Eesti õppimis- ja õpetamispraktika vajab muutmist

Pilt Eesti haridusest on vastuoluline – rahvusvahelises võrdluses on meie õpilaste tulemused maailma tipus, teisalt on Eesti lapsed koolis õnnetud, ülekoormatud ja alamotiveeritud. Kõrgharidusega inimeste osakaal ühiskonnas järjest tõuseb, kuid paljud tööandjad ei leia tööturult siiski töötajaid. Seetõttu ongi Eesti haridusringkondades järjest enam kanda kinnitamas arusaam, et seni valdav õppimis- ja õpetamispraktika vajab muutmist.

“Täna peavad inimesed olema valmis pidevalt juurde ja ümber õppima, teistega koostööd tegema ning mitmekesist infot analüüsima, iseennast hindama ja valikuid tegema,” selgitab Noored Kooli vilistlane Sandra Fomotškin. Seetõttu otsitaksegi uutmoodi õppimise teemaalal lahendust kuidas muuta haridussüsteemi paindlikumaks ja kaasaegsemaks.

Fomotškini sõnul on vastuseta küsimusi veel palju, mille üle koos õpilaste, õpetajatel, lapsevanemate, haridusteadlaste ja haridusametnikega arutlema hakatakse. Kas oleme valmis selleks, et kui muutub õppimise viis, võivad langeda ka õppijate teadmised ja tulemused? Kuhu suunas pöörata hariduslaev, et see karile ei jookseks? Kuidas täpsemalt uutmoodi õppimine ja õpetamine välja peaks nägema? Keda see üldse puudutab?

Fomotškin on veendunud, et iga haridushuviline leiab teemaalat omale sobiva teema. Näiteks tõstatab arutelu “Kas õppijakeskne kool kasvatab pehmosid?” küsimuse, kas kool, kus lapsed tunnevad ennast igal hetkel hästi ja õnnelikult, valmistab neid ikka piisavalt hästi ette reaalseks eluks, kus töö ei ole alati jäägitult huvitav ja tuleb hakkama saada ka ebaeduga.

“Eesti hariduse ideaaliks on kujunemas kool, kus õppimine on huvitav ja õpilase individuaalsetest vajadustest lähtuv,” selgitab Fomotškin. See on kool, kus hindeid enam ei panda, õpikoormus on väiksem ning kedagi ei kiusata. Arutelus löövad kaasa Nõmme Gümnaasiumi ajalooõpetaja Indrek Riigor, Pille Slabina TLÜ Haridusinnovatsiooni keskuse juhataja, eesti keele, kirjanduse ja filosoofia õpetaja Indrek Lillemägi Väike-Maarja Gümnaasiumist ja ettevõtja ning Jõhvi Riigigümnaasiumi direktor Tarmo Valgepea.

Arutelu „Elukool või elukestev õpe – kus õpime eluks tegelikult vajalikke oskusi?“ muudab küsitavaks mitmed Eesti vanasõnad, sest uutmoodi õppimides võib käbi kännust väga kaugele kukkuda ja mida Juku koolis õppimata jättis, õpib Juhan hiljem järele, kasvõi 90-aastasena. Elukestva õppe aruteluringis uuritakse, mida saab pideva enesetäiendamise vajaduse rahuldamiseks ära teha inimene ise, tööandja või haridussüsteem. Samuti arutletakse selle üle, kuidas rakendada inimese kogu võimekus, lastes tal nii põhikoolis kui ka tööturule sisenedes valida kõige meelsam teema.

Eesti koolid kasutavad üha enam aktiivõppemeetodeid, projekt- ja õues õpet ning püüavad järjest rohkem arvestada õpilase huvide ja vajadustega. “Kas teineteisele lähenemine tähendab seda, et kool on üle võtmas noorsootöö ja huvitegevuse rolle?” arutleb Fomotškin. Arutelus “Kas tulevikukool vajab eraldi huviharidust ja noorsootööd?” seataksegi kahtluse alla mitteformaalse hariduse eksistents ja noorte valdkonna vajalikkus tulevikus. Küsimustele aitavad vastuseid leida Konguta kooli direktor Liina Tamm, Hele-Riit Vällik Lille maja noortekeskuse juhataja ja Mari Tammaru Kehtna Kunstide Koolist.

AF_Õppepraktika vajab muutmist

Uutmoodi õppimise ala valmib koostöös SA Innove, Noored Kooli, SA Archimedese ja Tallinna Ülikooli Haridusinnovatsiooni Keskusega. Teemaala korraldust toetab algatus Huvitav Kool.

Nii uutmoodi õppimise ala kui ka teiste alade ajakava asub siin: arvamusfestival.ee/kava

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *