvat kõneks vormida?

Narva eelfestivali osaleja

Narva eelfestivali osaleja. Foto: Tauno Tõhk

Taolised olukorrad panevad mõtlema, kui palju või vähe me ise igapäevaselt arvestame sellega, et vestluspartner meiega sama taustsüsteemi jagaks; ning kui palju või vähe me selle eelduse eest hoolitseme. See meenutab, et suhtluse aluseks on vaja jagatud väärtusi ja teineteisest lugupidamist. Arvamusfestivali meeskond tahaks, et tekiks ühine arusaam; et astutaks välja igapäevastest eelarvamustest ja hirmudest ning julgetaks neutraalsel pinnal mängida täiesti uute ideedega. Jääb vaid loota, et iga osaline need lihtsad tõed ka muudesse ettevõtmistesse kaasaks.

„Mulle meeldisid need arutelud, kus polnud juures tõlget, oli mõnusam kuulata ja arutelu justkui voolas. Positiivne üllatus oli ka see, kui palju sain aru vene keelest. Ja ka see, kui palju inimesed kaasa rääkisid – arutelud läksid käima! Eestlastega tavaliselt nii ei ole. Isegi siis, kui inimestel oli teistsugune arvamus, öeldi see siin välja. Arvan, et siin võiks edaspidigi väga hästi sel festivalil minna,“ leidis festivalil osalenud fotograaf Tauno Tõhk.

Seega, aitäh, Narva, et meid oma koduhoovis vastu võtsid ja mõtteruumi sisse lubasid. Meil on teineteiselt nii mõndagi õppida, hoiame siis pöidlaid pihus, et me seda päikselist laupäeva silmist ja südamest ei laseks. Taaskohtumiseni! Увидимся!

korraldajad

Narva [eel]arvamusfestivali korraldajad. Foto: Tauno Tõhk

[eel]arvamusfestivali haridusalal kõneldust saad lugeda siin ning inforuumi teemadel peetud vestlustest ülevaate siit. Stiilinäite festivali lõpus koostatud tuleviku Eesti loost leiad aga siit.

Minu Eesti aastal 2040

Narva festivali lõpetas inspireeriv arutelu “Eesti tuleviku lugu otsimas”. Sel puhul ei juhtinud vestlust eeskõnelejad, vaid moodustati arutelugrupid, mille ülesandeks oli leida Eesti tuleviku lugu.

Läbi küsimuste nagu “Mis teeb mulle Eestis rõõmu?” ning “Mida võtaksin kaasa minevikust, et näha seda tulevikus?” sündisid kas üksikud või grupilood, mis iseloomustavad arutelust osa võtnud inimeste nägemust tuleviku Eestist.

Ühe festivalil osalenute ühisloominguna sündinud loo avaldame ka siin:

Minu Eesti aastal 2040

Meil on selja taga palju aastaid seda oma Eestit. Neid aastaid tuleb kindlasti veel. Kuid see, milliseks need aastad kujunevad, on ikka veel meie endi teha.

Mina olen nõus Eesti tulevikule kaasa aitama. Mina tahan unistada. Minul on üks ilus ettekujutus sellest, milline võiks see minu tulevik Eestimaal olla.  Minul on päev aastast 2040.

Ma teen oma silmad hommikupäikeses lahti. Ma olen vaba. Minu enda kujundada on järgnev päev. Ma võin kiita takka, rõkata rõõmust, kurjustada, maha laita – need on minu valikud.

Mul on minu sõbrad. Nad elavad minu südames. Aga nad on ka minu taskus telefonis, laual arvutis, rahakotis ID-kaardil. Ma olen üks suur E. On nii hea, et kõik on nii lihtne. Lihtne on hea.  Lihtsusel ei tasu ennast eksitada lasta. Vaat’ et iga päev muutub midagi. Neid muutusi ma ei karda. Need arendavad mind ja mu riiki.

Jah, mul on valikuid mõelda. Mul on ka valikud teha. Ma tantsin flamenkot, õpin kreeka, hiina ja sango keelt. Ma käin kokakoolis ja õpin tšellot. Homme oli plaan programmeerimist lähemalt uurima minna.

Võimalused on minul. Võimalused on mu lastel. Nende kool on suurepärane. Lapsi on seal koolis maalt ja linnast. Mu laps on õnnelik. Ta elu on mitmekesine. Tal on sõpru, erinevaid sõpru. Mu laps oskab mitmeid keeli. Aga on üks keel, mida ta lisaks teadmisele ka tunneb – meie oma keel, eesti keel.

Ma elan linnas. Minu esiemad seda linna ei tunne. Minu linnas on õhk puhas. Õhk on puhas, tänavad on puhtad, minu meel on ka tänu selle puhas. Roheline on siin. Mul on omad peenrad. Jah, täitsa linnas. Sõpradel on ka.

Ikka veel tõmban päikese tõusuga masti Eesti lipu. Isegi kui seda lippu käepärast poleks, tõuseks see iga päev mu südames. Mul on mu riik, mu rahvas, mu teadus, kultuur. Laulu- ja tantsupidu tuleb ju suvel, kes enam teab, mitmes see on. Aga päris mitmes. Sellest ma ei väsi.

Tantsida täna omi tantse, laulda omi laule, rääkida oma keelt, hoida oma riiki ja kaitsta lähedasi – see on minu päev tuleviku Eestis.

Loo autorid on Inga Jaagus,  Liina Kalamees, Jan Poznahirko, Indrek Rikka, Mariann Rikka, Birgit Rootsi, Maiu Uus.

