Arvamusfestival

Arvamusfestival on demokraatiafestivalide ühenduse liige

Arvamusfestival, Demokraatiafestivalid, Uudised,

Põhja- ja Baltimaade demokraatiafestivalid on teinud aastaid tihedat koostööd. See sai ametliku vormi märtsikuus, kui kaheksa riigi festivalid ning üks üle-euroopaline festival asutasid Rahvusvahelise Demokraatiafestivalide Ühenduse (IDFA).

Oslos toimunud asutamiskoosolekul arutasid festivalide korraldajad ühiste eesmärkide ning põhimõtete üle ja jagasid omavahel parimaid praktikaid, kuidas festivale ette valmistada, läbi viia ning tulemusi ja mõju hiljem mõõta. Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauringu sõnul on ühendusega liitumine suur samm festivali arenguteel.

“Viimaste aastate jooksul oleme olnud tunnistajateks arvamusfestivalide populaarsuse kasvule kõigis liikmesriikides – 2018. aastal külastas demokraatiafestivale Euroopas üle 600 000 inimese. Tundub, et tänapäeva demokraatiate kodanikel on sisemine vajadus sääraste kohtumispaikade ning sisukate vestluste järele,” ütles Maiu Lauring. “Eriti hea meel on selle üle, et saame teiste riikide festivalidega koos otsida viise muuta kvaliteetsemaks vestluste sisu. Peamine küsimus on, kuidas luua võimalusi näost näkku argumenteeritud suhtluseks eri kogukondade ja gruppide vahel,” märkis ta.

Demokraatiafestivalide ühenduse eesistuja Zakia Elvangi sõnul on väga oluline populariseerida festivaliformaati, mis annab uut jõudu demokraatiale, tugevdades poliitilise süsteemi ja kodanike vahelist sidet ning mis loob ruumi dialoogidele ning laiemalt ühiskonnas osalmisele.

Demokraatiafestivalide ühendus koondab enda alla festivalid, mille platvormidel saavad pidada demokraatlikku dialoogi kodanikuühiskond, poliitikud, ärimaailm, meedia, ülikoolid ning laiem avalikkus. Selle eesmärk on tugevdada olemasolevaid demokraatiafestivale, et aidata järgmistel riikidel ja korraldajatel luua sarnaseid üritusi ning ühendada tarkus ja tahe, et festivalidest saaks demokraatlikke muutusi läbi viiv jõud. Ühendus on hea platvorm, kus jagada oskusteavet ning parimaid praktikaid, rääkida väljakutsetest ning aidata üksteisel leida sobivaid lahendusi.

Juba praegu on demokraatiafestivalide formaadi vastu tundnud suurt huvi riigid, kellel soov korraldada oma festival. Augustis toimub esimene üleriigiline demokraatiafestival Hollandis, kuid huvilisi on ka Türgis, Ukrainas, Etioopias ning mitmetes teistes riikides.

Loe lähemalt demokraatiafestivalide ühenduse kohta: www.democracyfestivals.org.

Jälgi festivalide tegemisi ka Facebookis, Instagramis ja Twitteris.

Foto: @nyebilder.no

Arvamine kui rahvakunst

Arvamusfestival, Blogi, Ideekorje, Meist meedias,

Sel suvel toimub juba seitsmes arvamusfestival Paides. Hiljuti lõppes ideekorje, kus sai läbi sõelutud enam kui 200 teemat, kirjutab Maiu Lauring Maalehes. Mis siis on meil, eestimaalastel, aastal 2019 südamel?

Mõneti sümboolselt pälvisid eesti keele aastal tavalisest suuremat tähelepanu keele, kultuuri ja rahvuse küsimused. Välja joonistusid ka suurandmetega seotud teemad – ühelt poolt ettevõtete ja riigi kogutud andmed kui võimalus midagi paremaks teha, teisalt andmete jagamisega seotud turvariskid.

Kolmas suurem ring teemasid puudutab tulevikku vast kõige teravamalt – kliimaküsimused ehk laiemalt planeedi Maa saatus, igaühe võimalused koduplaneeti säästvamal moel kohelda, aga ka sellega seotud umbusk.

Suvel on võimalus need ja kümned teised teemad läbi rääkida, oma seisukohti põhjendada ning selgitada, argumente luua ja märgata, üksteist kuulata ning seeläbi sisukat ja edasiviivat arutelu pidada. Peame arutelus sündinud väiksematki nihet uue teadmise või parema mõistmise suunas omaette väärtuseks. Seekord, kui festival sünnib koostöös rahvusülikooliga, on eriline tähelepanu teadmistepõhisel lähenemisel.

Arvamusfestivali eestvedajate üks tänavusi unistusi on varakult nügida selgelt sõnastama arutelude eesmärki, et ühiselt mõtestada vestluste väärtust. Ideekorje tulemuste järgi on ligikaudu poolte arutelude puhul soov luua mõne teema või nähtuse paremat mõistmist, kolmandik aruteludest soovib jõuda uute lahendusteni või testida olemasolevaid, samuti korraldatakse tagasivaatavaid arutelusid, mille mõte on saadud õppetunnid läbi rääkida ja analüüsida.

Me ise peame oluliseks ka noorte aktiivsete kodanike pealekasvu, millele festivalil vabatahtlikuna tegutsemine kaasa on aidanud. See on suur asi. Kui mõistmine on ka teie soov, siis saame 9. ja 10. augustil kokku Eestimaa südames Paides!

Arvamusfestival ootab laste aruteluideid

Arvamusfestival, Pressiteated, Uudised, ,

Arvamusfestivali algatusena on ka sel suvel festivali programmis lastearutelud. Tegemist on laste korraldatud ja läbi viidud aruteludega just neile tähtsatel teemadel. Lastearutelude ideekorje kestab 30. märtsini.

Arvamusfestivali juhtmõte on tänavu tulevik ning seda enam on soov festivali kavva tuua teemasid, mis olulised tänastele alg- ja põhikoolilastele.

“Kaks aastat lastearutelusid on näidanud, et lastel on tahtmist ja julgust isekeskis  olulistel teemadel arutelusid pidada. Samuti on selge, et täiskasvanud ei pruugi teada, mis teemad lastel südamel on – nii kutsumegi just lapsi ise oma ideid välja pakkuma ning suvel ka arutelu läbi viima,” ütles festivali eestvedaja Maiu Lauring.

Lastearutelude alale on oodatud kuni 7. klassi õpilaste arutelud. Teemad, millest rääkida, võib välja mõelda oma sõpruskonnas, huviringis, perekonnas või koos klassiga. “Arutelu võib olla vestlus, aga ka midagi muud, näiteks kõne, piknik või hoopis mõni vahva tegevus või mäng. Peamine, et see aitaks mõnda teemat huvitava nurga alt avada,” ütles lastearutelude ala kuraator Marju Kask.

Aruteluidee saab esitada aadressil www.arvamusfestival.ee/ideekorje kuni 30. märtsini. Arvamusfestivali tiim valib laekunud ideedest välja kaheksa arutelu ning annab nende korraldajatele festivali eel igakülgset nõu ja abi. Lastearutelude kava avalikustatakse koos festivali ülejäänud aruteluprogrammiga juuni alguses.

