Ott Karulin on suurema osa oma elust olnud sõnadest ümbritsetud. Olgu need siis mõtted, mis jõudnud tema kui teatrikriitikuni laval toimuvat kuulates või hoopis laused, mida ta viimase pooleteise aasta jooksul hoole ja kaalutlusega peatoimetajana Sirbi külgedele valinud.

Mistap ei olegi imestada, et kui Karulin esimest korda Arvamusfestivalist kuulis, vaatas ta mõttes taeva poole ja ütles: „Lõpuks ometi!“ Tänavu, kolmanda festivali eel hüppas Karulin ise korralduspaati. Sel reedel jõuab festivaliosalejateni tema ja ta abiliste suur maalritöö – Arvamusfestivali kultuuriprogramm.

2013. aasta augustikuus jalutas Ott Karulin – tollal veel põhiliselt teatrikriitik – Paide Vallimäel ja tõmbas kopsu tubli sõõmu esimese Arvamusfestivali asist, kuid mõnusat-mugavat õhku. Ta nautis iga sekundit sõnarokkariks olemisest. Paidesse polnud ta ammu sattunud ning linn oli talle kaunikesti tundmatu, kuid festivali atmosfäär puges talle sügavale naha alla.

Kaks aastat hiljem võib Karulin uhkusega öelda, et 2015. aasta jooksul on Karulin Paides käinud rohkem kui kogu varasema elu jooksul kokku ning Paide on muutunud veelgi südamelähedasemaks. Järgmisel reedel jõuab festivaliosalejateni tema ja ta abiliste suur maalritöö – Arvamusfestivali kultuuriprogramm.

„Armusin arvamusfestivali ideesse juba esimesel aastal, kui see välja käidi,“ tunnistab Karulin särasilmil ja küsib provokatiivselt: „No kes meist ei taha olla rokkar, kas või sõnarokkar?!“ Karulin meenutab, et just asine ja mõnus-mugav atmosfäär oli see, mis teda Paide Vallimäel 2013. aastal esimesel Arvamusfestivalil enim võlus.

„Neil, kes palju teatris käivad, tekib tunne, et peaks tänaval vastu tulevale näitlejale „Tere!“ ütlema, sest sa justkui tunneks teda. Minul oli paljude arvajatega täpselt samamoodi,“ meenutab Karulin kaks aastat tagasi tekkinud emotsioone. Nii paljud, kellega ta oli meedia kaudu korda-mööda arvamusi „vahetanud“, olid nüüd ühtäkki vaid tervituse kaugusel ja valmis ka silmast silma arutlema.

„See ei ole festival „arvamusliidritele“, kes õlleklaasi taga teineteist suurepäraste tekstide ja kasutatud kujundite eest teineteist kiidavad,“ räägib Karulin muigega, „festivali eesmärk on ju algusest peale olnud arvamuskultuuri ja arvamusavaldamise kultuuri arendada; seda peavad õppima mitte ainult need, kes kirjutavad arvamusartikleid, vaid ka need, kes neid loevad – see on võrdselt tähtis.”

Vabatahtliku töö eeldus on isiklik huvi

Kuigi ametlikult on Karulin festivalimeeskonna liige ja kultuuriprogrammi koordinaator tänavu esimest aastat, lõi ta juba mullu aktiivselt kaasa Arvamusfestivali programmi korraldamises. Arvamusfestival ise korraldab ainult mõned arutelud ning suurema osa kavast panevad kokku erinevad organisatsioonid. Nii lõi Karulin eelmisel aastal käed Helen Tammemäega, Tartu oma-algatusliku kultuurilehe, Müürilehe peatoimetajaga, et sõna otseses mõttes panna lehed Arvamusfestivalil ühe katuse alla. Vallimäele kerkis hiiglaslik beež telk, milles arutati üheskoos erinevate generatsioonide soovidest, unistustest, kohustustest ja tulevikust. Hiljem valmis ka Müürilehe ja Sirbi ühine number.

„Seega on nüüd vabatahtlikuna kaasa löömine justkui loomulik jätk,“ ütleb Karulin tänavuse kultuuriprogrammi kuraatorina. Tema enda jaoks on kõige põnevam näha seda, kuidas endas väga enesekindel inimene ühtäkki arutelu keskel justkui avaneks, tunnistades ka oponende seisukohti ning mõistmise võrra rikkamaks saades.

Justkui paratamatu optimistina – tõsi, siiski tervislikult iroonilise elujaatusega – on Karulin kindel, et kui iga osalenu võtab pärast festivali endaga veidi enam mõistmist ja avatust kaasa, ei jää peagi alles neid, kes viimasel ajal vaid tigedaid arvamusi avaldavad. „Mõtle, et igal osalejal on pere, sõbrad-tuttavad, vähemalt kümme inimest, keda ta mõjutab ning keda nood omakorda mõjutada võivad – see ei olegi nii väike hulk inimesi,“ arutleb Karulin.

Siiski nõustub ta väitega, et loomult tagasihoidlikkumaid eestlasti on veidi raskem kaasata. Kuid ta toonitab, et ka need, kes valivad reaktsiooniks vaikselt nurgas istumise, on teinud valiku, mis on võrdväärselt okei. Viimane kehtib eelkõige ühe Karulini vastutusalasse kuuluva projekti, Labürintteatri ühenduse G9 rännak-lavastuse „Ajaproov“ kohta. Selles kaasavat ehk osalusteatrit esindavas lavastuses viivad näitlejad osalejad endaga koos erinevatesse situatsioonidesse ning nii muutuvad ka osalised ise näitlejateks.

„Pean tihti inimeste skepsist vähendama ja ütlema, et kelleltki ei oodata Hamleti monoloogi ette lugemist, oodatud on kõik loomulikud reaktsioonid,“ selgitab Karulin. Just vahetus, vaheldus ja ootamatus on need märksõnad, mis Karulini paeluvad: „Armastan teoseid, mis on ebatäiuslikud ja neid, kus on palju küsimusi. See inspireerib edasi mõtlema ja vaidlema.“ Ning inspiratsioon omakorda ongi mehele kütte eest, mis aju tööle paneb ja tegutsemisindu annab. Karulin tunnistab, et tal on vedanud, et olgu töö vabatahtlik või palgaline – ta saab teha täpselt neid asju, mis teda vaimustavad.

„Eksige festivali sisse ära!“

Arvamusfestivali kultuuriprogrammi õnnestumine on Karulini jaoks samuti õnnemängu taoline ettevõtmine, kuid just see ongi see, mis kuraatorit ennast enim võlub. „Kultuuriprogrammi koostamine ei ole kui McDonald’sis leti kohal olevast nimekirjast oma lemmikmenüü tellimine, teades täpselt, mida sa saad. Siin saad suhteliselt suure riskifaktoriga ja ka teatava ebaõnnestumise tõenäosusega pidevalt muutuva teose. Kirjutan muidugi kahe käega alla kõigele, mille oleme valinud, kuid ma ei välista, et mõned asjad õnnestuvad paremini ja mõned vähem. Minu jaoks on see täiesti okei – nii kunstis ongi. Mõned läbikukkumised võivad teinekord ka olla põnevad vaadata ja kogeda,“ leiab Karulin.

Programm peaks Karulini sõnul pakkuma kõigile midagi sobivat, kuid õnnestumiseks saab lugeda seda, kui osalejad ilma konkreetselt kuskil osa võtmata tajuvad, et on festivali sees. See on justkui emotsioonide, mõtete ja ideede kooslus, mis sundimatult endasse haarab ja hinge soojendab.

„Mulle meeldib uude linna minna avastama nii, et jätan kaardi koju ja eksin tundmatutel tänavatel ära. Ilma abivahenditeta hakkab silm ühel hetkel märkama maamaärke, mille alateadlik jälgimine juhatab sind viimaks taas õigele rajale tagasi. Soovitan seda ka Arvamusfestivalil osalejatele – eksige festivalile ära, laske end õhustikul viia uutesse olukordadesse ja aruteludele või sündmustele, mis ei olnud plaanis,“ jutustab Karulin kerge julgustava noogutuse saatel.

Foto: Kaspar Roost