Mõte

Viktor pani plakatile öö, selge taeva ja salajase linna

Tänavuse Arvamusfestivali kujunduse autor Viktor Uskov on Tartu Kõrgema Kunstikooli meediadisaini tudeng. Viktor on pärit Narvast, elanud viimased kuus aastat Tartus ning kolis hiljuti Tallinnasse, leides ühest pealinna disainibüroost erialase töö. Varem on ta tegelenud nii kunsti kui maalimise, ent eelkõige siiski disainiga. Viktoriga vestles Arvamusfestivali vabatahtlik Crisely Apri.

Viktor, kuidas jõudsid Arvamusfestivalini?
Tartu Kõrgema Kunstikooli disainitudengid teevad juba kolmandat aastat Arvamusfestivalile kujundusgraafikat. Ka sel aastal korraldati lõpukursuse tudengitele samasugune konkurss. Konkursil osales terve neljas kursus: umbes 12 inimest, lisaks Erasmuse tudengid. Juhtus nii, et minu kavand võitis ning koostöö saigi alguse.

Räägi natuke oma võidutööst.
Minu võidutöö idee ei sündinud sugugi kohe: enne lõplikku disaini tegin umbes 6-7 kavandit. Üks kavanditest oli näiteks pilt, kus inimesed olid ringis, keskel suur Rubiku kuubik. Mõte seisnes selles, et kuubiku erinevad värvid on justkui inimeste erinevad mõtted ja arvamused ning nad proovivad neid paika saada, lahendusi leida. See juhtmõte meeldis mulle väga ning viis mu omakorda ideeni, et plakat võiks edasi anda seda, et tegemist on festivaliga, kus inimesed saavad kokku, et üheskoos rääkida ning midagi ühiskonna heaks ära teha. Järgmisena sündisid kaks sümbolit: öö ning selge taevas. Kui võidutööd vaadata, näeb sealt vaevumärgatavat linna, mis sümboliseerib justkui meie ühiskonda ning inimesi, kes seda paremaks teevad.

Oma töö juures tahtsin saavutada seda, et plakat või disain toimiks eelkõige kutsena. Et see poleks lihtsalt mingit tavaline pilt, a’la ideelamp, vaid tõesti kutse festivalile, kus inimesed proovivad midagi ise ära teha. Tahtsin, et inimesed  mõistaksid, et selleks, et midagi teha, on tarvis lihtsalt alustada ja arutleda. Peab olema mingi alguspunkt.

Kindlasti on iga konkurss kõigile osalejatele kasulik. Ja alati on tore teha ka midagi suuremat: mitte lihtsalt tavalist tänavaplakatit, vaid ikka midagi sellise suure festivali jaoks.

Kuidas kunstini jõudsid?
Noorena tegelesin kunstiga üsna vähe, kuid teadsin juba siis, et tahan kindlasti Narvast ära kolida. Mõistsin, et soovin kolida Tartusse ning Tartu Kõrgem Kunstikool tundus väga hea valikuna.

Tulevikus plaanin ikka kunstiga seotuks jääda ning loodan, et disainibüroos läheb kõik hästi. Varem tegin hästi palju disaini, kuid viimasel ajal olen hakanud rohkem ka joonistama. Seda, kumba mulle rohkem teha meeldib, ei saagi öelda: need on minu jaoks võrdsed. Ainus vahe on selles, et üks aitab raha sisse tuua ning teine annab eelkõige sellist loomingulist naudingut. Arvan, et kunstnikuna läbi lüüa on pigem keeruline, aga samas on iga asi ju alguses raske

Millega lisaks kunstile veel tegeled?
Mulle meeldib väga muusikat kuulata. Käin tihti kontsertidel: alates Tudengijazzist ning lõpetades heavy metal kontsertidega. Mängin ka natuke kitarri. Kunst ja muusika on põhilised.

Kas oled ka ise Arvamusfestivalil käinud?Kahjuks mitte. Samas on mul mingi pilt ürituse olemusest siiski olemas, tean, millest see idee alguse sai, mida festival endast kujutab ning kuidas see kõik toimub. Tänavusele festivalile plaanin kindlasti tulla.