Lastearutelud on Arvamusfestivali kavas kolmandat aastat. Varasematel festivalidel on lapsed arutlenud nutisõltuvuse, koolikiusu, keskkonnakaitse, aktiivse liikumise ja teineteise aitamise teemal. Arvamusfestival toimub 9. ja 10. augustil Paides.

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Ideekorjesse jõudis 208 ideed!

Arvamusfestival, Ideekorje, Uudised

Arvamusfestival 2019 ideekorje on lõppenud. Meieni jõudis ühtekokku 208 ideed. See on väärt tulemus!

Sel aastal küsisime ideekorje ankeedis täpsemalt arutelu eesmärki. Kõige enam ehk ligi poolte (48%) aruteluideede puhul on eesmärk  mõne teema või nähtuse parem mõistmine, 34% aruteludest soovib jõuda uute lahendusteni või testida olemasolevaid, arutelusid soovitakse korraldada ka õppetundide esitlemiseks (8%) ja info kogumiseks (3%).

Aitäh kõigile, kes osalesid!

Ideekorje analüüs on alanud ning märtsi alguses selguvad tulemused.

Tuleviku teemaline Arvamusfestival ootab aruteluideid

Arvamusfestival, Ideekorje, Pressiteated, Uudised, , , , ,

Seitsmenda Arvamusfestivali juhtmõte on tulevik. Programmi on eriti oodatud arutelud, mis ühel või teisel moel valmistavad ette tulevikuks ning küsivad küsimusi, millele vastuseid veel pole. Arutelud valitakse kavva avaliku ideekorje kaudu, mis kestab 31. jaanuarini.

Tulevik on Arvamusfestivali juhtmõte Eesti Vabariik 100 juubeliperioodi viimaste riigi loomise verstapostide valguses. “Iga riik on loodud selleks, et püsida igavesti – eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine üle aegade on Eesti riigi alusmõte. Sada aastat pärast riigi sündi on õige aeg seada sihte tulevasteks aastasadadeks. Sellepärast ongi mõttekas vaadata ettepoole, tulevikku – nii hästi kui oskame, st parima akadeemilise ja intellektuaalse võimekusega, mis meil on,” ütles EV100 juhtrühma esimees Toomas Kiho.

Festivali eestvedaja Maiu Lauringu sõnul on paratamatu, et tulevik toob kaasa üha rohkem muutusi ning et inimesele on loomuomane olla nende suhtes ettevaatlik. “Seitsmendal Arvamusfestivalil küsime, millist tulevikku ise loome tänaste valikute, tegude ja sõnadega? Kaasates parimat teadmist ja arvestades inimliku ettevaatusega, arutame koos, millist tulevikku soovime ning teeme ühisloomes algust sellise tuleviku kujundamiseks,” ütles Lauring.

Rahvusülikooli 100. sünnipäeva aastal on tuleviku mõtestamisel eriline tähelepanu Tartu Ülikoolil ja teadlaste rollil avalikus diskussioonis. “Rahvusülikool 100” projektijuhi Kadri Asmeri sõnul on oluline mõista, et sada aastat eestikeelset kõrgharidust on kingitus kogu Eesti riigile ja see ei ole ainult ühe ülikooli uhkus. “Rahvusülikooli ülesanne on olla ka ühiskondliku arengu eestvedaja ja probleemidele lahenduste pakkuja, seistes seejuures eestikeelse kultuuri ja teaduse eest,” ütles Asmer.

Tuleviku täpsemaks orientiiriks on seatud aasta 2035, mis on ka Eesti riigi uue pikaajalise strateegia koostamise aluseks. Arvamusfestivali ideekorjesse on oodatud arutelud, mis aitavad lahti seletada mõnd keerulist teemat, luua paremat mõistmist eriarvamusel osapoolte vahel, tutvustada uut teadmist, pakkuda nutikaid lahendusi või küsida küsimusi, millele vastust veel pole. Nagu ikka on oodatud arutelud kõigilt, nii üksikisikutelt kui asutustelt, ettevõtetelt, vabaühendustelt ja võrgustikelt.

NB! ideekorje on selleks korraks läbi. Aitäh, laekus üle 200 idee ja ettepaneku!

Küsimuste korral palume kirjutada aadressil info@2019.arvamusfestival.ee ning festivali korraldajad annavad suunavat nõu. Arvamusfestival toimub 9. ja 10. augustil Paides.

Laste depressiooni aruteluks andis põhjust elu ise

Arvamusfestival, Ideekorje, Mõte, , , ,

Oma kogemuslugu arutelu “Laste ja noorte depressioon” korraldamisest jagavad idee autor Mari Väärtnõu ja arutelujuht Kätlin Merisalu. Postituse lõpus jagavad mõlemad oma kolm soovitust neile, kes alles kaaluvad arutelu korraldamist Arvamusfestivalil. 

Mis arutelu ja miks korraldasite?

Mari: Teemaks oli laste ja noorukite depressioon. Põhjuse arutelu korraldamiseks andis elu ise, kuna oma töö iseloomu tõttu puutun igapäevaselt kokku lastega, täpsemalt lasteaialastega, kelle käitumine reedab emotsionaalseid pingeid nii peresiseselt kui rühmakollektiivis. Nii kurb kui see ka pole, on spetsialistid märganud laste vaimse tervise häirete olulist tõusu. Me võime oletada, mis on nende põhjustajaks, kuid tihti ei tule toime kõige elementaarsema – märkamisega.

Kätlin: Mina sattusin arutelu juhtima täiesti juhuslikult, kui soovitasin Marile hoopis noori, kes vestluses võiks osaleda. Pikalt mõtlemisaega ei võtnud, kuna teema on mulle väga südamelähedane. Miks? Uuringute järgi esineb umbes 15-20% lastest vanuses 1-15 eluaastat mõnel eluperioodil vaimse tervise probleeme ja see on teema, millest on vaja rääkida.

Arutelu väärtus teie enda jaoks ja laiemalt?

Mari: Täiskasvanu kipub lapse tundeid tihti alavääristama ning tema muresid pisendama. Arutelu võimaldas ausalt ja teadmispõhiselt avada laste ja noorte vaimse tervise häirete teemad. Arutelus osalejate poolt öeldu leidis mitmes meediaväljaandes ära märkimist. Teema leidis kajastamist ka Õpetajale Lehes. Suurimaks väärtuseks vast oligi  tuua tõsine teema avalikkuse ette ilustamata – probleem on olemas, mida nüüd edasi teha?

Kätlin: Paneeldiskussioonis osalejad, kelleks olid lastepsühhiaater Anne Kleinberg, Peaasi.ee juht ja kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa, Paide Gümnaasiumi õpilane Kaarel Vene ning Helen Voogla Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumisest, muutsid raskel teemal rääkimise lihtsaks ning loodud turvaline keskkond julgustas kuulajaid oma mõtteid avaldama ning küsimusi esitama. Ma leian, et see oligi arutelu suurim väärtus nii korraldajate kui ka osalejate jaoks.