Arvo Pärt kahe inforuumi liimiks

„Noh, kas praegu on infosõda või kõigest (info)torm veeklaasis?“ esitas Ago Gaškov Narva linnusemüüride ääres suurel arutelualal muiates provotseeriva küsimuse.

„Raske öelda, tundub, et on suur segadus,“ arvas mururohelises mantlis naine esimesest pingist.

„Torm! Kindlasti torm, sest infot on tõesti palju,“ nentis vanem proua arutelu-ala tagumisest nurgast.

„Mulle tundub, et see küsimus on natuke valesti esitatud. Niisamuti võiks küsida, kas inimestel on eriarvamusi või kas erinevad riigid ajavad isesugu poliitikaid. Sellest mõttekäigust edasi minnes taandub küsimus sellele, millise raevukuse astmega kaitsetakse oma arvamusi/riiki/positsioone,“ arvas Ilmar Raag, kes istus koos Darja Saare, Natalja Kitami ja Maksim Ragalskiga [eel]arvamusfestivali arutelus, mis keskendus küsimusele, kas inimesele on võimalik luua inforuumi või loob inimene inforuumi ise.

„See on võitlus inimeste hingede ja mõistuse pärast ja seetõttu pigem sõda,“ arvas Ragalski vastusteringi lõpetades.

Nõnda algas Narva [eel]arvamusfestivali suure arutelu-ala mõtisklus inforuumi kujundamise ja võimaliku mõjutamise üle. Räägitakse ju mitmel pool, et käimas on halastamatu infosõda ja kodunt nina välja pistes saame kindlasti propagandaga korraliku obaduse vastu mõistust. Ning kindlasti on Eestis inforuumist rääkides kõige suurem mure selle üle, kas kohalikud venekeelsed inimesed tarbivad piisavalt Eestis toodetud meediat, kas saavad aru ja tahavad ka kaasa mõelda.

Narva [eel]arvamusfestivali inforuumi arutelus osaleja.

„On võimatu, et tekiks meedia, mis suudaks ühendada kogu rahvast,“ tõdes Raag. Ja küllap ei olegi vajalik sellise monstrumi olemasolu või vähemalt tundub, et seda ei oodanud arutelust osavõtjad. Ühise mõistmise pudelikael on tumedapäise vene noormehe sõnul esmalt see, et kahel Maarjamaal elaval rahvusel on nukralt vähe ühist. Väärtuste, lootuste ja teadmiste vahetamine ning ühise jututeema leidmine võiks rahvustevahelist lõhet oluliselt vähendada.

„Tuleb leida erinevaid teemasid, mis inimesi liidaks. Üks neist võiks olla näiteks kultuur,“ arvas järgmine festivaliosaline. „Niisiis Arvo Pärt kahe inforuumi liitjaks?“ päris Gaškov vastu. „Aga miks ka mitte?“ vastas noormees.

Kuid nagu tõdes Maksim Ragalski, inforuumist rääkides tuleb kindlasti meeles pidada üht reeglit: see on miski, mida luuakse. Päris kindlasti asub seda tegema ka Rahvusringhäälingu uus venekeelne kanal ETV+. „Olen veendunud, et uued vene auditooriumile suunatud projektid on edukad siis, kui sisu vastab siinsete venelaste väärtushinnangutele. Eestlaste ja venelaste väärtushinnangud on erinevad,“ pani Ragalski ETV+ peatoimetaja Darja Saarele südamele, et pelgalt tõlkimisest ei ole kasu.

ETV+ peatoimetaja Darja Saar

Saar kinnitas aga läbi arutelu korduvalt: ETV+ on enamat kui üks telekanal. Vene keelde tõlgitud eesti „Aktuaalse kaamera“ uudiste tekste ei tasu sealt kunagi otsima hakata. Plaanis on teha originaalsisu, millest suur osa on tulnud rahva endi seast ning levida Facebookis, festivalidel, raamatute, näidendite ja rahvaalgatustena. Just nii pannakse alus ühisele suhtlusele, koostöö käigus tõstatakse puudutavaid teemasid ja leitakse sobiv suhtlusviis.

„Olen väsinud sellest, et keegi pidevalt ütleb mulle, kuidas otsustada, mida pean vaatama, tegema ja kuidas elama; et keegi valib välja, mida ja kuidas otsustada. Noored ja vene inimesed on sellest samuti tüdinud. /—/ Et selleks, et mul oleks hea elada, peaksin kaerajaani tantsima? Vabandust, aga mulle meeldivad hoopis ballett ja ooper. See aga ei tähenda seda, et ma ei tahaks anda oma panust riigi arengusse. /—/ Väga kaua on räägitud sellest, et peaks olema rohkem infovahetust, aitab nüüd lihtsalt rääkimisest ja teeme selle ükskord ära,“ sõnas Saar.

Natalja Kitim selgitas hiljem Arvamusfestivali blogimeeskonnale, et ETV+ on praeguseks üleskutse peale saanud enam kui 200 ideed, mis aitavad panna aluse eesti-vene ühise mõistmise platvormile, üks saabunud ideedest teostatakse sügisel. Ning et nüüd tõesti tegutsema on hakatut näitab seegi, et mõne aja eest algas 70 vene ja eesti gümnaasiuminoore meediakoolitus. Segakeelne 35-liikmeline tiim saab oskusi esimest korda suuremalt lihvida augustis, Arvamusfestivalil Paides.