Paide arvamusnädala avadebatil arutleti linna avatuse teemal.
16.–23. aprillini kestev Paide arvamusnädal kuulutati välja kui väike eelsoojendus Arvamusfestivalile. Tegelikult võis juba esimese arutelu järel tõdeda, et vähemalt paidekad eelsoojendust ei vaja – festivali õhustik pole siit vahepeal kuskile kadunudki.
Esmaspäeva õhtul peetud esimene arutelu „Avatus algab südamest ehk tere tulemast Paidesse?“ pidi tooma selgust Paide ja kogu Järvamaa avatuse või suletuse kohta. Teisipäeval otsiti vastust küsimusele, kuidas kogukond saaks aidata raskustes lapsi ja noori. Arvamusfestivali Järvamaa koordinaator Maiko Kesküla oli pärast esimesi arutelusid veendunud, et arvamusnädal tuleb Paides ka järgmisel aastal. Mitte sellepärast, et vajaksime festivaliks eelsoojendust, vaid vastupidi – inimesed on väga avatud, tahavad kogukonnale olulistel teemadel kaasa rääkida ning nende mõtted ja ettepanekud inspireerivad ka teisi. „Huvitav on kogeda, et arvamusfestivalilik avatud ja mõnus atmosfäär ei teki mitte ainult festivalil, vaid tekkis ka arvamusnädalal. Juba praegu on tulnud nii palju positiivset tagasisidet, et olen veendunud, et sellised kevadised mõttetalgud tulevad kordamisele,“ ütles ta pärast teisipäevase arutelu „Rõõmu vargus“ lõppu. „Tundub, et Paide võtab aina rohkem arvamusfestivali identiteeti üle,“ tõdes Maiko. Kõige rohkem hindas ta seda, et arvamusnädala üritused olid isetekkelised ning arutlusel olid elulised ehk päris teemad, mis kogukonna liikmetel on südamel olnud.
„Rõõmu vargus“ tõi kokku laste ja noortega tegelejad, et leida rohkem ühiseid koostööpunkte. Arutelust jäi kõige jõulisemalt kõlama kaks mõtet. Esiteks: „Märkame, märkame ja veel kord märkame!“ ehk raskustes lapsed ja noored peaks olema meie kõigi südameasi – oleme avatud ja kui näeme kedagi abi vajavat, siis anname sellest ka teada. Teine mõte, mis samuti korduvalt esile tuli, oli see, et kõik pole sugugi kinni raha vähesuses, vaid koos suudame me ka vähesega palju ära teha. Peaasi, et meil on tahet hoolida!
Avadebati „Tere tulemast Paidesse?“ pisut umbusklik toon muutus arutelu käigus sootuks ja õhtu lõppedes oleks julgelt võinud küsimärgi hüüumärgiga asendada. Selgus, et umbusk võib tulla kommunikatsiooni vähesusest. Ettevõtja Enno Vaab märkis, et võib-olla pole me võõrastele väga avatud olnud seetõttu, et me ei tea, miks nad siia tahavad tulla. Kui me kuuleme nende eesmärkidest, on meil palju kergem neid vastu võtta. Tulijatel on omakorda kergem kohaneda, kui kogukonna väärtused on neile sõnastatud. Teisalt soovitas Enno Vaab siia tulla soovijatelt küsida, millised on nende ootused ja vajadused. Sest tegelikult on meil kõik võimalused olemas!
Liana Roosmaa siseministeeriumist rõhutas, et esmalt tulebki selgeks saada, et me tahame siia uusi inimesi. Nii kaua, kuni pole selget otsust, ei lähe keegi ka välja pakkuma, et vaadake, kui vägev staadion meil on või kui ilus elukeskkond armsate majadega või et lapsed saavad jala turvaliselt kooli minna. Kalamaja elanikuna on ta näinud, et pärast laste sündi kolivad paljud linnast välja rahulikumasse elukeskkonda. Liana on kindel, et kui Paide linn reklaamiks Kalamajas oma tugevusi, koliks mõni noor pere kindlasti siia.
Maiko Kesküla õhutas nägema suuremat pilti. „Kui meil on inimeste pärast konkurents, siis me ei saa lokaalselt mõelda, me peame mõtlema riigiüleselt,“ ütles ta. Võib-olla oleks rahulik Järvamaa nii mõnegi Ukraina elaniku unistus? Liana Roosmaa kinnitas seda mõtet. Kaks Ukrainast pärit arsti tunnistasid talle just hiljuti, et on Eestis kõige õnnelikumad, sest saavad töötada haiglas, kus on tipptehnika. Ka teistes riikides on inimesi, kes väärtustavad turvalist elukeskkonda, puhast õhku ja loodust ning on kergesti nõus loobuma supermarketitest ja ööklubidest. Maiko lisas, et meie oma lapsi ja noori aitavad siia kinnistada head suhted, olgu need siis tugevad peresuhted või kogukonna toetus.
Tema mõtet kinnitab 11-aastase Tommy kirjutis arutelu taustaks olnud näituselt „Minu tulevikukodu“. Tommy näeb oma tulevikku Paides, kus ta elaks naise ja kahe lapsega korvpalliväljaku kõrval oma majas ja töötaks automehaanikuna suures garaažis. „Elaksin Paides, sest siin on rahulik. Koju istutaks ma palju taimi. Igal sügisel käiksime perega seenel. Suvel sõidaksime ratastega metsaradadel ja sööksime metsmaasikaid. Iga pühapäev oleks perepäev. Selline ilus elu oleks mul Paides.“