Arvamusfestival 2015, “Mitme rikkama hulka kuulub uuspõhjamaine Eesti?”
Kõige eredamad mälestused on mul esimesest Arvamusfestivalist. Olin varem kuulnud plaanist sellist asja korraldada, ja siis kuskil suve alguses võttis minuga ühendust Urmo Kübar ja pakkus mulle modereerida arutelu teemal “Kui kallis on vaesus?”. Olin alguses tõrges, sest ma ei olnud ühtegi paneeli modereerinud ja kahtlesin, kas saan ikka hakkama. Urmo arvas, et kui saame õiged osalejad, siis pole moderaatoril suurt midagi teha ja debatt kujuneb lausa iseenesest. Pika veenmise peale andsin nõusoleku, sest mõte osaleda aktiivselt sellisel põneval uuel üritusel paelus mind.
Arutelus osalemiseks andsid lõpuks nõusoleku vaesuse probleemidega hästi kursis olev Kärt Mere, ekspankur Indrek Neivelt ja kirjanik Kaur Kender. Mõtlesin, et kui hästi teemad ette valmistada, siis kui keeruline modereerimine nii heade kõnelejatega arutelus ikka olla saab? Mis saab minna valesti?
Sündmustest ette rutates võib öelda, et hiljem selgus, et üsna palju sai minna valesti ja ka läks. Kõigepealt ei olnud arutelu alguseks kohal üht osalist Kaur Kenderit. Kui ta lõpuks kätte sain, siis selgus, et ta on õnneks siiski teel, aga hilineb. Kuna aga ERR tegi ka otseülekannet, siis olime sunnitud ilma temata alustama. Meie arutelu toimus pealaval ja seda oli kogunenud kuulama üsna paju inimesi – nagu hiljem selgus esimese arvamusfestivali rekordarv.
Mingil hetkel saabus ka Kender ja arutelu sai jätkuda juba neljakesi. Üks suurimaid probleeme oli see, et igal osalejal oli oma teema, millest ta rääkida tahtis, mis aga väga palju ei haakunud sellega, mida teised rääkisid. Minu katsed neid suunata arutlema pealkirjana väljapakutud teemale ei kandnud erilist vilja. Kaur Kender rääkis sellest, et vaesus on lahe. Kärt Mere rääkis vaesuses virelevatest lastest ja vaesuse nõiaringist, kuhu need lapsed satuvad. Indrek Neivelt rääkis hoopis maksupoliitikast. Mingi hetk tundsin, kuidas mu silme eest on lihtsalt must ja ma ei tea, mis ma tegema pean. Ühelt poolt nägin inimesi, kes nautisid Kaur Kenderi rokkimist ja tahtsid seda kuulda – veel värvikamaid näiteid, veel räigeimaid sõnu. Teiselt poolt vaatasid mulle otsa nördinud kuulajad, kes olid tulnud selleks, et tundlikul teemal kaasa mõelda ja keda osalejate teemast kõrvalekaldumine väga häiris. Kolmandaks vangutasid pead vanemad kuulajad, kes ei olnud rahul Kaur Kenderi sõnakasutusega. See oli üks väga pikk poolteist tundi.
Arutelu juhil on arutelu õnnestumise osas väga suur roll ja vastutus. Arutelus osalejal on rohkem vabadust kui moderaatoril. Arutelu juht peab teemat ohjes hoidma, aga olema ka alati valmis tekkinud pausid täitma. Ta peab tundma teemat ja õigel hetkel suunama arutlejaid omavahel vaidlema. Arutelu juht peab ilma arutelu õhkkonda rikkumata suunama inimesi Arvamusfestivali heast tavast kinni pidama.
Peale eelkirjeldatud kogemust mõtlesin, et ma ei modereeri enam kunagi midagi. Ometi otsustasin uuesti proovida ja andsin seekordsel festivalil nõusoleku modereerida kiusamisvaba ühiskonna arutelu. Näis, kas seekord õnnestub paremini.
Lugu on avaldatud Euroopa Parlamendi saadiku Kaja Kallase blogis. Euroopa Parlamendi Infobüroo Eestis on Arvamusfestivali hea partner.