Kommunikatsioonitiimi vabatahtlik Jakob tööhoos. Foto: Tauno Tõhk
2015. aasta kevadel oli mul au osaleda Arvamusfestivali tolleaegse kommunikatsioonijuhi Liis Kängsepa Tallinna Ülikoolis loetud uudisloo kursusel. Esimese kursuse elevil ajakirjandustudeng nagu ma olin, hoidsin silmi ja kõrvu lahti võimalike praktikakohtade osas eelolevaks suveks. Ja täiesti ootamatult mainis Liis, et Arvamusfestival otsib endale kommunikatsioonivabatahtlikke. Otsustamiseks kulus umbes täpselt nii kaua aega, kui sõidab tramm Tallinna Ülikooli juurest Telliskivi tänavale. Olles trammist maha astunud oli mul selge, et minust võiks tõepoolest saada Arvamusfestivali vabatahtlik. Tõsi, ei saa just öelda, et oleksin festivalist enne seda aega kuigi palju teadnud – loomulikult olin ma näinud meedias festivali kajastamist, kuid pikemalt Paidesse, rääkimata siis festivalile, ma enne sattunud polnud. Seega oli aeg avada Gmail ning vajalik kiri Liisile teele panna.
Nii leidsingi end ühel päeval Arvamusfestivali kommunikatsioonimeeskonnas, toomas lugejateni lugusid kõikidest põnevatest aruteluteemadest, inimestest ja sündmustest, mis kokku moodustavad Arvamusfestivali. See oli üks vahva aeg. Sain anda panuse Eesti ühe ägedaima ühisürituse valmimisse kirjutades lugusid ja tehes intervjuusid terve suve läbi. Ka hommikul kell kuus Tartusse sõitvas bussis või pärastlõunases Saaremaises päikeses kärbseid tõrjudes sain aidata festivaliblogisse postitatud kirjutistest mosaiigikildude abil festivali tervikpilti kokku kleepida.
Ja siis saabus august. Koos festivaliga. Mäletan, kui istusin Arvamusfestivali pressikeskuses, viimistledes järjekordset festivalieelset lugu, ja avatud aknast kostis erinevatelt arutelualadelt muudkui “üks-kaks” mikrofonidesse hüüdmist ning rõdudelt kolistamist, kui seltskond tehnikuid internetti üles seadsid. Õhus hõljus midagi salapärast ja ootusärevat – nagu enne sünnipäevapidu, mil laud on juba kaetud, kuid külalisi veel ei ole. Kauaks meile seda rahu ei antud, sest külalised tulid. Mitte kümne ega saja, vaid tuhandete kaupa. Kaheksa, üheksa, kümme tuhat inimest voolas Paidesse aruteludel osalema.
Jah, need kaks festivalipäeva olid parajalt hullumeelsed ja kui neid praegu meenutan, meenuvadki lakkamatu jutuvada, rätsepiste ja murumätas ning läpaka klaviatuur, mida ennastunustavalt 12 tundi järjest toksisin. Ikka trepist alla arutelule ja trepist üles kirjutama. Trepist alla arutelule ja… Kuni järsku leidsin end festivali teise päeva õhtul Ekspress Meedia alal maas istumas ja rohukõrtest sõrmuseid punumas, minust mööda voolamas augustikuiselt sume festivaliõhtu oma lausekatkete, naeruturtsatuste ja heade mõtetega. “Vau, äge,” mõtlesin endamisi. “Nii mõnus!” Ja see tunne on mind tänaseni saatma jäänud. Just seetõttu saatsin vaevalt kolm kuud hiljem kirja, kinnitades, et soovin aidata valmis meisterdada ka 2016. aasta Arvamusfestivali.
Ja siin ma nüüd olen, kirjutamas tagasivaadet sellele, mis oli. Sel aastal on festival veelgi suurem, veelgi mitmekesisem ja vahvam. Seega on minu ja tegelikult kogu meeskonna käed ja jalad tööd täis juba täna, et festival valmiks. Tulekul on veel palju head, vahvat ja põnevat. Püsige lainel ning näeme juba peagi Paides!