Mari kolm soovitust arutelu korraldajale

  1. Teema valikul lähtu sügavast isiklikust huvist, võimalusel ka kogemusest.  Ole teadlik, et ühiskonnas väga ilmsete ja avalike teemade varjus peituvad veelgi olulisemad murekohad.
  2. Leia asjatundlikud osalejad. Lihtsalt tuntud nimi ei pruugi tagada arutelu kvaliteeti. Ära välista aruteluringi kutsuda mõnd skeptikut – ka see annab diskussioonile värvi.
  3. Arvesta oma rahaliste võimalustega. Arutelu korraldamine eeldab teatavaid rahalisi väljaminekuid. Kui soovid oma teemat modereerima tuntud meedianägu, kalkuleeri oma väljaminekuid erilise täpsusega.

Kätlini kolm soovitust arutelu korraldajale

  1. Ei ole olemas õigeid ega valesid teemasid. Teema, mis on Sulle südamelähedane, ongi arutelu korraldamiseks see õige.
  2. Arutelu korraldamisel loo enda ümber meeskond, kes aitab teemat avada ning mitmekesistada. Mitu pead on ikka mitu pead.
  3. Arvamusfestivali päeval ei tasu muretseda selle pärast, kas kuulajaid tuleb või ei. Iga teema jaoks on kuskil keegi.

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Kärt Vajakas

Arvamusfestivali arutelu – mida külvad, seda lõikad

Arvamusfestival, Blogi, Mõte, ,

Korraldasime Eesti Vegan Seltsiga üle-eelmisel Arvamusfestivalil arutelu pealkirjaga „Veganlus – enesepiiratud või tervislik toitumine?“. Tegelikult oli küsimus retooriline, sest juba teadsime vastust hästi (ja kui sina veel ei tea, siis veganlus on üks tervislikemaid valikuid). Hoolimata sellest, et me ise midagi uut teada ei saanud, oli tegemist meie jaoks väga eduka aruteluga. Külvasime sellega seemne, millest oleme juba mitu korda saaki lõiganud. Lähtusime arutelu ette valmistades kolmest põhimõttest.

Tekst: Kadri Sikk, Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige

1. Impordime teadmised
Kuna Rootsis ja Soomes on veganlus täiesti aktsepteeritud toitumisviis kõigile, kutsusimegi mõlemast riigist arutelus osalema usaldusväärsed asjatundjad, kes oskasid avada rahvusvaheliselt tunnustatud seisukohti veganluse tervisemõjude kohta. Rootsist käis ühingu Arstid Tuleviku Heaks eestvedaja, onkoloog David Stenholtz, Soomest aga Põhjamaade toitumissoovituste töörühma liige ja Helsingi Ülikooli toitumisteaduste professor Mikael Fogelholm. Meie kogemus naaberriikidega on olnud väga positiivne nii tol arutelul kui hiljem – ikka tullakse hea meelega külla ja jagatakse teadmisi.

2. Vaenlane on informeerimata sõber
Võime ju vahel pahandada Eesti tervisevaldkonna eestkõnelejate väärarusaamade üle veganlusest, kuid ega sellest keegi targemaks ei saa. Skeptikutest tondi tegemise asemel pidasime paremaks mõelda end nendega sõpradeks, kelle eksiarvamustele ruumi teha ning keda suunata infoni, mida meie juba teadsime. Selleks kutsusime neid julgelt arutelusse, oli aga küll tükk tegemist, et keegi sinna ka tuleks. Lõpuks saimegi koos väliskülalistega kokku väga erinevatel seisukohtadel asjatundjad, nende hulgas perearst dr Karmen Jolleri ja suure skeptikuna tuntud Eesti Lastearstide Seltsi juhataja dr Ülle Einbergi. Selle kõige tulemusena mõjus arutelu objektiivsemalt, aga sellest olulisemana astusime enda jaoks tähtsa sammu koostöö suunas nende organisatsioonide ja ekspertidega, kes kujundavad toitumisküsimustes Eesti avalikkuses arvamust. Lõppude lõpuks oleme ju siiski kolleegid.

3. Las asjatundjad räägivad
Meie võisime veganitena Eestis rääkida, kui hea valik see on tervisele, kuid tol hetkel meid veel piisavalt tõsiselt ei võetud. Seega tegime valiku ise üldse püünele mitte minna. Nägime vaeva ja otsisime moderaatoriks inimese, kes oli ühe jalaga kummaski maailmas: arsti ja vegani dr Marta Velgani. Asjatundlike väliskülaliste ja oskusliku moderaatoriga tagasime, et hirmujutud veganlusest said adresseeritud võrdsetel alustel ehk tervisevaldkonnas tunnustatud inimeste poolt. Lisaks nendele kolmele põhimõttele pidasime silmas soolist tasakaalu, mis õnnestus hästi. Kõige selle tulemusena oli meie arutelu tookordse festivali üks kõige populaarsematest, mida kajastati meediaski. Oleme jätkanud väga head koostööd moderaatoriks olnud Marta Velganiga, keda me eelnevalt ei tundnud. Samuti võime täna öelda, et oleme saavutanud tervisevaldkonna organisatsioonide ja ekspertide seas hea maine ning tõsiseltvõetavuse, mille pinnalt on koostööd teha juba hoopis parem.

Seega soovitan mõelda oma pikaajalistele eesmärkidele ning võtta ette hea arutelu korraldamise – see on vaeva väärt!

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Kärt Vajakas

Kuidas me seda teeme? #olenvabatahtlik

Arvamusfestival, Mõte

Tänavu augustis toimus järjekorras kuues Arvamusfestival, mille missioon on kasvatada kodanikujulgust ning edendada arutlevat demokraatiat. Kahe päeva jooksul käis sõnarokkimas 10 000 ühiskondliku arutelu huvilist. Kuidas me seda teeme? Suuresti tänu vabatahtlikele. Kes nad on? Saame tuttavaks!

SIIT leiad fotogalerii meie vahvatest tegijatest!

Staabi vabatahtlik Kaarel Vene ja staabi juht Kristi Viimsalu. Foto: Kermo Vahula

“Nii koolisiseselt kui -väliselt on mu üheks suureks kireks olnud vabatahtlik ja korralduslik tegevus. Seetõttu olen organiseerinud mitmeid sündmusi: olin põhikooli viimasel aastal kooli õpilasesinduse asepresident, teist aastat järjest löön kaasa Järvamaa noortekogu tegevustes ja selle aasta esimeses pooles valiti mind Paide linna noortevolikogu esimeheks. Arvamusfestivali juurde jõudsin õe kaudu. Esimesel aastal olin vabatahtlik TERE-tiimis, kuid aitasin palju õde ka festivali staabis, mille eest ta ise vastutas. Sealt sain pisiku külge ning seetõttu olen viimased kolm aastat olnud festivali ajal vabatahtlikuna staabis ehk festivali südames,” jagab oma lugu Kaarel Vene, kes alles kevadel lõpetas põhikooli, ent juba võib teda nimetada staažikaks festivali vabatahtlikuks.

