Blogi

Tervisemüüdid: reaalsed ja igapäevased kaaslased

Terve elu ala päeva esimene arutelu sai hoo sisse laupäeva keskpäeval. Teema „Tervisemüütide tegelikkus” pakkus palju mõtte- ja arutlusainet nii ekspertidele kui ka osalejatele. Isegi möödakõndjad jäid huvitavat vestlust kuuldes seisma ja pühendasid järgnevad Arvamusfestivali minutid tervisele.

Kuna tervis on üks väga tähtis elu osa, oli näha, et teema huvitab ka erinevad sihtrühmasid, kes võtsid julgelt sõna ja avaldasid oma arvamust. Selle jaoks me ju siin kõik olemegi, eks? Vestlusest võtsid osa ka eksperdid: skeptik.ee eestvedaja Martin Vällik, psühholoogiateadur Kenn Konstabel, erakorralise meditsiini arst Märt Põlluveer ja erakliiniku juhataja ja peaarst Andres Lindmäe, kes arutlesid nii müütide tekkimise põhjustest, eelarvamustest kui ka lahendustest, kuidas hinnata müütide ja arvamuste tõepärasust.

Mis on üldse müüt? Kuidas ühiskonnas kõlapinna saavutanud mõte muutub müüdiks? Müüdiloome toimub tegelikult igapäevaselt. Arvamused ja uskumused kujunevad müütideks küll täiesti kontrollimatul teel, kuid ometi peame neid ikkagi suunavateks viitadeks. Müüdil on võime anda endasi ühiskonna suhtumist ja aidata mõista maailma. Kuigi müüti peetakse pigem irratsionaalseks uskumuseks, ei pruugi olla kõik müüdid tegelikult valed.

Arutelus said kõik osalejad kirjutada enda jaoks aktuaalsed müüdid paberile ja need seejärel seinale kinnitada. Tund hiljem oli tahvlist kujunenud müütide meri, kus olid esindatud näited nii töö- ja isiklikust elust kui ka mujalt. Ärkamärkimist pälvis teiste seas teema, mis käsitles vaktsineerimist. Nimelt on kujunenud müüdiks arvamus, et vaktsineerimine võib põhjustada autismi. Kuigi väga põhjalike ja korduvate uuringute kaudu on tõestatud, et nende kahe nähtuse vahel seost ei ole, leidub siiski inimesi, kes ei poolda nii enda kui ka oma laste vaktsineerimist. Antud juhul võib põhjust otsida Andrew Wakefieldi uuringus, mis tõi välja, et MMR ehk leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiin on seotud autismiga. Suurt tähelepanu pälvinud uuringu hüpoteese ei ole aga oma ala ekspertid siiamaani suutnud kinnitada, ometi põhjustab uuring segadustetulva ka tänapäeval.

Ümberlükkamise kategooria alla läheb ka järgnev arutelus osaleja poolt kirja pandud näide: kuna aju vajab tööks glükoosi, peavad vaimse töö tegijad sööma palju magusat. Jällegi on tegemist müüdiga, mis pärineb justkui eelnevast sajandist ja oleks võinud ka sinna jääda. Tegelikkuses ei saa saada glükoosi ainult kommidest, vaid ka pudrust ja kartulist. Selleks, et tagada piisav päevane töövõime, tuleks hommikul pigem maitsvat ja toitvat putru süüa.

Viimane välja toodud näide käsitles ehk kõige vastuolulisemat teemat: antidepressantide mõju ja nende potentsiaalne sõltuvusttekitav toime. Seda, kas antidepressandid teevad rohkem kahju kui kasu ja milline on nende tegelik mõju, teavad ilmselt kõige paremini nende kasutajad, mitte pelgalt ravimiinfoga tutvujad. Nõnda kompleksne ravim ehk võibki tekitada müüte, kuna pole täpselt teada, milline võib antud ravimi mõju olla erinevatel indiviididel.

Kuidas aga uskuda allikaid ja teooriaid ajastul, kus iga üks peab end ekspertiks ja tahab määrata kõige efektiivsema raviplaani? Arutelu ekspertide arvamuse kohaselt on ainuke lahendus kriitilise mõtlemise arendamine. Selleks, et olla suuteline valima peavoolu või alternatiivsete ravimeetodite vahel, peab usaldama sisetunnet ja olema suuteline n-ö kõrvalt vaatama ja skeptiliselt mõtlema. Ideaalis õpetatakse meile erinevaid õppimisstiile juba koolis, kuid juhul kui on olemas soov end arendada kriitilise mõtlemise õppimise vallas, pakub head esmakogemust Carl Sagan’i teos „Deemonitest vaevatud maailm”.

Edukat kriitilist meelt!

Pildi autor: Inga Aalde

Kui külmik külastab netti?

Oleme harjunud, et meie taskus asuvad nutiseadmed on pidevalt internetti ühendatud. Kuidas suhtuksime sellesse, kui internetis käiks pliit või pesumasin?

Hommikul, kui ärkad, avanevad kardinad ise. Liikumine lülitab sisse valgustusid, sest õues on hämar ja pilvine ilm. Ajaks, kui vannituppa jõuad on vann sooja vett täis. Kööki jõudes ja värskelt valminud kohvi nautides heidad pilgu aknast välja ja märkad, et mööda sõidab prügiauto, tühjendades su prügikasti, mis just eile õhtul täis sai.

Selline on ettekujutus kodust, kus toimib asjade internet. Kõik kodused seadmed, alates telerist kuni pesumasina ja elektriarvestini on ühendatud internetti. Pesu masinasse pannes määrad aja, mil puhast pesu soovid, ning masin peseb pesu ise parimal võimalikul ajal, näiteks öösel, kui elekter odavam on.

Asjade internetist arutleti täna ka Arvamusfestivali VUNK innovatsioonialal, kus teemadeks olid IOT (internet of things) turvalisus, privaatsus ja riigi võimalused asjade internetti kasutada.

Andmete hulga ja olulisusega suureneb ka risk turvalisusele. Oletagem, et paljudel kodustel haigetel on randmel tervisenäitajaid koguvad ja edastavad nutikellad. Ja, et andmebaasi, kust andmeid monitooritakse häkitakse sisse. Häkker ei pea isegi midagi halba tegema – piisab vaid kõikide pulsisageduste näitaja tõstmist viie ühiku võrra, kui terve linn on kiirustavaid kiirabiautosid täis. Just selline hirmutav näide sellest, kuidas turvaauk asjade interneti virtuaalses süsteemis võib väga rängalt mõjutada füüsilist maailma, kõlas arutelul.

Juba täna suudetakse häkkida autode süsteeme nii, et üle võrguühenduse on võimalik teel viibivat autot juhtida. Ärevaks tegevatele näidetele vastukaaluks kõlas oletus, et enamik häkkereid, kes selliste asjadega tegelevad, on mõne IT turvalisusega tegeleva firma palgal, ning töötavad tegelikult ühise heaolu nimel. Alati võib mõelda ka terrorismi suunas, kuid terroriste peibutavad pigem ilmselt tuuma ja elektrijaamad, mis on juba täna internetti ühendatud.

Arutelus keskenduti ka privaatsuse küsimusele. Paljud inimesed ei taha, et andmed selle kohta, mis kell nad eelmise aasta jaanuaris koju saabusid oleksid  kusagil kättesaamatus serveris. Heidame pilgu minevikku. Väga rikkad muutusid mugavateks ja soovisid näiteks, et käe sirutades saabuks külm jook. See eeldas aga teenrit, kes klaasi kohale tooks. Maja oli täis koristajaid, kokkasid, autojuhte ja jooksupoisse. Mugavuse nimel olid inimesed nõus loobuma osast oma privaatsusest. Olukord ei erinegi väga palju tänasest. Kui soovime, et prügikasti tühjendataks siis, kui see on täis, peab prügifirma teadma, millal me seda täidame.

On palju asju, mida asjade internet paremaks muudab. Energia ja finantskulude vähendamisest tegevuste ja protsesside kiirendamise ja efektiivsemaks muutmiseni. Seega ei tasu seda uuendust peljata, vaid võtta see omaks, nagu kõik eelnevadki tehnoloogilised imed, mida täna elementaarsetena võtame.5lgBDeUyLye4_W5gaw8EggeRht6Q5V-pQFKudRdr3rQ

Kas stand-up on uus eesti teater?

Foto: Mehirt Emmus

Eesti on vallutanud Stand-up teater. Publikut naerutavate tuuridega on teiste seas kogu riigi läbi sõitnud nii Jan Uuspõld, Ott Sepp kui ka Peeter oja. Kuid kas stand-up ongi uus Eesti teatri nn meinstriim?

Just selle küsimuse üle olid Ekspress meedia teemaalale arutlema kogunenud LP peatoimetaja Ingrid Veidenberg, pikaaegne saatejuht ja eelmise aasta lõpus oma esimese stand-up etendusega lavale tulnud Maire Aunaste, endise monoteatri juht Karl Kermes, näitleja Jan Uuspõld, lavastaja Rein Pakk ja kriitik Andres Maimik. Arutelu käigus segunevad tõsine diskussioon ning meenutused möödunud etendustest. Ei puudu ka pisuke huumor – sest just sellest ju jutt käib.

Algatuseks uurib Veidenberg, mis on siiski monoteatri ja stand-up etenduse vahe. Jan Uuspõllu sõnul ei tohiks hea stand-up koomik väga palju teksti ette kirjutada. “Ta peaks suutma selle nalja leida üles hetkeolukorrast ning hoidma seda publiku tähelepanu üleval terve etenduse aja.” Lisaks puudub stand-up komöödiast tihtipeale ka teatraalsus.Selgub, et suurim vahe Stand-up teatri ja monoetenduse puhul ongi ette kirjutatud tekst. Lisaks jääb kõlama mõte, et stand-up koomikul on eksimise ja riskivõtmise võimalusi rohkem, kui monoteatri näitlejal.

Miks teevad Eestis stand-up teatrit peamiselt näitlejad? Paistab, et küsimus on Eesti kultuuris. Eestlastel puudub selline asi nagu stand-up’i traditsioon. Puuduvad komöödiaklubid, kus reede õhtuti kõht kõveras nädalast pinget naerupahvakutena välja lasta. Samas on Eestlastesse kõvasti sisse juurdunud teatrikultuur, mis panebki meid minema teatrisse, et üks kõva kõhutäis naerda. Kuid teatris ei saa naerda nende asjade üle, millede üle naerdakse reedeöises pubis. Mis on siis need teemad, millest teatris rääkida?

Kõlama jääb seisukoht, et naljakate teemadega kaugele ei jõua. Kui näitleja räägib laval asjadest, mis on ammu ilma naljakad, kipuvad ka naljad olema ammuilma kuuldud ja klišeelikud. Seega peaksid teemad, millest monotükkides kõnelda, olemagi pigem tõsistemas toonides, mida omakorda läbi huumoriprisma kirgastada. Rein Papp on öelnud, et Eestlase ajavad naerma kolm asja – Tammsaare, laulupidu ja surm. Ei ole ükski neist ju kuigi kerge ja naljakas teema?

Arutlejad jõuavad lõpuks siiski selgusele, et uus teater stand-up Eestis siiski pole. Hetkel on kindlasti monoetenduste ja stand-up’i buum, kuid see ei tõrju kõrvale ka klassikalist näitlemiskunsti. Vestlusringi lõppedes jääb kõlama Andres Maimiku mõte: kui teater oleks ainult stand-up, saaks seal nutta vaid siis, kui on väga halvad naljad.

Galerii ja video: digiluule slam lasi sõnadžässil kõlada

Esimese õhtu lõpetas Philly Joe’si ja festivali ametlikul klubialal müstiline digiluule slam. Kuidas see üritus sündis ja mismoodi õpetatakse üks masin luuletama, saad lugeda artiklist “Luuletav robot esitab inimestele väljakutse”. Väikse aimduse sellest, milline meeleolu õhtul valitses ja kuidas slammimine õnnestus, saab galeriist ja allolevast videost. “Kui festival on sõnarokk, siis see oli sõnadžäss,” võttis õhtu kokku järgneva materjali salvestanud Tauno Tõhk. Nautigem!


Venemaa – vaenlane või koostööpartner?

Festivaliklubis alustas Arvamusfestivali teist päeva arutelu “Venemaa – kas vaenlane Euroopa idapiiri taga või siiski võimalik koostööpartner?”, kus Euroopa Parlamendi saadikud arutlesid Venemaa agressiooni, rahvusvaheliste suhete ja tuleviku üle.

Oleks olnud mõeldamatu, kui selleaastasel Arvamusfestivalil ei oleks puudutatud Venemaa agressiooni teemat. Moderaator Neeme Raua ning Euroopa Parlamendi liikmete Marju Lauristini, Yana Toomi, Kaja Kallase, Urmas Paeti ja Tunne Kelami vestlusest aga selgus, et üksmeele saavutamine Venemaa ja Euroopa Liidu vahel on vähemalt teoorias teostatav.

Euroopa Parlamendi liikmed arutlemas kas Venemaa on vaenlane või koostööpartner.

Euroopa Parlamendi liikmed arutlemas kas Venemaa on vaenlane või koostööpartner.

Arutelu algas küsimusega, kuidas suhtub Brüssel Venemaa agressiooni ning kuidas üritab Euroopa Parlament Venemaa probleemi lahendada. Nii Paet, Kelam, Lauristin kui Kallas tõdesid, et Euroopa Liidu vaade on sarnane Eesti vaatele: taunitakse Venemaa välispoliitika arenguid, kodanikuühiskonna allasurumist ning sisepoliitika süvenemat sulgumist. “Aastaid on suur osa Euroopa Liidust soovinud Venemaaga suhelda, kuid kõik võimalikud mõjutusvahendid ja sanktsioonid ei ole reaktsiooni andnud,” ütles Paet. “See aga ei tähenda, et tuleks loobuda olukorra paremaks muutmisest.”

Yana Toom on aga korduvalt väljendanud enda vastasust sanktsioonide suhtes. Kuigi lõivosa Euroopa Parlamendist on meelestatud Venemaa vastaselt, ei ole Toomi sõnul siiski Euroopa Liidus üksmeelt. “Sanktsioonid on surnud ring ja sõja odav alternatiiv, need ei kanna vilja,” ütles Toom. Kelami sõnul on aga sanktsioonid ainuke vahend, millega autoritaarsete riikide käitumist ilma sõjata mõjutada. “Peab arvestama, et sanktsioonid on pikaajaline vahend,” lisas Kelam. “Euroopa Liidu hoiak on selles suhtes muutunud palju realistlikumaks. Näeme seda näiteks Prantsusmaa valitsuse otsuses loobuda Mistralide müümisest Venemaale, mis veel aasta tagasi oli täiesti realistlik.”

Lauristini sõnul on Euroopa Parlamendil välissuhetes üha suurenev roll, kuid oluline on vahet teha Venemaal ja Putini režiimil. “Euroopa Liidu välisasjade esindaja Mogherini ütles, et Venemaa ei ole enam meie strateegiline partner, vaid strateegiline vastane. Me maksame seda hinda, et takistada Putinit veel kaugemale minemast,” ütles Lauristin. Sanktsioonid sunnivad Putinit kurssi muutma.

Kallase arvates kulutab Euroopa Parlament ebaproportsionaalselt palju ressurssi välispoliitikaga tegelemiseks. Tema sõnul peaksime tegelema nende asjadega, milles Euroopa Liidul on pädevus ja mis inimeste elu reaalselt mõjutavad. “Sanktsioonidel on aga mõju. Teiselt poolt tundub, et Euroopa on liiga vähe kannatlik. Kui paar kuud on sanktsioonide rakendamisest möödas, hakatakse juba rääkima, et mõju pole. Me peaksime lõpuni vastu pidama,” selgitas Kallas.  Ka Toomi sõnul keskendub Euroopa liialt välispoliitikale. “Mul tekib tunne, et see, kellele me selle [poliitika] suuname, ei tee väljagi. See on suur viga, et Venemaa pole meie partner. Mis aga saab pärast Putinit? Kas asi läheb hullemaks? Kas me analüüsime, mis saab edasi?”

Kelami sõnul tuleb kindlasti Venemaa tegevusele reageerida ning liikmesriikide vahel tuleb selles küsimuses saavutada üksmeel. “Me ei ole Venemaa vaenlased, aga me peame olukorda tajuma nii, nagu see on,” ütles Kelam. “Euroopa Parlamendi otsused on väga mõõtuandvad.” Lauristini hinnangul peab Euroopa Parlament olukorral kindlasti silma peal hoidma, sest vastasel juhul tegutseksid teatud erihuvidega riigid suurema tõenäosusega Venemaa olukorrast kasu lõikavalt ning tunneksid end liiga kindlalt.

Arutledes läänemaailma ning Venemaa omavaheliste suhete üle, leidsid saadikud, et nii Euroopa kui USA on Venemaa suhtes samas olukorras. Venemaa strateegiline huvi on lääneriike lõhestada ja nõrgestada, mistõttu peavad Euroopa Liit ja USA olema suuremad liitlased kui varasemalt. Väga oluline on sõlmida Euroopa Liidu ja USA vabakaubandusleping, mis tagaks strateegilistes huvides kiirema majandusarengu, aga ka tugevamad liitlassuhted. Kelami sõnul oleks Euroopa USA toeta väga abitu ning Paeda meelest ei ole muud alternatiivi, kui sama väärtusruumi riikidevaheline koostöö. “Venemaa tahab ehitada sama maailmapilti, mis oli omane Nõukogude Liidule,” arvas Kelam.

Küsimusele, kas Venemaa võiks tulevikus saada taas Euroopa Liidule koostööpartneriks, vastasid saadikud, et tegelikult ei ole koostöö Venemaaga täielikult lõppenud. Näiteks on Venemaale suurim julgeolekuoht islamiäärmusluse kasv, mida ükski riik iseseisvalt ei saa tõkestada. Lauristini sõnul on oluline koostöö igapäevatasemel ning valdkondades, mida Venemaa otseselt ei kontrolli ega survesta. “Nii kaua kuni Krimmi küsimus ei ole lahendatud jäävad sanktsioonid alles,” ütles Paet. Toomi sõnul aga jällegi sanktsioonid ei toimi.

Lõpetuseks arutlesid saadikud selle üle, kes siis Venemaa ikkagi õigupoolest on – kas vaenlane või koostööpartner? “Me peaks jätkuvalt üritama teha kõik, et temast saaks koostööpartner. See ei ole utoopia,” ütles Paet. “Päeva pealt ei muutu midagi ja tuleb olla järjekindel. Hetkel on suurim mure see, et Venemaa agressiivsus saab piirid ette.”

Toomi sõnul puudub praegu Venemaaga dialoog. “Venemaa on meie naaber ja meie naabriks ta jääb. Kui kuulutad naabri vaenlaseks, ei vii see kuskile.” Kelam aga kinnitas, et Venemaa ei ole kellegi meelest vaenlane, vaid strateegiline oht. Lauristin kordas Kelami mõtet sellest, et Putini poliitika on Nõukogude režiimi jätk. “Venemaa pole vaenlane, aga kindlasti pole ta partner,” lõpetas Kallas.

 

Foto autor: Anna Markova

Sõnarokkari välimääraja ehk milline näeb välja tulihingeline Arvamusfestivali fänn

Meie hulgas liigub ringi mitmeid inimesi, keda saab nimetada Arvamusfestivali fänniks. Lausa niivõrd suureks, et mõistlik on kasutada sõna “tulihingeline”. Iga festivalil osaleja on loomulikult omaette isiksus, aga siiski saab tõsiste festivalifännide kohta teha mõningasi üldistusi. Milline siis ikkagi on üks tõsine sõnarokkar?

Tõsine Arvamusfestivali fänn on valmistunud. Valmistunud igaks ilmaks ja igaks olukorras. Seetõttu on fännil kaasas nii kummikud, vihmakeep ja vihmavari, aga ka ujumisriided, plätud ja kübar. Õige Arvamusfestivali fänn ei lase end ilmast ega olukorrast segada, sadagu või pussnuge või lõõsaku kõrbekuumus. Igaks juhuks on kergemat sorti talveriided samuti kaasas. Ning muidugi seljakott. Kuhu siis ikka kõik vajalik kraam ära mahutada?

Arvamusfestivali fänn rokib festivali sümboolikat. Tal on kindlasti festivali särk, kõrvarõngad või kikilips ning ta tunneb end seejuures rõõmsalt, ootusärevalt ja rahvuslikult. Kui aga fänn Arvamusfestivali sümboolikat ei kanna, on ta väga mugavalt riides. Jalas on tal kindlasti tossud. Kuidas siis muidu kaks päeva aruteludel osaledes ja Vallimäel üles-alla kõndides ellu peaks jääma?

Lisaks meie kliima iseärasusteks valmistumisele on Arvamusfestivali fänn valmistunud ka aruteludel osalemiseks. Ta teab täpselt, millistel aruteludel ta osaleda tahab ning mingit ringiekslemist fänni poolt ei ole: fännil on ala ning ajakava lihtsalt väga hästi peas. Ja fänn tõepoolest osaleb aruteludel. Ta räägib kaasa, ta vaidleb, aga kui fänn on tagasihoidlikum, siis ta siiski mõtleb kaasa ja arutleb enda sees. Mingit lihtsat vegeteerimist fänn ei fänna!

19966280674_dddffc2ec8_k

Festivalile on oodatud kõik pereliikmed

Arvamusfestivali fänn suure tõenäosusega ei ole festivalil esimest korda. Kes teab, ehk on fänn käinud isegi Rootsi või Taani arvamusfestivalidel? Kohe kindlasti ei ole Arvamusfestivali fänn tulnud festivalile üksinda. Kaasas on perekond, kaasas on sõbrad ja kaasas on tähtsaim pereliige ehk koer (või äkki ka mõni muu lemmik?) Kes siis ikka oma kalli koera üksinda koju jätaks, kui Arvamusfestivalil on avatud koerte parkla? Kindlasti mitte Arvamusfestivali fänn, kelle jaoks festival on tõepoolest koguperesündmus, olgu pereliige noor, vana või suuremat sorti karvkattega. Festival ühendab meid kõiki!

Hingake sisse, välja ja pöörake nägu päikese poole

Festivali teise päeva hommik turgutas lisaks kehale ka vaimu. Esimesi ärkajaid, kes soovisid ennast sõnaroki teiseks ja viimaseks vaatuseks õigesti häälestada (või kes tahtsid end lihtsalt hommikupäikeses sirutada), tervitas Mäealal virgutav joogatund.

Paide nagu magaks alles. Maja maja haaval tuleb Vallimägi lähemale, tänavad on tühjad ja vaikus paitab kõrvu. Linn on festivali ootel. Ei kusagilt ilmub nähtavale pikk sihvakas naisterahvas, kes otsivalt ringi vaatab, joogamatt kaenlas. Selge, ma polegi ainus, kes unest võitu on saanud ning keha ja vaimu kirgastamise hommiku eesmärgiks võtnud.

Enda üllatuseks leian Mäeala nõlvalt varase tunni kohta päris palju inimesi, nii paarkümmend. Ja kõik need inimesed on juba alustanud. Hiilin seltskonnale ligi, haaran mati ja üritan endale kohta leida. Juhendaja kutsub mind enda juurde, esimesse ritta. Arvestades oma kokkupuudet joogaga või õigemini selle puudumist, suundun siiski kõige taha teiste varju.

Foto: Tauno Tõhk

Hetk on sulnis. Ainsateks helideks on puulehtede sahin, mis keskendumise käigus merekohinat meenutama hakkab ning mahe hääl, mis kehaväänamiseks instruktsioone annab. Mõtlen, et juba mõne tunni pärast jõuab siia tuhandeid inimesi, kes kõik seda mõnusat, inspireerivat ja võiks isegi öelda, et ravivat olustikku nautima tulevad. Päike soojendab oma augustikuiste sõbralike kiirtega.

Üks asend teise järel. Eelmise päeva rammestus asendub voolava energiaga ning mõte puhkab. Jooga eesmärk on leida endas õnneallikas. Mõtlesin, et igiomase õnneni jõuavad need, kes juba pikemalt selle kunstiga tegelenud on, kuid ma eksisin. Viimase päikese asendi ajal valdas mind ääretu tänutunne. Ma olin tänulik, et mul on võimalus siin ja praegu olla. Ja teha. Ma olin tänulik, et minu ümber on kõik Need Inimesed – need, kes olid eile, kes on täna ja kes tulevad homme. Ma olin tänulik, et ümberringi on nii palju headust, lahkust ja teineteise mõistmist.

Arvamusfestivalil on mõnus!

Hea enesetunne põhjustab hea une või hoopis vastupidi?

Uni, ja veel hea uni, on sama tähtsal kohal kui igapäeva eluks vajalik toit. Ometi valime oma toitu tunduvalt hoolikamalt ja trendipõhisemalt kui mõtleme sellele, kuidas õhtu kvaliteetselt hommikusse saata. Miks ei pöörata unele piisavalt palju tähelepanu? Miks ei võeta arvesse , et inimesed on erinevad nagu normid palju keegi und enda elus vajab? Kas tõesti on hea päevase enesetunde ainuke põhjustaja piisav unekogus?

Arutelus „Une seos päevase enesetundega”  toodi välja mitmeid levinud arvamusi, mida peetakse ühiskonnas normaalseks. Näiteks on teada, et kaheksa tundi on täiskasvanu jaoks normaalne une pikkus, alkohol võib tugevalt kahjustada une sügavust ja pikkust ning piisav kehaline aktiivsus päevas tagab mõnusa une.

Hea enesetunne on hea une aluseks.

Selleks, et uni oleks hea, peab päeval tegelema oma kehaga.

Ühiskonnas teada tuntud n-ö müüdid ei ole kindlasti valed. Arutelu tõi välja, et inimestele sobivad unemeetmed on sama erinevad nagu me kõik. Mõnele inimesele sobiv kaheksa tunnine unepikkus tundub kiiremas elutempos elavale inimesele raiskamisena ning on ennekuulmatu. Laialt levinud arvamused on oma haarde saavutanud inimeste sarnaste kogemuste tõttu, mis näitab nende kindlat olemasolu ühiskonnas.

Tundub, et keskpärane on lihtne olla. Normid sobivad, samuti keskmised arvud kategoorias „kui mitu tundi päevas peaks ikka magamisele, söömisele ja töötamisele kulutama”. Kuid arvamuste kohaselt on pea pooltel eestlastel unehäired, mis takistavad neil efektiivselt töötada, olla alati olemas oma perekonna ja ka iseenda jaoks. Häired, mis esinevad tegelikult ükskõik mis etapis inimese päevas, mõjutavad omakorda järgnevaid. Nii tekitab justkui ringlus, kus iga eelnev on seotud järgnevaga.