Milliseid arutelusid festivalilt ootad? Tahaksin kuulata kõigest, mis hetkel aktuaalne – poliitilised küsimused, Eesti hetkeolukord. Huvipakkuvaid teemasid on palju. Näiteks olen taimetoitlane ning kuulaksin hea meelega mõnd selleteemalist arutelu. Kuna olen venelane, on minu jaoks huvitavad ka kõikvõimalikud rahvustevahelised küsimused, mis on tegelikult meie ühiskonnas väga pingelised. Arvan, et Arvamusfestival on väga tore asi, mis meie ühiskonnas tekkinud. Kuigi ma pole ise veel festivalil käinud, tekkis mul selle olemusest kuuldes väga suur huvi. Tahaksin väga vaadata ja kuulata, kuidas see kõik toimub.

Viktori töödega saab lähemalt tutvuda siin: https://viktoruskov.myportfolio.com/.

Tulevik läbi laste silmade

Arvamusfestivalile tulles seisab osa lapsevanemaid silmitsi küsimusega, kuhu panna “suurte inimeste” arutelude ajaks laps, et tal ei hakkaks igav. Selleks on festivalil eraldi lasteala ja ka lastehoid, kus jagub põnevat tegevust pikemaks ajaks. Lasteala uudistades hakkasid mulle silma laste kirjutised teemal “Minu tuleviku kodu”. Teatavasti on lapsed meie tulevik, seega võtsin aega, et lugeda, millist tulevikku soovivad endale tänapäeva lapsed.

Foto: Anna Markova

Foto: Anna Markova

 

Maikel: “Minu tuleviku kodu on kuldne loss. Seal on kuldse rüüga valvurid. Aias on palju puid, põõsaid ja lilli. Seal on suur bassein sooja veega. Mul on ka kuldne limusiin.”

Maribel: “Ma tahan elada Prantsusmaal, sest mulle meeldib prantsuse keele kõla. Mul oleks jõe ääres suur maja. Kindlasti oleks mul hobused ja palju ruumi, et nendega ratsutada. Teen tööd, mis on huvitav ja jätab palju vaba aega hobide jaoks. Ma ei tea, mis tulevik toob, aga laste saamisele veel ei mõtle.”

Teele Lotte: “Minu unistuste kodu asub Järvamaa metsas. See on väike kollane puidust maja, millel on valged aknad. Minu kodu elutoas on ahi, mis annab minu perele sooja ja tekitab koduse tunde. Maja katusel on teleskoop, millega saan pilvitutel õhtutel tähti ja kuud vaadelda. Minu kodu hoovis on pisike saun, kus ma oma pere ja sõpradega pühapäeviti pesemas käin. Minu perre kuuluvad mina, minu mees, meie lapsed, kiisud Jass ja Sass ning kutsud Linne ja Liam. Me kõik oleme väga loomasõbralikud. Minu koduga on ühenduses väike loomade päästekeskus, kus asub ka minu töökoht. Ma töötan loomade päästjana ja nende ravijana. Päeval jalutan ma metsas ja otsin haigeid loomi ning toon nad keskusesse ja ravin terveks. Selline ongi minu unistuste kodu.”

Age: “Mina elan Paides. Mul on oma talu. Minu maamaja on 3-korruseline. Ma olen tuletõrjuja. Minu hobi on hokimäng. Mul on mees ja lapsed. Paides sõidavad rongid ka.”

Foto: Johan - Paul Hion

Foto: Johan-Paul Hion

 

Dan: “Kui ma suureks kasvan, siis ma hakkan elama laevas. Ma võtaksin endale koera ja ta nimi oleks Burx, sest see on äge nimi koerale. Mul oleks veel oma eralennuk ja eralaev. Ma oleks siis nagu rikkur, aga mulle ei meeldi palju raha, kuid mulle meeldib osta kasulikke asju ja muidugi ka magusat. Ma veel ei tea, kas ma võtaksin naise, aga veel on aega jah. Mul oleks see maja laeva sees, kus ühes otsas oleks helikopter.”

Erik: “Elaksin Ameerikas New Yorgi lähedal. Töötaksin Google’is. Kodu oleks normaalne, 7-8 toaga. Mul oleks 1 (või mitu) arvutit ja telekas, üks mängukonsool (kindlasti Playstation). Veel oleks veevoodi, laavalamp, MIDI klaverid ja head kõrvaklapid. Maja võiks olla musta värvi, koduloomi võiks olla 2, ainult kassid. Mul võiks olla autoks üks Tesla. HTC Vive oleks üks väga hea asi, mis oleks, Microsoft HoloLens samuti. Mul võiks küll olla üks nimemuutus. Mul võiks olla personaalne stuudio ka. RAZIR asjad, üks Reloop Terminal ja ma võiksin küll olla üks streamer twitch.com/thenintendoteam-is. Youtuberiks tahaks ka saada. Nagu alati, Facebook ei huvita mind.”

Ken-Martti: “Ma tahan elada Tallinnas. Tube oleks mul neli. Elaksin suures majas teisel korrusel. Kõik võiks ära soojustatud olla. Ma tahaks politseiametis töötada, sest mulle meeldivad väljakutsumised. Ma tahan, et oleks üks või kaks last. Kui nad suureks saaks, siis ma sooviks, et neil oleks palju sõpru. Meil võiks olla koduloom ja see oleks kelgukoer. Ta nimi oleks Bosse. Sooviks, et aeg läheks aeglaselt, aga läheb kiiresti ja varsti olengi suur.”

Foto: Kärt Vajakas

Foto: Kärt Vajakas

 

28318300483_aa996e19a3_o

Foto: Kärt Vajakas

Jüri Saar: tuumafüüsik ja kolmanda-silma-mees ei saa kuidagi olla võrdsed eksperdid

Suurte narratiivide dekonstrueerimine maailmas on viinud tänase olukorrani, kus kõik tõed tunduvad olevat nii suhtelised, et tõde kui selline on lakanud olemast, tõdes kriminoloogiaprofessor ja vabaerakondlane Jüri Saar Arvamusfestivali arutelul ”Milline -ism meid päästab?” ja pakkus lahenduseks uusrealismi.

Jüri Saar. Foto: ERR

 

Ta kutsus ka üles tagasipöördumisele valgustatuse juurde.

”Tuleb aru saada, et see, kui meil telesaates on tuumafüüsik ja mõni n-ö kolmanda silma mees kõrvuti justkui võrdsete ekspertidena, ei vasta tegelikkusele,” märkis Saar.

”Kõikide päästmine mõne -ismi läbi pole võimalik”

Kolumnist ja finantsspetsialist Hardo Pajula iseloomustas oma suhtumist kõikvõimalikesse -ismidesse telesarja ”The Wire” autori ühes intervjuus välja öeldud sõnadega.

”Ismidesse uskuv inimene võib ühes küsimuses olla täiesti mõistlik, teises asjas aga täielik idioot,” vahendas Pajula.

Tema hinnangul oli üks esimestes -ismides, mis tänapäevastuvat inimest määratlema hakkas, natsionalism.

”Veel 150 aastat tagasi määratles Eesti alal elanud inimene end esmalt näiteks talupojana ja teiseks – võib-olla, aga mitte kindlasti sedagi – kristlasena. Eestlus on hilisem konstruktsioon. Nii et natsionalism oli ees ja teised -ismid tulid hiljem riburada pidi järele.”

Kommenteerides arutelu pealkirja, tõdes Pajula, et päästmisest rääkides on inimene juba enese teadmata kasutanud kristlikku kontseptsiooni.

”Päästmine, lunastus on kristlik arusaam. Kõikide päästmine pole tänapäeval asi, millest oleks mõtet eriti rääkida. Pääsemine on sügavalt isiklik tunnetus, eks see selgub surma hetkel, kui hästi me ennast tunneme. Aga mingit üldist -ismi, mille abil kõik päästa, pole olemas,” hindas Pajula.

Artikkel ilmus err.ee portaalis.

Mis on ettevõtjal Arvamusfestivalile asja?

Ma lähen Arvamusfestivalile juba neljandat korda ja kutsun kaasa ka oma kolleege ja sõpru. Ma arvan, et arutelukultuuri arengut Eestis peab toetama oma osalusega nii sõnavõtja kui aktiivse kuulajana. Kui ma oma arvamust ei väljenda ja selle eest ei seisa, siis kes ja miks peaks seda minu eest tegema?

Tegusal ettevõtjal on alati kiire ja hea, kui töö kõrvalt jääb aega uudiseidki jälgida või sõbraga mõtteid vahetada. Samas ettevõtlikel inimestel on enamasti mõtteid, mida võiks jagada ka teistega. Kas selleks, et teised saaksid ka edukamalt toimetada, või selleks, et  teised saaksid paremini aru ettevõtjatest, töökohtade ja maksutulu loojatest. Ükskõik, mis ettevõtja Arvamusfestivalile toob, tema aktiivsest osalemisest seal on ühiskondlikult kindlasti kasu.

Kuigi liiga palju levib meil mõte, et kõik ühiskondlikud asjad võiks riik korda ajada. Samas meie maksukogum on veel piisavalt õhuke, et kõiki asju selle arvelt korda ei tee. Ja õnneks on Eestis palju ka inimesi, kes kodanikuna, ettevõtja ja ka ametnikuna võtavad ise midagi vedada, tahavad ise midagi korda teha.

Mina lähen Arvamusfestivali Teadusalale jagama oma teadmisi-mõtteid, mida muuhulgas oma ajast rakendan ka TTÜ kuratooriumis. Swedbanki personalijuht saab sõna Tööelualal. Lisaks jagan Swedbanki kui ettevõtte kogemust vabakonna juubeliarutelus – kuidas me üle kümne aasta oleme kaasa aidanud oluliste algatuste sünnile ja oleme strateegiliste partneritena igapäevaselt vabakonna nii mõnegi liikmega kaasas. Ma tean, et minu headel kolleegidel erasektorist on ka oma näited ja oma tegevused, mis väärivad jagamist. Kui nad võtaksid selle aja, siis me veel üllatuks, kui palju tegelikult täna panustavad ettevõtjad ühiskonda väga erinevates valdkondades nii raha kui Oma aega.

Ka Arvamusfestivali korraldajad teevad kõik vabatahtlikult seda, mida meie riigi edasikestvuse seisukohast on väga vaja  – aitavad tekitada dialoogi erinevate inimeste, mõtete, huvide vahel. Vähim, mis igaüks meist teha saab, on tulla ka kuulama ja kõiki viisakusreegleid järgides oma arvamust avaldada. Parim, mis juhtuda saab, on suurem mõistmine ja teadmistevahetus ettevõtjate, ametnike, vähem ja rohkem aktiivsete kodanike, lapsevanemate, looduskaitsjate, terviseparandajate, tudengite ja kõigi teiste, ka sõprade ning kolleegide vahel.

Näeme reedel Paides!

Robert Kitt, Swedbank Eesti juht

Swedbank on Arvamusfestivali hea partner.

Kuidas hoida moderaatorina Arvamusfestivali head tava?

Marleen_Pedjasaar

Marleen Pedjasaar, moderaatorite koolitaja

Arvamusfestivali moderaatorina oled kindlasti tutvunud ka hea arutelutavaga, kus on toodud seitse peamist punkti, mida arutledes ning vestlusi juhtides tähele panna. Mida aga täpsemalt moderaatorina teha, et Sinu arutelus saaksid kõlada erinevad mõtted, kõik osalejad tunneksid end hästi ja mõnusalt ning Arvamusfestivali heast tavast peetaks kinni? Järgnevad mõned praktilised näpunäited, mida moderaatorina silmas pidada:

  • Mõtle läbi oma arutelu eesmärk. Kas eesmärgiks on lahata mõnda konflikti? Kaardistada ühe või teise teema poolt- ning vastuargumendid? Olla hariv? Olla lõbustav? Visata õhku mõtteid või jõuda järelduste ja kokkulepeteni? Kui eesmärk on selge, on palju lihtsam arutelu juhtida ning hiljem hinnata, kas läks hästi.
  • Vali sobiv formaat. Kui eesmärk on paigas, tasub üle vaadata, kas valitud aruteluformaat ikka toetab seatud eesmärki. Näiteks ei tasu jääda kinni paari eksperdiga paneeldiskussiooni, kui eesmärgiks on panna kuulajaid mõtlema ja kaasa rääkima. Väitlus jälle võib olla hea moodus teema elavdamiseks ning mõlema poole argumentide kaardistamiseks, kuid mitte nii hea meetod vestluse maha rahustamiseks. Formaat peab alati toetama eesmärki.
  • Jälgi oma kava, kuid ole samas paindlik. On hea, kui Sul on kindel formaat ja ajakava ees, mida jälgida. Samas ei tasu kavasse kinni jääda ning ruumi tuleks jätta ka spontaanseteks mõttearendusteks, mis kõigile huvi pakuvad. See, kui paindlik olla saad, sõltub jällegi seatud eesmärgist ning valitud formaadist. Tasub läbi mõelda, mida teeksid näiteks olukorras, kus aeg hakkab otsa saama, kui tõstatub veel üks oluline teema, mille üle kõik arutleda tahavad, kuid mis samas läheb arutelu pealkirjast pisut mööda. Selliseid olukordi võib tekkida mitmeid ning on hea, kui oled lahendused juba varasemalt läbi mõelnud.
  • Lepi enne arutelu kokku mängureeglid. Arutelu reeglites tuleks enne arutelu algust kokku leppida nii ekspertide kui ka osalejate ja kuulajatega. Näiteks on oluline läbi mõelda, kuidas saab keegi sõna; kui pikad peaks sõnavõtud olema; kuidas saab moderaator märku anda, et kõneleja lõpetama hakkaks.
  • Pane tähele, kui keegi demagoogitseb. Enne arutelu tasub endale meelde tuletada, millised on levinumad demagoogiavõtted, et neile siis arutelus tähelepanu juhtida. Sageli ei kasuta inimesed demagoogiat meelega ning piisab sellest, kui palute kõnelejal oma mõtet põhjendada ja selgitada, küsides “Miks?” või “Kuidas?”.

    2015. aasta arutelu “Tehisintellekti moraalne staatus ja võimekate robotite eetilised mõjud”. Foto: Anna Markova

  • Jälgi, et kõigil oleks Sinu arutelus mugav osaleda. Demagoogiavõtteks on ka isiklikud rünnakud ja tulise arutlemise käigus võib juhtuda, et keegi Sinu arutelus osalejatest on asunud argumentide lahkamise asemel ründama kellegi teise isikut. Arutelujuhina on just Sinul vastutus sellistes olukordades reageerida ning tuletada meelde arutlemise head tava.
  • Käivita arutelu hoogsalt ja kaasa kõiki. Arvamusfestival on kindlasti koht, kus klassikaline loenguformaat ei tööta. Mõtle juba eelnevalt läbi erinevaid viise kuulajate kaasamiseks ja kaasa kohe arutelu alguses. Kui inimene on juba pidanud kümme minutit passiivselt istuma, on teda hiljem kaasa mõtlema saada palju keerulisem, kui seda oleks olnud kohe alguses teha. Aruteludes aktiivselt osalemise kohta saab lähemalt lugeda siit. Sel aastal on Arvamusfestivalil ka arutelusildid, mida tasub julgustada inimesi kasutama. Siltidega saab kuulaja öelda nt “Hea näide!”, “Minu meelest oluline mõte!” või “Arvan ka nii!”
  • Jälgi aega. Arutelujuhina on just Sinul kohustus ka kellal silma peal hoida, sest keegi teine ei pruugi seda teha.
  • Palu inimestel sõnastada argumente ning suuna arutlejaid lahendusi otsima. Kui tundub, et vestlus käib vaid väidete tasandil, palu inimestel oma mõtteid põhjalikumalt lahti seletada ning palu neil tuua oma ideede toetuseks tõestust (nt mõni uuring, tabav analoogia või ekspertarvamus). Probleemide lahkamise kõrval tasub kindlasti tähelepanu juhtida ka lahenduste otsimisele.
  • Naudi modereerimiskogemust. Ühte arutelu disainida ja juhtida on põnev kogemus ning osava moderaatorina saad pakkuda hulgale inimestele sisuka poolteist tundi ja palju mõtteainet tulevikuks. Haara sellest võimalusest kinni ning naudi moderaatoriks olemist!

Loo autor on Marleen Pedjasaar, SpeakSmart koolitaja ja moderaator, Arvamusfestivali moderaatorite koolitaja.

Sandra Sillaots, Katerina Danilova: miks vajab Eesti arvamuste festivali?

Nelja aasta jooksul on Arvamusfestival saanud hulgaliselt tagasisidet ja mitte kõik sellest ei ole olnud positiivne. Kas tõesti on tegemist rääkimis- aga mitte kuulamisfestivaliga, arvamis-, aga mitte tegemisfestivaliga, millel suurt praktilist väärtust ei ole? Olgu siinkohal eelmiste festivalide tagasisideküsitluste tulemuste abil paari konkreetse näitega need etteheited ümber lükatud, kirjutavad festivali korraldajad Sandra Sillaots ja Katerina Danilova.

Foto: Kärt Vajakas

 

Arutelud õpetavad kuulama

Ühiskondlikud muutused saavad alguse siis, kui toimuvad muutused inimeste arusaamades või oletustes. Igaühel on vajalikud ressursid ja sisemine tarkus, mis võimaldavad tegutseda ja leida probleemidele lahendusi, vaja on lihtsalt keskkonda, kus neid ideid väljendada.

Arvamusfestivali keskmes on osalejad, st aruteludesse on kaasatud lisaks ekspertidele kõik kohalviibijad – siin pole esinejaid ja kuulajaid. Seetõttu pole festivalil ka lavasid, vaid on arutelualad. Arvamusfestivali omamoodi põhiseaduseks on hea arutelu tava, mida tasub kõigil lugeda ning mis julgustab olema viisakas, aktsepteeriv ja hea kuulaja. Loomulikult ei tähenda see, et eriarvamusi ei tohiks olla, küll aga peaks iga osaleja püüdlema argumenteeritud arvamusavalduse poole.

Arvamusfestival täidab katalüsaatori rolli või nagu arvas eelmise aasta festivalil osalenu: “… on uskumatu, et kahe päevaga on võimalik koguda niivõrd palju mõtteainet ja inspiratsiooni edasiseks tegevuseks. Olen 25-aastane noor ja kui inimesed suudaksid sellisel moel arutada, nagu seda Paides tehti, pidades siin eelkõige silmas teineteise arvamusega arvestamist ja erinevate arvamuste aktsepteerimist, siis sellises Eestis ma tahaksingi elada.”

Arvamusfestival on hea koostööharjutus nii era-, avaliku- kui ka kolmandale sektorile

Kriitikute peamine tähelepanu on suunatud sellele, mis toimub pärast festivali, kuid alahinnata ei tohiks ka seda, mis toimub ettevalmistusprotsessi ajal. Idee esitamisest arutlemisele kulub üle poole aasta.

Festivaliks valmib 230 arutelu – umbes 400 tundi arutlemist, mida üle 100 organisatsiooni korraldavad üksteisega koostöös. Iga arutelu vaieldakse enne läbi: kas idee on piisavalt tugev, kas leidub osalejaid, milline on formaat, kuidas tuleb ette valmistada ning mis on selle arutelu eesmärk. Ühe aruteluala korraldajaid on mõneti kuni 7 organisatsiooni – paljud tõdevad, et kuigi töötavad ühes valdkonnas, ei ole nad varem kokku saanud.

Ühine eesmärk – hea arutelu – aitab korraldajatel ka üksteist paremini mõista. Nii kohtuvadki ühise laua taga nii ministeeriumid, MTÜd kui erafirmad. Heast kogemusest jääb aga positiivne mälestus, mis omakorda aitab luua koostöösuhteid ka väljaspool Arvamusfestivali.

82 protsenti eelmisel aastal festivalil osalenud korraldavatest organisatsioonidest ja üksikisikutest kinnitasid, et said uusi kontakte ja mõttekaaslasi, 87 protsenti kinnitas, et said tegutsemisjulgust. Näiteks sündis korraldatud arutelust “Projekteerides turvatunnet – Eesti riigikaitse ruumiline mõõde” tsiviilkaitse teemadel koostöö EKA arhitektuuriteaduskonna ja kaitseväe vahel, mille tulemusel toimus jaanuaris 2016 esimene magistrantide analüüsiv töötuba Tapa 1. jalaväebrigaadi linnakus. Nelja nädala pärast saab festivalil tutvuda analüüsi tulemustega ja pakutud lahendustega, mille eesmärk on meie elukeskkonna parandamine.

Arvamusfestival on kasvulavaks ühiskondlikele algatustele ja uutele projektidele

Kui abstraktsemad väärtused nagu kuulamisoskus, tolerants ja head kontaktid ei ole veel Arvamusfestivali kasulikkuses veennud, siis siin on ka mõned konkreetsed näited erinevatest ettevõtmistest ja algatustest, mis on alguse saanud just Arvamusfestivalilt.

E-riigi Akadeemia kohtus uue koostööpartneriga Eesti Noorteühenduse Liiduga, mis andis mõtteid, kuidas e-kodanikke kasvatada ja noori poliitilisel ja ühiskondlikul tasandil aktiveeridal läbi e-riigi lahenduste. Festivalil kõlanud mõtete edasiarendustena on avaldatud arvamuslugu ja aasta vältel tehtud tööd selle nimel, et noorte e-kodanikuhariduse teema ja konkreetsed tegevused selle arendamisel läheks sisse Eesti avatud valitsemise järgmisesse tegevuskavasse.

Festival jätab jälje ka Paidesse: “Eelmisel aastal sündis mõte luua Paide oma linnateater. Praeguseks hetkeks oleme juba leidnud noored inimesed lavakunstikoolist, kes mõtlevad, kuidas alustada. Ühesõnaga, eelmisel aastal sai käima lükatud väga suur projekt. Paide linnateater sünnib juba 2017. aastal ning alustab tööd 2018.”

Eelmise aasta Arvamusfestival tõi kokku ka inimesed, kelle meeles mõlkus idee kogukonnakooli rajamisest. Teibi Torm, Tagasi Kooli eesvedaja ja kogukonnakoolide arutelu üks korraldajatest 2015. aastal: “Aruteluga soovisime tutvustada laiemale avalikkusele, miks uusi koole luuakse, et suurendada teadlikkust ja leida kaasamõtlejaid erakoolide tegutsemise toetuseks. Festivalil õnnestus see väga hästi – arutelu tulemusel sündis uus kogukond, kes nüüd juba aasta koos tegutseb ja on muu hulgas nt esitanud ühispöördumise haridus- ja teadusministeeriumile erakoolide asjus.”

Suvine festival pakub head emotsiooni

Vähetähtis pole ju lõpuks ka see, et lisaks erinevatele pragmaatilistele väljunditele on need kaks augustikuist päeva Paides ka lihtsalt tore viis, kuidas aega veeta, akusid laadida ja sõpradega kohtuda.

2015. aasta festivalil osalenute tagasisidest selgub, et 90 protsendi osalejate ootused täitusid ja kel ootusi polnudki, said väga meeldiva üllatuse. Pragmaatikutele pakume aga järgmise argumendi: festival on kasulik, sest see pakub inimestele head emotsiooni – kes halvas tujus ikka maailmamuutvaid asju teeb?

Allikas: Postimees