Hommikukogunemine. Taga keskel kuraatorite tiimi juht Raimo Matvere. Foto: Andri Püvi

“Olen kuraatorite tiimi juht – minu tegevuse eesmärk on panna kuraatorid, kelle toel saavad nn lavaküpseks kõik teemaalad, ühtse tiimina tööle ning aidata neil oma teemaalasid hästi toetada ning ette valmistada. Iseäranis sel aastal, mil palju oli muudatusi ja kiireid arenguid, tuli palju keskenduda just kuraatorite tegevuse süsteemi täiendamisele ja ehitamisele. See tähendas kuraatoreid ja teemaalade eestvedajaid aitavate materjalide loomist-täiendamist, kuraatorite ühiste kohtumiste korraldamist, tegevusplaanide loomist ja jälgimist ning päris palju jooksvat suhtlust. Nüüd pärast esimest hooaega tean nii mina kuraatorite tiimi juhina kui ka kuraatorid (kellest loodetavasti vähemalt osad liituvad ka uuel hooajal), mida vaja teha, kuidas on efektiivsem tööd korraldada jne,” räägib enda rollist Arvamusfestivalil Raimo Matvere. Raimo aitas festivalile vabatahtlikuna kaasa esimest aastat, ent vabatahtlikku tööd on ta teinud “Teeme ära” juures juba aastast 2011.  

Kes on Arvamusfestivali vabatahtlik?

Kaarel ja Raimo on kaks suurepärast näidet aktiivsetest vabatahtlikest, kes alati on festivali tiimi oodatud! Meie seltskond on kirju – kooliõpilased, personalijuhid, kodanikuaktivistid, linnaametnikud, loomeinimesed, ehitajad, õpetajad ja paljude teistegi erialade esindajad on alustanud vabatahtliku tööd just Arvamusfestivali juures. 

Festivalini jõutakse enamasti oma sõprade, tuttavate, õppejõudude või töökaaslaste kaudu. Nii ka Sirli Spelman, kelle ülesanne professionaalse personalitöötajana on Arvamusfestivali tiimi vabatahtlikke leida.

Tiimitiimi eestvedaja Sirli Spelman festivalil tööhoos. Foto: Anna Markova

„Mina jõudsin Arvamusfestivali juurde läbi oma tuttava sotsiaalmeediakonto, sest nägin teda tihtipeale postitamas pilte erinevatest Arvamusfestivaliga seotud tegevustest. Esimesel hooajal olin infopunkti vabatahtlik, kuid edasine soov oli oma olemasolevate kogemuste ja teadmistega organisatsiooni toetada,“ räägib Sirli.

Sirli sõnul on festivali tiimi oodatud erineva motivatsiooniga vabatahtlikud:

  •     kohalik kogukond;
  •     vabatahtliku töö “ampsajad”;
  •     erialase kogemuspagasiga professionaalid;
  •     praktikandid;
  •     juhtimisalaste väljakutsete otsijad.

Miks olla Arvamusfestivali vabatahtlik?

Vabatahtlik töö on ühiskonnas üha populaarsemaks muutunud – inimesed soovivad lisaks igapäevatööle teha midagi väärtust loovat ka ühiskonna jaoks. Uurides põhjuseid, miks erinevate taustsüsteemide ja maailmatunnetusega vabatahtlikud meiega liituvad, kuuleme tihtipeale kolme selgitust:

  •     Soov panna senised teadmised ja oskused proovile, samas kogeda ka miskit uut;
  •     Soov leida erialaseid kontakte ja isiklikke sõpru;
  •     Soov muuta maailma paremaks paigaks!

TERE-tiimi vabatahtlikud on peamiselt koolinoored. Foto: Paula Kristel Kaljula

Kevadel Paide Ühisgümnaasiumi lõpetanud ja juba kolmandat aastat festivali ala valdkonda kuuluv TERE-tiimi vabatahtlik Piret Ranne ütleb: “Mina pean vabatahtliku töö tegemist oluliseks, et arendada oma silmaringi ning saada erinevaid kogemusi ja julgust. Seepärast meeldib mulle olla Arvamusfestivali vabatahtlik. Saame kahe päeva jooksul suhelda erinevate ning samas väga lõbusate inimestega.” 

Suur osa meeskonnaliikmeid teeb vabatahtlikku tööd just põhimõtte pärast – nad tahavad panustada just sellesse ettevõtmisse, mitte lihtsalt teha üht festivali, tänu sellele tekib ka väga tugev meeskonnatunne. “Arvamusfestivalil vabatahtlikuks olemine pole tavaline rutiinne töö. Saad näha väga paljude erinevate valdkondade telgitagustesse ning ka ise neis kaasa lüüa. Just see tõmbabki mind Arvamusfestivalile kaasa aitama juba mitmendat aastat,” lisab Kaarel.

Arvamusfestivali muudab eriliseks asjaolu, et tegemist on ühe suurima üritusega, mis valmib 99% vabatahtlike abil. Aina enam paneme rõhku sellelegi, et vabatahtlikul oleks Arvamusfestivali meeskonnas soovi korral võimalik täita erinevaid töölõike – rollid vahelduvad ning nii on võimalik omandada mitmesuguseid uusi oskusi ja pädevusi,“ kirjeldab Sirli.

Raimo toob omalt poolt välja, et kõik inimesed võiks aeg-ajalt midagi teha vabatahtlikult, et enda igapäevarutiinist välja murda. “See aitab nii põhitegevustele kaasa kui ka teeb tuju heaks. Arvamusfestivali eripära on võimalus olla osa ühe tõeliselt sisuka nädalalõpu loomisest, kuulata ise arutelusid ja olla inspireerivas õhustikus, kus on väga palju põnevaid mõtteid “õhus”. See paneb endal ka mõtted päris hästi tööle. Ja  kolmandaks – Paide näeb päris nunnu välja, kui tihti sa sinna ikka niisama satud?” viskab Raimo küsimuse õhku.

Kuidas tulla Arvamusfestivali vabatahtlikuks?

Meie juurde jõuavad vabatahtlikud läbi erinevate kanalite, näiteks personaalse kutse või Facebooki meeskonnagrupi üleskutse kaudu. Suureks abiks on ka Vabatahtlike Värav, CV Online, ülikoolide karjäärilistid ning mõistagi Arvamusfestivali enda kanalid. Oleme õnnelikud, et meil on aastate jooksul õnnestunud leida meeskonda sadu inimesi, kes peavad oluliseks head arutelukultuuri ning soovivad selle arengule kaasa aidata.

Kirjutaja Stuart Garlick ja fotograaf Kermo Vahula jagavad sõbralikult töölauda. Foto: Andri Püvi

Arvamusfestivali tegevust vabatahtlike kaasamisel tunnustas Eesti Külaliikumine Kodukant koos siseministeeriumiga tänavu sügisel vanatahtliku märgisega. Arvamusfestival on sertifitseeritud vabatahtlike sõber nr 44.

Kuigi oleme eelmisele hooajale vaevu jõudnud joone alla tõmmata, planeerime juba järgmist. Selleks, et olla kursis meie vabade rollidega, jälgi Arvamusfestivali karjäärilehte https://2019.arvamusfestival.ee/tulevabatahtlikuks/. Just sinna lisame esmajärjekorras infot täitmist vajavate rollide kohta. Lisaks tasub pilk peal hoida ka festivali kodulehel ja sotsiaalmeediakanalitel, sest sealgi jagame infot, milliseid vabatahtlikke parasjagu meeskonda vajame. Alati on võimalus kirjutada ka otse tiimiloome valdkonna eestvedajale Sirlile aadressil inimesed@2019.arvamusfestival.ee. Kui mõni sõber või tuttav on varem festivali tegemisel kaasa löönud, küsi lisainfot ka temalt!

Kirjutaja Kristo Kiviorg teeb kokkuvõtet arutelust. Foto: Paula Kristel Kaljula

“Kas vaatasid kõrvalt või proovisid midagi teha?” #AF2018kaja

Arvamusfestival, Blogi, Mõte, , ,

Üheks fookuseks 2018. aasta Arvamusfestivalil oli demokraatia. Me küsime harva, kuidas demokraatial Eestis läheb ning mida me teeme hästi ja mida saaks paremini teha. Vaid Eestis toimuvat vaadates ongi vahel keeruline öelda, mis seisus Eesti kodanikuühiskond on. Seetõttu oli väga huvitav kuulata demokraatiaalale kutsutud kodanikuaktiviste Ungarist, Saksamaalt ja Poolast. Lisaks kutsutud külalistele võtsid julgelt sõna Eestist pärit osalejate kõrval ka Tšehhist ja Suurbritanniast pärit inimesed ning selgeks sai, et igal riigil on oma mured ja rõõmud, kuigi oleme kõik ühtses Euroopa väärtusruumis. Arutelust täheldas enda jaoks olulisema üles Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass.

KUULA JÄRELE

Ühenduse CIVICUS esimene tegevjuht Miklos Marschall tõi Ungari näitel välja, kuidas pärast NSVLi lagunemist toimus Ungaris kiire areng liberaalse demokraatia suunas, kuid ühel hetkel muutus bürokraatlik süsteem paljude jaoks liiga aeglaseks. Ungari praeguse peaministri Viktor Orbáni edu selgitas Marschall inimeste sooviga tugeva liidri järele, kes näitaks otsustuskindlust ja kiirust.

Samas on sellise liidri esile kerkimine Ungaris viinud olukorda, kus ametkonnad on aastate jooksul täidetud vaid ühe partei pooldajatega ning peaministripartei toetab avalikke kampaaniaid kodanikuühenduste eestvedajate vastu, muuhulgas selliseid, kus neid nimetatakse riigivaenlasteks. Sellise olukorra ennetamiseks soovitasid arutelus osalejad keskenduda demokraatia hoidmisel põhiväärtuste kinnitamisele ning vähem tegeleda bürokraatia pideva kasvatamisega.

Arutelus keskenduti ka sellele, mida saaks kodanikuühendused paremini teha ning põhipunktidena toodi välja, et kodanikuühendused peaksid julgemalt poliitikasse sekkuma ning leidma uudseid viise oma mõtete edasi andmiseks. Ühe näitena võib tuua sotsiaalmeedias populaarsust kogunud logod ja pildiraamid, millega iga inimene saab kergesti oma poolehoidu väljendada ning sõnumit edastada.

Samuti rõhutati iga inimese rollile ja võimalusele ühiskonnas muutusi kaasa tuua. Poola sotsioloog Jakub Wygnański põhjendas oma aktiivsust: „Ma käitun, nagu kõik sõltuks minust. Ajalooliselt tähendab sõna idioot inimest, kes huvitub ainult oma heaolust. Mina ei soovi idioot olla.“

Kui keegi ei ole valmis muutuste nimel vaeva nägema, siis ei saa ühiskond edasi arendada. Samamoodi tõi Saksa kodanikuühenduste eestvedaja Andre Wilkens välja, et tema motivatsioon vabatahtlikuks tegevuseks on Briti kolleegi sõnad: „Kui Su lapsed ja lapselapsed Sult tulevikus küsivad, mida Sa tegid, kui Sa ei nõustunud sellega, mis ühiskonnas toimub? Kas Sa vaatasid kõrvalt või proovisid midagi teha isegi, kui see ebaõnnestus?“

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

ROHKEM PILTE

Rahvaalgatus vabatahtlike päästjate toetuseks kogub allkirju

Arvamusfestival, Mõte, Uudised

Alates tänasest saab osalusplatvormil Rahvaalgatus.ee anda toetusallkirja algatusele maksutada ilutulestik vabatahtlike päästjate toetuseks. Idee koorus tänavu suvel Arvamusfestivalil toimunud arutelul. Allkirja Päästeliidu algatusele saab anda SIIN.

Algatusega soovitakse maksustada ilutulestik viisil, et igalt pürotehnikale kulutatud eurolt läheb kindel protsent vabatahtlike päästjate toetuseks. Päästeliidu teatel soovivad nad algatada arutelu ja tajuda ühiskonna hoiakut, kas ilutulestiku säärane maksustamine võiks aidata vabatahtlike päästjate rahastust vaakumist päästa ning seeläbi anda oluline panus kogu ühiskonna turvalisemaks muutumisse.

“Arvamusfestivalil toimus arutelu vabatahtlikele päästjatele üha suurema koormuse suunamise jätkusuutlikkusest. See, et ERGO Kindlustuse korraldatud arutelust sai Päästeliit idee üheks lahenduseks ning nüüd avalikkuse toetust testib, on väga väärt eeskuju,” ütles Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring. Ta tõi heaks näiteks, et eelmisest festivalist koorunud põlevkivienergeetikast väljumise ettepanek PÕXIT oli hiljuti riiklikult olulise küsimusena arutlusel Riigikogus.

Rahvaalgatus.ee projektijuht Maarja-Leena Saar Koostöö Kogust märkis, et paljud arutelud lõppevad Arvamusfestivalil tõdemusega, et mingi väljakutse lahendamiseks on vaja muuta seadust või koostada otsustajatele konkreetsed ettepanekud. “Koostöös Arvamusfestivaliga nõustame ja toetame arutelude korraldajaid, et mõtetest saaksid teod ning üks võimalus on teha lisapingutus rahvaalgatuse loomise näol,” ütles Saar.

Rahvaalgatus.ee platvormil saab pidada arutelusid ja koostada ettepanekuid ühiskonnakorralduse parandamiseks või seaduste muutmiseks. Algatustele saab allkirja anda vähemalt 16-aastane Eesti elanik. Pöördumise parlamendile edastamiseks on vaja koguda 1000 digiallkirja.

Loe Päästeliidu pöördumist Riigikogule.
Arutelu “Kui vabatahtlikkusest saab kohustus – kes tagab turvalisuse?”

Foto: Päästeliit / Jarek Jõepera

Arvamusfestival on vabatahtlike sõber

Arvamusfestival, Uudised,

Eesti Külaliikumine Kodukant koostöös siseministeeriumiga andis Arvamusfestivalile vabatahtliku sõbra märgi, tunnustades festivali head taset ja professionaalsust vabatahtlike kaasajana. Arvamusfestival on sertifitseeritud vabatahtlike sõber nr 44. Märgi andis üle siseminister Andres Anvelt. 

Vabatahtliku sõbra märgis on kvaliteedimärk, millega tunnustatakse hea töö eest vabatahtlike kaasamisel ja käivitamisel. „Vabatahtlikel on kodanikuühiskonnas väga suur roll. Nii panustavad vabatahtliku sõbra märgi saajad kogu Eesti arengusse,“ ütles kodanikuühiskonna programmi 2021-2030 koostaja, siseministeeriumi nõunik Marten Lauri.

Arvamusfestival koos kuue teise ühendusega läbis edukalt Kodukandi arendusprogrammi.

Arvamusfestival tänab märkamise eest! Aitäh kõigile, kes festivali sünnile oma õla alla pannud!

Foto: Arvamusfestival 2018 tiimijuhid, autor Kermo Vahula

Kas monument on arhitektuur või kunst? #AF2018kaja

Arvamusfestival, Blogi, Mõte, ,

Arvamusfestivali türannia ja inimlikkuse alal arutleti teemal „Recycled Kalevipoeg kolme triibu dressis? Ehk monumentide väärtus eile, täna ja homme“. Arutelu juhtis kunstiteadlane Gregor Taul ning kommenteerisid tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali kuraatorid ja arhitektid Laura Linsi ning Roland Reemaa, semiootik Tiit Remm ja kirjanik Jaak Jõerüüt. Kuulamas käis Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Vanem.

Arutelu põhiteemaks oli ajalooliste sammaste ja tseremooniate väärtus ja roll tänapäeval. Ka Laura Linsi ja Roland Reemaa Veneetsia biennaali näitus „Nõrk monument“ tegeleb monumentide tähendusega. Intrigeeriv pealkiri viitab monumentide sisu mõjususele. Nõrga monumendi näitena tõi Linsi välja Torma Vabadussõja monumendi – põlvitava Kalevipoja kuju – mis püstitati 1923. aastal. Koos okupatsioonide vaheldumisega pöörati kuju kord ida, siis jälle lääne suunas, nõnda pidevalt selle tähendust muutes ja nõrgestades. Linsi iseloomustas nähtust repliigiga „Eestis monumendid tantsivad“. Teiseks näiteks on Tartu maantee äärsed betoonsambad, mis ühe monumentaalseima ruumina Eestis ei kanna endas midagi muud peale õhu ja mälestuse 2008. aasta majandusbuumist.

Reemaa tõstatas küsimuse monumentide olemusest: on siis monument arhitektuur või kunst? Tema sõnul võib monumenti mõtestada kui ekstreemset arhitektuurilist projekti, mille eesmärk peaks olema tähendusrikka ruumi loomine. Tähendusrikka ruumi näitena tõi ta välja  Hirvepargi trepid, millele Herbert Johannson 1936. aastal Toompea müüri taaskindlustamise rolli kavandas. 1987. aastal toimunud Hirvepargi kohtumised ning neile pühendatud mälestustahvli lisandumine lisas juurde uue mälukihi. Nõnda võib mälestusmärk ümbermõtestamisel ning uute ajalooliste sündmuste lisandumisel ka hoopis tugevamaks, suuremaks ja tähendusrikkamaks muutuda.

Lisaks monumentide sümboolika muutumisele on olulised ka nende asukohad, näiteks palju arutelu tekitanud Maarjamäe memoriaali kõrvale rajatav kommunismi ohvrite mälestusmärk. Siinkohal lahknesid ka vestlejate arvamused: ühelt poolt on Maarjamäel hea kogum ajaloolisi kihistusi, mis võiks toimida lepitamisruumina; teisalt viime Maarjamäele mälestusmärgi püstitamisega olulised teemad perifeeriasse, sest linnuke saadakse kirja, kuid rohkem see inimeste teedele ei satu ega eludesse sekku.

Ajalooliste sümbolite muutumisega leppimine pigem tugevdab monumendi tähendust. Siinkohal tõi Jõerüüt näiteks isetekkelised monumendid Haapsalu promenaadi ääres, kus inimesed võivad endale tellida pingi koos sildiga teemal “1944. aasta viimane võimalus laevaga Rootsi põgeneda”. Haapsalu linnaga pigem kitsalt seotud, kuid Eesti riigile oluline sündmus, mis avaneb isetekkelise monumendi ning isiklike lugude kaudu. Isetekkelise monumendina toimivad Linsi meelest ka näiteks Tallinna tüüpmajad, mis oma erisusega annavad edasi kohalikku ajalugu ning on muutunud Tallinna äratuntavaks märgiks.

Mälestusmärkide sisu loomisel ja mõtestamisel on olulised ka tseremooniad. Kõik mälestusmärgid siiski tseremoniaalsete monumentidena ei toimi: on ka linnaruumi osana toimivaid mälestusmärke, mida on eriti palju näiteks Tartus. Tugeva tseremoniaalse mälestusmärgina toimib Vabadussammas, kuid siingi on tseremooniatega võimalik monumenti nõrgestada: näiteks loob presidendi poolt Vabadussamba äärde asetatud pärg küüditamise ohvrite mälestamiseks seose Vabadussamba ja küüditamise vahele. Samas leidsid vestlejad, et mälestusmärkidega seotud tseremooniad peavad olema püsivad, sest pisematki muutust võib tõlgendada poliitilise muutusena.

Arutelu lõpetas Jaak Jõerüüdi novell „Raha monument“. Kas peaksime püstitama monumente sellele, mis meie jaoks päriselt väärtust kannab või peavad monumendid olema seotud sellega, mis riiklikult püha? Kui riiklikult ja ajalooliselt püha muutub, siis monument rahale jääks ilmselt veel mõneks ajaks püsima. Järgmisel monumentidest kõneleval vestlusel võiks arutleda selle üle, kas demokraatlik ühiskond üldse vajab monumente ja nendega seotud tseremooniaid. On need siis rahvusriigi toimimise seisukohast olulised ning kas iga inimene ei võiks elada enda jaoks loodud ja pühaks peetavate monumentide keskel?

—

Arutelu “Recycled Kalevipoeg kolme triibu dressis? Ehk monumentide väärtus eile, täna ja homme.

L, 11. augustil 2018 türannia ja inimlikkuse alal
Osalesid Laura Linsi, Roland Reemaa, Tiit Remm, Jaak Jõerüüt. Arutelu juhtis Gregor Taul. Arutelu korraldas Eesti Mälu Instituut, Inimõiguste Instituut ja Aet Kukk.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Vanem
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Eesti ÜRO julgeolekunõukokku – mis sõnumiga? #AF2018kaja

Arvamusfestival, Blogi, Mõte

2019. aasta juunis toimuvad ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliste liikmete valimised aastateks 2020-2021. Eesti ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaania on toonud palju tähelepanu, andnud võimaluse end maailmas kaardile panna ning mängida suuremat rolli rahvusvahelises elus. Arvamusfestivali välispoliitika alal arutlesid Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid ning Eesti ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaania toetamise nõukoja liikmed Marko Mihkelson, Mart Nutt ja Urmas Paet, millise sõnumiga Eesti ÜROsse läheb? Arutelu kuulas ja kuuldud mõtted kirjutas üles Arvamusfestivali vabatahtlik Ann Aaresild.

Julgeolekunõukokku kuulumise ühe olulisema kasutegurina tõi president Kersti Kaljulaid välja, et organisatsiooni töö seespidine tundmine on igale riigile oluline julgeolekutagatis juhuks, kui tulevikus on vaja saada reaalset ja kiiret kasu julgeolekunõukogu tööst. Oluline on teada, kuidas nõukogus töö käib.

Kaljulaid tõi välja, et kuigi tihti öeldakse, et väikestel riikidel pole võimalusi suuri muutusi ellu viia, siis tegelikult on hoopis vastupidi. Lisaks väikeriikide huvide eest seismisele on Eestil plaanis nõukogusse viia mitmed suured ja olulised rahvusvahelised teemad. Näiteks küberturvalisus ja sellega seotud seadusruumi arendamine.

“Meil on täiesti selge plaan, et kõik küberjulgeoleku ja tehisintellekti teemad tuleb viia ÜRO julgeolekunõukogu laua taha, sest rahvusvaheline seadusruum selles valdkonnas on selge arengupeetusega. Nii nagu kliimamuutused viis julgeolekunõukokku Uus-Meremaa, suhteliselt väike riik, nii plaanib Eesti anda oma panuse just nimelt küberohtude ja tehisintellektiga seotud probleemidele lahenduste otsimisel,” ütles Kaljulaid.

Riigikogu liige Marko Mihkelson juhtis tähelepanu asjaolule, et mittealaliseks liikmeks olemine ei asenda NATO-t ja ei lisa otseselt Eesti riigile julgeolekut, tuues näiteks Gruusia ja Ukraina sündmused. Valituks osutumine muudab aga Eesti enda tõsiseltvõetavust ja võimaldab tõsta päevakorda Eestile olulisi teemasid, millel on pikem eluiga kui need kaks liikmeks olemise aastat.

Samuti on Mihkelsoni arvates Eestil võimalus näidata oma olemasolu riikidele, kes teavad Eestist vähe, ja luua nendega suhteid nii regionaalsel kui ka riikide tasandil, muutes Eestit pikemas perspektiivis rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks.

Kampaaniakohtumistel on teised riigi suurt huvi tundnud just Eesti digivaldkonna lahenduste vastu nagu x-tee või e-riik. “Eestit nähakse selles osas väga edumeelsena ning väga arenenud ja perspektiivse riigina. Kahtlemata on välja toodud, et see on põhjus, miks Eesti poolt soovitakse hääletada,“ sõnas Mart Nutt.

Eesti väljavaateid nõukokku saamiseks pidasid arutelus osalejad üsna heaks. Esiteks, kuna Eesti kandideerib esimest korda ja paljud riigid arvavad, et kõigile peaks andma võimaluse. Teiseks on Eesti ennast tõestanud kui sõnapidajat riiki ja täitnud enda antud lubadusi. Kolmandaks oleks Eesti pakkuda sellist oskusteavet, eriti küberturvalisuse ja tehnoloogiate teemal, mida teistel riikidel pole.

2005. aastal seadis Eesti üles oma kandidatuuri, et saada ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. ÜRO julgeolekunõukogus on viis alalist liiget (Hiina Rahvavabariik, Prantsusmaa, Venemaa, Ühendatud Kuningriik ja Ameerika Ühendriigid) ja kümme mittealalist liiget, kes valitakse regionaalsete gruppide põhiselt. Eesti kuulub Ida-Euroopa gruppi ja kandideerib samaaegselt ühele kohale Rumeeniaga. Eesti kandideerib nõukogu liikmeks esimest korda.

Vaata arutelu järele: https://goo.gl/YDJS3h (Välisministeeriumi video)
Kampaaniast lähemalt: https://vm.ee/en/estonia-un-security-council-2020-2021

Tekst: Ann Aaresild, Arvamusfestivali vabatahtlik
Foto: Anu Martinson, Arvamusfestivali vabatahtlik

 

Kuidas saada ärevushäire? #AF2018kaja

Arvamusfestival, Blogi, Mõte

Vihmast hoolimata oli arutelule nõudlus suur ja kõik kohad olid täitunud vihmakeepides uudishimulike kuulajatega. Ka teema pealkiri oli intrigeeriv – kuidas saada ärevushäire? Mitte, et see oleks midagi, mida inimesed endale igatsevad, vaid see tunne puudutab ilmselt paljusid. Arutelu kuulas ning oma mõtted pani kirja Lilika Torim.

Ärevustundest räägitakse veel liiga vähe, kuigi see on üks kõige sagedasem emotsioon inimesel ning massidesse ei ole veel jõudnud arusaam, et see on täiesti normaalne seisund. Kui sa tunned ärevust, on hästi ja kui sa ei tunne ärevust, on ka hästi. Häireks muutub ärevustunne siis, kui see olukord hakkab meie elu segama. See tähendab, kui hakata mõnda tegevust või olukorda vältima ja see segab meie igapäevast elu.

Kuidas ise “kaasa aidata”?

Arutelus räägiti tihti selles iroonilises võtmes, lähtuvalt pealkirjast, ja toodi näiteid, kuidas ise sellele “kaasa aidata,” et ärevushäire saada või see oma lastele tekitada. Seda võib süvendada ülemäära muretsemine või mõistlike tegevuste keelamine. Näiteks kui üks lapsevanem ei luba last teise vanemaga koos suvekodusse, sest kardab, et lapsega võib siis midagi halba juhtuda. Kui lapsevanem on muretseja, siis võib arvata, et muretsejad saavad ka tema lastest. Kui vanem ütleb lapsele, et ära karda, siis õpib laps ära, et hirm on midagi, mida olla ei tohi ning hakkab seda vältima. See omakorda tekitab pinget ja ärevust.

Ärevusest kui lihtsast ja tavalisest emotsioonist võib saada häire, kui seda harjutakse maha suruma mõne nn turvalisuskäitumisega – rahustite, alkoholi, tubaka või miks mitte ka mediteerimisega. Et see ärev tunne ometi ära läheks! Arvates, et ärevus on midagi, mida ei tohi tunda, võime langeda aga hoopistükkis sõltuvuskäitumise lõksu.

Kool ärevuse tekitajana

Välja toodi ka oluline fakt, et kool on väga ärev keskkond, sest õpilane on pidevalt situatsioonis, kus teda hinnatakse. Noored on tundlikud ning tänapäeva hariduskeskkond neile tugevaks ärevushäire loojaks. Spetsialistide hinnangul tuleb iga last võtta nii nagu ta on ja anda igale indiviidile kasvamiseks ja õppimiseks sobiv pinnas. Just nagu taimed, kel on oma eelistused, kus ja kuidas kasvada, milline on õige pinnas ning paras kogus valgust ja soojust.

Kool peaks olema koht, kus on võimalus õppida nii nagu endale sobib, mitte koht, kus karta teha vigu ja olla pideva kontrolli all, kus õieti polegi võimalust oma potentsiaali avastada. Ka lill õitseb ja kasvab siis, kui tal on parimad kasvutingimused. Tekib küsimus, mida on vaja, et muutuks meie tuleviku alustalade surumine ühte kasti, oodates ainult kindlaid tulemusi, millele ilmselgelt keegi vastata ei suuda? Näib, et praegune ühiskond on suureks toetajaks ärevushäire tekkimisel.

Kas ärevus läheb tõesti ise üle?

Spetsialistide väitel ei pea kerge ärevusega midagi tegema, see on midagi, mis läheb ise üle. Oot – mis mõttes?! Läheb ise üle? Minu küsimuse peale, et kui kaua ma pean ootama, et ta ise ära läheks, vastati, et lihtsalt proovi järele ja oota.

