Kagu-Eesti küngaste keskel kohalikest oludest

Kagu-Eesti käänulised teed ja kuppelmaastikud on mind alati paelunud: olen nende keskel üles kasvanud ja neid eemal olles igatsenud. Nad sümboliseerivad minu jaoks samaaegselt kohalolu ja teel olekut, rahu ja igatsust, minekut ja jäämist. Ehkki Eestis vaevalt leidub enam neid, kes elaksid sõna otseses mõttes looduse rüpes, usun siiski, et ümbrus avaldab mõningast mõju ka tänapäeva inimesele. Keskkond, kus üles kasvame, mõjutab me tegevusi ja elulaadi ning sedakaudu me väärtushinnanguid ja tõekspidamisi. See ei tähenda keskkondliku determinismi uskumist. Ajal, mil info ja ideed liiguvad kiirelt virtuaalseid teid mööda, pole üksikisiku geograafiline asukoht enam määrava tähtsusega, kuid endiselt on toimetusi-tegemisi (näiteks põllumajandusega seotu), mis ümbruskonnast lahutamatud. Alati ei piisa e-kirjade saatmisest või online-küsimustike täitmisest, vahel peab ise kohal olema. Füüsilise keskkonna olulisuse kontekstis on väga tervitatav idee arutada mingi konkreetse piirkonna eeliseid ja puudusi sellessamas paigas viibides, kohalike elanike eestvedamisel ja osalusel. Vana postitee ääres paikneva Varbuse maanteemuuseumi territooriumil toimunud [eel]arvamusfestival andis just taolise võimaluse.

Kagu-Eesti [eel]arvamusfestival Varbusel. Foto: Henari Kamenik

 

Esialgu potentsiaalse kitsaskohana tundunud väike arv teemaalasid osutus tagantjärele tarkusena tegelikult ürituse suurimaks tugevuseks. Eelmise aasta Paide arvamusfestivalil olin valikute tegemisel kimpus: mida võtta, mida jätta? Ühel arutelul osalemine tähendas loobumist paljudest teistest, Varbusel seda probleemi ei tekkinud. Oli võimalik liikuda sujuvalt ühelt alalt teisele ning olla kursis kõige toimuvaga. Rahvast oli igal pool just nõnda palju, et iga laval istunud arvaja kohta oli kordades rohkem innukaid kaasamõtlejaid, uudishimulikke küsijaid ja südikaid arutlejaid. Moderaatorid oskasid meeldival moel kuulajaid kaasata ning vältida diskussioonide liigset laialivalgumist. Kõnelejatesse suhtuti lugupidamisega, eriarvamustele jäädi sõbralikult, oma mõttekäigud tehti näidete ja taustinfo andmisega hästi mõistetavaks. Minu jaoks jäi kõikjal kõlama, et inimesed ise tajuvad neil lasuvat vastutust ning võimekust midagi muuta, teisalt ka seotust ülejäänud inimestega. Kohale tulnud näisid proaktiivsed, abstraktsete visioonide asemel räägiti konkreetsetest ohtudest ja võimalustest, jagati mõtteid hõlpsalt hoomatavatest väikestest sammudest, mis igapäevaelu kvaliteeti parandada võiksid. Ökoriigi võimalikkusest mõtisklejad ärgitasid üle vaatama igaühe enda tarbimiskäitumist (mida, kellelt ja miks ostame?), tervishoiu teemale keskendujad soovitasid võimalikult palju ise enda heaolu jaoks ära teha, pöörata tähelepanu oma lähedastele ning vajadusel usaldada spetsialiste, maal elajad jagasid näpunäiteid, kuidas külaellu sobituda. Vahest sümpaatseimaks oli minu jaoks meeldetuletus mitte otsida õigeid vastuseid ja uskuda pimesi kaalukaid arvamusliidreid, vaid püüda saada olukorrast tasakaalustatud ülevaade ja kuulata iseenda mõistuse häält.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *