Festivaliklubis alustas Arvamusfestivali teist päeva arutelu “Venemaa – kas vaenlane Euroopa idapiiri taga või siiski võimalik koostööpartner?”, kus Euroopa Parlamendi saadikud arutlesid Venemaa agressiooni, rahvusvaheliste suhete ja tuleviku üle.
Oleks olnud mõeldamatu, kui selleaastasel Arvamusfestivalil ei oleks puudutatud Venemaa agressiooni teemat. Moderaator Neeme Raua ning Euroopa Parlamendi liikmete Marju Lauristini, Yana Toomi, Kaja Kallase, Urmas Paeti ja Tunne Kelami vestlusest aga selgus, et üksmeele saavutamine Venemaa ja Euroopa Liidu vahel on vähemalt teoorias teostatav.
Euroopa Parlamendi liikmed arutlemas kas Venemaa on vaenlane või koostööpartner.
Arutelu algas küsimusega, kuidas suhtub Brüssel Venemaa agressiooni ning kuidas üritab Euroopa Parlament Venemaa probleemi lahendada. Nii Paet, Kelam, Lauristin kui Kallas tõdesid, et Euroopa Liidu vaade on sarnane Eesti vaatele: taunitakse Venemaa välispoliitika arenguid, kodanikuühiskonna allasurumist ning sisepoliitika süvenemat sulgumist. “Aastaid on suur osa Euroopa Liidust soovinud Venemaaga suhelda, kuid kõik võimalikud mõjutusvahendid ja sanktsioonid ei ole reaktsiooni andnud,” ütles Paet. “See aga ei tähenda, et tuleks loobuda olukorra paremaks muutmisest.”
Yana Toom on aga korduvalt väljendanud enda vastasust sanktsioonide suhtes. Kuigi lõivosa Euroopa Parlamendist on meelestatud Venemaa vastaselt, ei ole Toomi sõnul siiski Euroopa Liidus üksmeelt. “Sanktsioonid on surnud ring ja sõja odav alternatiiv, need ei kanna vilja,” ütles Toom. Kelami sõnul on aga sanktsioonid ainuke vahend, millega autoritaarsete riikide käitumist ilma sõjata mõjutada. “Peab arvestama, et sanktsioonid on pikaajaline vahend,” lisas Kelam. “Euroopa Liidu hoiak on selles suhtes muutunud palju realistlikumaks. Näeme seda näiteks Prantsusmaa valitsuse otsuses loobuda Mistralide müümisest Venemaale, mis veel aasta tagasi oli täiesti realistlik.”
Lauristini sõnul on Euroopa Parlamendil välissuhetes üha suurenev roll, kuid oluline on vahet teha Venemaal ja Putini režiimil. “Euroopa Liidu välisasjade esindaja Mogherini ütles, et Venemaa ei ole enam meie strateegiline partner, vaid strateegiline vastane. Me maksame seda hinda, et takistada Putinit veel kaugemale minemast,” ütles Lauristin. Sanktsioonid sunnivad Putinit kurssi muutma.
Kallase arvates kulutab Euroopa Parlament ebaproportsionaalselt palju ressurssi välispoliitikaga tegelemiseks. Tema sõnul peaksime tegelema nende asjadega, milles Euroopa Liidul on pädevus ja mis inimeste elu reaalselt mõjutavad. “Sanktsioonidel on aga mõju. Teiselt poolt tundub, et Euroopa on liiga vähe kannatlik. Kui paar kuud on sanktsioonide rakendamisest möödas, hakatakse juba rääkima, et mõju pole. Me peaksime lõpuni vastu pidama,” selgitas Kallas. Ka Toomi sõnul keskendub Euroopa liialt välispoliitikale. “Mul tekib tunne, et see, kellele me selle [poliitika] suuname, ei tee väljagi. See on suur viga, et Venemaa pole meie partner. Mis aga saab pärast Putinit? Kas asi läheb hullemaks? Kas me analüüsime, mis saab edasi?”
Kelami sõnul tuleb kindlasti Venemaa tegevusele reageerida ning liikmesriikide vahel tuleb selles küsimuses saavutada üksmeel. “Me ei ole Venemaa vaenlased, aga me peame olukorda tajuma nii, nagu see on,” ütles Kelam. “Euroopa Parlamendi otsused on väga mõõtuandvad.” Lauristini hinnangul peab Euroopa Parlament olukorral kindlasti silma peal hoidma, sest vastasel juhul tegutseksid teatud erihuvidega riigid suurema tõenäosusega Venemaa olukorrast kasu lõikavalt ning tunneksid end liiga kindlalt.
Arutledes läänemaailma ning Venemaa omavaheliste suhete üle, leidsid saadikud, et nii Euroopa kui USA on Venemaa suhtes samas olukorras. Venemaa strateegiline huvi on lääneriike lõhestada ja nõrgestada, mistõttu peavad Euroopa Liit ja USA olema suuremad liitlased kui varasemalt. Väga oluline on sõlmida Euroopa Liidu ja USA vabakaubandusleping, mis tagaks strateegilistes huvides kiirema majandusarengu, aga ka tugevamad liitlassuhted. Kelami sõnul oleks Euroopa USA toeta väga abitu ning Paeda meelest ei ole muud alternatiivi, kui sama väärtusruumi riikidevaheline koostöö. “Venemaa tahab ehitada sama maailmapilti, mis oli omane Nõukogude Liidule,” arvas Kelam.
Küsimusele, kas Venemaa võiks tulevikus saada taas Euroopa Liidule koostööpartneriks, vastasid saadikud, et tegelikult ei ole koostöö Venemaaga täielikult lõppenud. Näiteks on Venemaale suurim julgeolekuoht islamiäärmusluse kasv, mida ükski riik iseseisvalt ei saa tõkestada. Lauristini sõnul on oluline koostöö igapäevatasemel ning valdkondades, mida Venemaa otseselt ei kontrolli ega survesta. “Nii kaua kuni Krimmi küsimus ei ole lahendatud jäävad sanktsioonid alles,” ütles Paet. Toomi sõnul aga jällegi sanktsioonid ei toimi.
Lõpetuseks arutlesid saadikud selle üle, kes siis Venemaa ikkagi õigupoolest on – kas vaenlane või koostööpartner? “Me peaks jätkuvalt üritama teha kõik, et temast saaks koostööpartner. See ei ole utoopia,” ütles Paet. “Päeva pealt ei muutu midagi ja tuleb olla järjekindel. Hetkel on suurim mure see, et Venemaa agressiivsus saab piirid ette.”
Toomi sõnul puudub praegu Venemaaga dialoog. “Venemaa on meie naaber ja meie naabriks ta jääb. Kui kuulutad naabri vaenlaseks, ei vii see kuskile.” Kelam aga kinnitas, et Venemaa ei ole kellegi meelest vaenlane, vaid strateegiline oht. Lauristin kordas Kelami mõtet sellest, et Putini poliitika on Nõukogude režiimi jätk. “Venemaa pole vaenlane, aga kindlasti pole ta partner,” lõpetas Kallas.
Foto autor: Anna Markova