Väidetavalt kulub selleks kümme minutit (isiklikult küll veel kahtlen selles). Tuleb teadvustada, et see on ärevus, tegeleda oma asjadega edasi ning siis see lähebki ise üle. Skeptik minus mõtleb, et eks tuleb ise järele proovida. Sest pidevalt oma ärevusega midagi ette võttes me pikemas perspektiivis hoopis säilitame, suurendame ja süvenemine seda tunnet, ega lase sel loomulikul moel taanduda.

Kui aga ärev on laps või nooruk, siis on täiskasvanute ülesanne kindlaks teha, mis seda ärevust tekitab. Tuleb küsida ja uurida ning lubada vastata ja päriselt kuulata, sest ainult nii saab ligi sellele väärtuslikule infole ja maailmale, mis on ühe inimese sisemuses. Huvi tundes ning mõista püüdes saame oma lastele pakkuda sellist keskkonda, kus nad tõeliselt kasvada ja areneda saavad. Ja siis, ärevuse tekkides, tulevad nad ise sellega toime, sest nad teavad, millega tegemist.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

—

Arutelu “Kuidas saada ärevushäire”
R, 10. augustil 2018 turvalisuse ja tervise laval
Osalesid Katri-Evelin Kalaus, Elen Kihl, Katrin Orav, Le Vallikivi, Karina Laas. Arutelu juhtis Roald Johannson. Korraldas Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus Sensus. Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis!

Arvamusfestival õpetab noortele tiimitööd

Arvamusfestival, Meist meedias, Mõte

Esimesed, kes Arvamusfestivalile tulijaid sõbraliku terega vastu võtavad, on festivali tere-tiimi liikmed – kokku ligi 50 noort inimest. Valgete nokatsitega vabatahtlike ülesanne on jagada käepaelu, hoida silma peal parklatel ja näitustel ning laiemalt kogu festivalialal. Tekst ilmus algselt ajalehes Järva Teataja.

Üleskutse festivalil vabatahtlikuna kaasa lüüa levis sotsiaalmeedias, Järvamaa koolides, noortekeskustes ja noorteühenduste listides. Järvamaa noorte kõrval olid kuuendal festivalil kambas ka näiteks Tallinna, Keila, Tartu, Põltsamaa, Viljandi ja Halliste noored.

Peale vanuse ei ole vabatahtlikule erilisi tingimusi, välja arvatud see, et nad suudaksid kaks tundi paigal püsida ega kardaks vihma ja päikest. “Esimese hooga ei küsi tõesti midagi. Ainuke piirang on vanus 14 aastat, aga kui ennast panevad kirja ka mõned 12- ja 13aastased, siis nemad tulevad tavaliselt kellegi soovitaja kaudu,” selgitas Arvamusfestivali vabatahtlik Piret Kanne, kes juhib tere-tiimi tööd teist aastat.

Seegi kord oli vabatahtlike seas kaks 12aastast tüdrukut. Nad tegid sama tööd nagu kõik teised. “Proovisin küll alguses vaadata selle pilguga, kas on midagi, mis nendevanustele paremini sobib, aga ma ei leidnud. Festivali käigus tuli ka välja, et nad väga tugevalt seisid ise selle eest, et teistega võrdsed olla,” lausus Kanne.

Noored olid jaotatud kuude tiimi, igal oma juht, kelle valimisel oli esmanõue festivalikogemus ja vanus. Tiimid töötasid kahetunniste vahetuste kaupa. Kõige rohkem oli korraga väljas käepaelte jagajaid, teised tegutsesid parklates, vabatahtlike toitlustuse juures, pakihoius ja koertehoius, samuti olid abiks infopunktis, valvasid näitusi ja hoolitsesid keskväljaku heakorra eest.

Tere-tiimi tööpäev algas kell üheksa hommikul ja lõppes kell kümme õhtul, kuid enamik noortest oli tegevuses hommikul kümnest õhtul kuueni.

Paide Hammerbecki põhikooli IX klassi õpilane Kenzo Brauer oli seekord esimest korda tiimijuht. Ta alustas vabatahtlikuna juba teisel aastal, kui oli ise alles 11aastane. “Olin siis kõige noorem ja nii väike, et mõni inimene tahtis must üle astuda. Vaatasid, mis see poiss siin parklas ikka teeb,” meenutas ta. 

Nüüd oli mitmeaastase festivalikogemusega Kenzo töö teisi juhendada, koostada töögraafikuid ja selgitada, kus miski asub. Enne festivali oli kaks kokkusaamist, kus tutvuti üksteisega, arutati hea teeninduse põhimõtteid ning jagati näpunäiteid, mida ja kuidas festivalil teha.

Piret Kanne ütles, et vabatahtliku töö on hariduse konteksti viiduna oma olemuselt üldpädevuste omandamine praktilise kogemuse kaudu. “Elus ei õpetata neid ei üksikult ega eraldi, siingi kogeme neid kõiki koos,” sõnas ta. Kanne tõi näiteks ettevõtlikkus-, keele-, suhtlus-, sotsiaalse ja kodanikupädevuse. “See kõik kokku on vastutuse võtmise õppimine alates sellest hetkest, kui sa end vabatahtlikuks kirja paned,” ütles ta.

Kanne usub, et festivali vabatahtliku töö annab palju juurde noorte enesekindlusele. “Sa astud juurde võõrale inimesele ja ütled tere, pead selgitama, miks käepaela vaja on, suhtlema autojuhtidega ja ütlema, kust tohib sõita ja kust mitte, ning olema valmis ka selleks, et mõnikord võib see kedagi pahandada,” selgitas ta.

Kanne meelest on Arvamusfestival aktiivsete noorte kasvulava. “See ongi festivali mõõdetav kasu. Meil on olnud selliseid noori, kes tulevad esimesel aastal ja ütlevad, et nad on väga tagasihoidlikud, aga püüavad anda endast parima. Paari aasta pärast on nad edukalt kandideerinud näiteks vahetusõpilaseks Ameerikasse,” lausus ta.

Seda kinnitab ka Kenzo Braueri lugu. “Festivali mõjul on minust saanud aktiivne õpilane. See andis tõuke korraldada ka koolis üritusi ja osaleda noortevolikogu töös. See on muutnud minu elu,” ütles ta suisa.

Tere-tiimi juht Piret Kanne on veendunud, et noored said festivalil suurepäraselt hakkama. Nad julgesid öelda, kui oli muresid, ja koos otsiti neile lahendus. Kannet rõõmustas ka see, et eri paigust noored paari päevaga meeskonnaks sulandusid. Nurinat ta kordagi ei kuulnud ning töö kulges mõlemal päeval kokkulepitud rütmis – naeratus näol ja rahu, ainult rahu.

Mis motiveerib noori festivalil kaasa lööma? Kenzo Brauer ütles oma tiimi kogemuse põhjal, et uued tutvused ja oskused ning laiemalt festivalikogemus. Tema lööb kaasa seetõttu, et peab Arvamusfestivali Paidele oluliseks.

Tekst: Martha-Beryl Grauberg (Järva Teataja)
Foto: Dmitri Kotjuh (Järva Teataja)