Hea arutelu aluseks on koostöö, kus oma roll on osalejal, arutelujuhil kui ka kuulajal. Hea arutelu tunnuseks on kaasatud publik – nii passiivses kui aktiivses vormis. Seda mitte ainult sellepärast, et igaüks end hästi tunneks, vaid selleks, et arutelu publiku tähelepanekute ning ideede kaudu võimalikult palju areneda saaks. Küsimuste küsimine on hea viis, kuidas kuulaja saab arutelul kaasas olla, kirjutab SpeakSmarti arutelujuht Kristin Parts. 

Hea küsimuse valem on lihtne. Hea küsimus rahuldab minu kui küsija uudishimu, pakkudes samal ajal mõtteainet ka minu vestluspartnerile ja teistele arutelu kuulajatele. Sellest tingituna on hea küsimus teemakohane ning lähtub käimasolevast arutelust. Head küsimust saab küsida vaid arutelu tähelepanelikult kuulates (loe Arvamusfestivali blogist ka Marleen Pedjasaare 2018. aasta artiklit “Kuula ja sa näed”). 

Kas küsida?

Kuigi antud kirjatüki lõpuosas jagan mõningaid näpunäiteid, mida hea küsimuse esitamiseks soovi korral järgida, ei tasu sellest teha järeldust justkui küsimine oleks mingisugune kõrgem teadus ja igaühe küsimused poleks oodatud. Vastupidi. Arvestades sõna ja keele piiratust ning inimeste vahelisi erinevusi, on arusaamatus, ebakõla, erimeelsus ning konflikt inimsuhtluse loomulikud osad. Selliste olukordade lahenemise üks võtmekohti on justnimelt küsimuste küsimine. Hea küsimus aitab teemapüstitust arendada ning vestluse või arutelu eesmärki paremini täita.

Mõttega arutelu kuulates on paratamatu, et vahel jääb mõni lause segaseks, sõnavõtt puudulikuks või seisukoht nõustumatuks. Kui nii tunneb üks kuulaja, on tõenäoline, et samu tähelepanekuid on teinud ka teised. Seega aitab küsimuste küsimine ühelt poolt tagasisidestada, teisalt täiendada arutelu nõnda, et suurema hulga inimeste ootused oleksid täidetud.

Keskmine inimene võib leida ennast olukorrast, kus küsida justkui tahaks, kuid enesekriitika hoiab tagasi. Kontrollmehhanismina võib endalt küsida, kas minu küsimus võiks olla huvipakkuv ka teistele kuulajatele. Kui vastus on jaatav, siis on küsimusel kindlasti arutelus oma koht ning ka küsimusele “kas küsida” peaks vastus olema “jah”.

Kuidas küsida?

Lihtsuses peitub võlu. Klassikaline murekoht seisneb tihti hoopis n-ö tekkivas monoloogis. Juhtub sageli, et küsijal on väga hea põhiküsimus, kuid seda suuliselt vormides tekib vajadus lisada sinna juurde mitu selgitavat lauset, paar näidet ning vahel mõned lisaküsimused. Debati olukorras juhtub siis tihti, et küsija peamise mõtte tuum läheb kaduma ning vastatakse vaid mõnele kuuldud märksõnale. Sellise olukorra vältimiseks aitavad mõned lihtsad nipid:

• Mida lühem ja konkreetsem on küsimus, seda suurema tõenäosusega on see üheselt mõistetav nii küsija, vastaja kui ka kuulaja jaoks. Seeläbi saab küsimus kindlamalt oodatud vastuse. 
• Tasub alati küsimus enne esitamist enda jaoks sõnastada. Sageli tuleb kuulajal oma küsimisjärge oodata ning küsimuse algne mõte võib hakata ununema, samuti segab inimesi tihtipeale harjumatu avaliku esinemise olukord, kus vahel on küsija poole suunatud isegi kaamera ja mikrofon. Selliste ootamatuste vältimiseks kirjutavad isegi väga kogenud kõnelejad ning väitlejad oma küsimusi üles, et see õigel hetkel võimalikult efektiivselt esitada.
• Viimaseks, ja võib-olla kõige olulisemaks, on hea küsimus sõbralik, toetav ning hinnanguvaba. On lihtne vastanduda ideedega, millega ei saa nõustuda, on arusaadav tunda emotsiooni kõnelejat torkida, nügida ning oma väiteid kaitsma sundida. Mõlemat on võimalik ning sageli ka vajalik teha, kuid kumbagi ei tasu teha halvustavalt või solvavalt. Kõige lihtsam viis tulist arutelu edasi viia, on jääda ise rahulikuks. Hea küsija, ühtlasi ka kõneleja ja kuulaja, on võimelised eristama inimest tema seisukohast ning seeläbi küsima ka küsimusi, mis on suunatud väljaütlemiste, mitte inimese enda pihta. See suurendab lootust küsimusele ka sisuline vastus saada ning aitab arutelul tervikuna areneda.