Kui tulla tagasi teemani, mis teeb ühest unest tõeliselt kvaliteetse une, siis selle reaalse toimimiseni saab jõuda inimeste erinevate probleemide ja nende teadlikustamise kaudu. Kahjuks on une kvaliteet seotud mitmete probleemidega, millest ei olda teadlikud või ei osata lihtsat tervisemuret siduda halva unega. Arutelus osalenud eksperdid tõid välja mõned haigused, mis on seotud unerütmi korrapärasuse ja kvaliteediga. Nendeks on näiteks ülekaalulisus, diabeet või hoopis ebakorrapärane toitumine. Toodi välja, kuidas suur ülekaalulisus on märgatav isegi laste seas. Samuti toodi välja klassipiltide erinevus tänapäeval ja 40 aastat tagasi. Lapsed on muutunud tunduvalt vormikamaks, mis on otseses seoses une kvaliteedi ja olemusega.

Kes oleks võinud arvata, et lihtne uni ja magamine, mida inimesed ju ometi peavad tegema, võivad olla niivõrd kompleksed? Uni on tõesti seotud päevase enesetundega, aga selleks, et uni oleks hea, peab päeval tegelema oma kehaga ja pakkuma talle võimalusi, et parim enesetunne saaks luua eeldused parimaks uneks.

Loe uneteemadel rohkem siit: http://uneuuring.ee

Foto autor: Anna Markova

Pilguheit Arvamusfestivali toidumaailma: “Siin on nagu välismaal!”

Nimekiri toitlustusasutustest, mis Arvamusfestivali osalejatele oma hõrgutisi pakuvad võtab esmapilgul silme eest kirjuks. Jalutasin läbi festivaliala ja uurisin lähemalt milliste pakkumistega tegu on.

Arvamusfestivali teine päev on värskelt alanud ning on paras aeg uurida, kus lisaks külluslikule vaimutoidule ka keha saab kinnitada. Tuleb tunnistada, et valik on tõesti lai ja sobiva leiab siit igaüks. Leidub nii burgereid kui sašlõkki, pirukaid kui ka lihtsat hapukapsasuppi. Eksootikahuvilised saavad maitsta nii tatari magustoite kui ka kevadrulle restoranis Riis. Taimetoidu sõpradele pakub parimaid vegan toite restoran Inspiratsioon, kes esimese festivalipäeva lõuna ajal oma Facebooki lehel abilisi otsib. “Tulge ja aidake hädast välja! Soovijaid on nii palju, et vajame kokkamisel ja teenindamisel abi!,” seisab postituses.

Alustan oma ringkäiku Paide keskväljakult, kus on end üles seadnud mitmed erinevad kohvikud. Peatun Ida-Viru rahvuste kohviku ees. Sealses menüüs on ilmselt kõige pilkupüüdvam toit, mis kannab müstilist nimetust Tšek-tšek. Uurin teenindajalt millega tegu. “See on Tatari magustoit, mis koosneb meest, jahust, suhkrust ja siis natukene veel suhkrust,” vastab ta. Luban kindlasti seda tulla hiljem proovima ning astun edasi. Restorani Riis, mis pakub Tai ja Vietnami toite, ees jäävad ahvatlustena meelde kevadrullid ning taignas küpsetatud krevetid. Seal samas lähedal aga peibutab kohaliku toodanguga järvamaa LEADER kohvik. “Siin igal pool pakutakse väga palju kohvi,” võtab mu kaaslane ümbritseva ühe lausega kokku. Lisaks kohvile on rõhk suuresti tänavatoidul ehk erinevatel burgeritel, wrappidel, tortilladel ja muudel hõrgutistel, mida mugav näpuvahelt süüa.

Festivalil leiab omale meelepärase söögikoha igaüks.

Festivalil leiab omale meelepärase söögi igaüks.

Suundume tagasi algpunkti ehk Ida-Viru rahvuste kohvikusse, kus sööme ühe tugeva õhtueine. Kohvikus pakutakse nende rahvaste toite, keda Ida-Virumaalt leida võib. Menüüs figureerivad nii ukraina, juudi, tatari, eesti, poola, vene, usbeki ja ingerisoomlaste road. Valin klassikalised pelmeenid ning karjala piruka. Maitse on suurepärane ja kõhu saab mõnusasti täis. Tõeliselt mõnus on olla – päike lõõskab, lähedal asuvast kohvikust kostab mõnusaid regerütme ja kohvikutöötajate kaasalaulmist. Kohati tekib tunne, et olen just kui mõnes kuurortis mitte Arvamusfestivalil, kus paarisaja meetri kaugusel sünnivad suured ideed ja mõtted.

Sean sammud Vallimäele, kuna festivali ala kaart näitab ka seal mitmeid toidukohti.Üleval Vallimäel on rahvast rohkelt. Kes jalutab, kes arutab väikestes gruppides erinevaid teemasid. Möödume lastealast, kus väikesed inimesed ennastunustavalt djembesid põristavad. “Hea biit!” hõikab keegi möödujatest lastele.

Tänavatoitu pakutakse ka Vallimäel. Esindatud on nii Põhjaka, Foody Allen kui ka LaMuu oma rikkaliku jäätisevalikuga. Neil, kes eelistavad joogipoolist, on võimalik maitsta Jaanihanso suurepäraseid siidreid jazzklubi Philly Joe’s kõrval. “Siin on nagu välismaal, jazz ja siider – nii peabki,” sõnab teenindaja, kui märgin, et atmosfäär on kiiduväärt.

Ja ongi minu pisike ringkäik Arvamusfestivali gurmeemaailma läbi. Kes nüüd lugedes kõhutühjust tunneb, kiigake kindlasti kohvikute nimekirja ja ka festivaliala kaarti, et uuteks aruteludeks energiat koguda.

 

Foto autor: Anna Markova

Mitmekesised osalusformaadid vallutasid Paide

Arvamusfestivali esimesel päeval kasutasid 4200 inimest sõnarokkimiseks erinevaid aruteluformaate, lisaks paneeldiskussioonile oli väitlusi, simulatsioone, õpitube, maailmakohvik ja osalusteater. Õhtu lõpetas ühine unistamine, millises Eestis tahame elada.

„Soov unistada sumedal augustiõhtul sellest, millises Eestis me elada tahame, tõi kokku sadakond inimest. Esimesest festivalipäevast oli kaasa võetud hulk mõtteid, mida teisi ära kuulates rõõmuga jagati. Arutelult lahkuti positiivsete tunnetega, mis loodetavasti võetakse ka tänasesse päeva kaasa,“ ütles Eesti tulevikulugude eestvedaja Marten Lauri.

Üheskoos unistada saab ka täna – terve päeva jooksul on kõik huvilised oodatud Mäealale, et seal Eesti tuleviku kohta mõtteid vahetada. “Eesti tulevikulugude kogumine on vajalik selleks, et teada saada, kuhu Eesti rahvas tahab tulevikus jõuda ja millises Eestis nad soovivad elada,” lisas Lauri. Ta loodab, et tulevikulugude kirjapanemisega jätkatakse ka pärast festivali lõppu.
Mitmekesise teemavaliku seast sobiva leidis festivali avapäevalt vast igaüks – juttu tuli isejuhtivast tehnoloogiast kuni alkoholikultuuri ja Eesti kaitsepoliitikani välja.

„Kõige rohkem oli kaasamisatmosfääri Õpiorus, kus eile olid fookuses kooliväärtuste ja õpetamiskunstide teemad. Pea iga arutelu kaasas sada inimest ja toimusid grupiarutelud, rollimängud, hääletamised,” sõnas festivali teemaalade juht Maiu Uus. „Väärtuste ala uue tulijana on olnud väga põnev, soovitame täna kindlasti sinna minna!”

AF_pressiteade 2

Arvamusfestivali teise päeva avavad lisaks joogale ja meelerahu tagavatele vaikuseminutitele mitu päevajajalist arutelu. Kell 10 arutlevad Eesti europarlamendi liikmed festivaliklubis Venemaa tuleviku üle. Kell 10.30 arutatakse koos külalistega Valgevenest, Ukrainast, Moldovast ja Gruusiast selle üle, kas tulevik on noorte päralt. Samal ajal ühendatakse Uut moodi õppimise alal mõisted nagu õppimine ja pehmo.

„Inimesed telekast ja inimesed tänavalt ja sinu oma sõbrad tulevad kokku ning räägivad teemadest, mis neile vähemal või suuremal määral korda lähevad,” kirjeldas Arvamusfestivali meeleolu festivali vabatahtlik Martin Meitern. „Ja täitsa niimoodi inimese moodi räägivad! Kedagi ei sõimata pedeks ega tolerastiks ega mahamüüjaks, miks peakski?! Tule ja ütle, mis sa arvad haridusest, noortest, majandusest, toidust, idufirmadest, arengukoostööst või millest iganes. Tule kuula, mis teised arvavad.”

“Nädalavahetust tasub alustada Arvamusfestivalilt ja kohale tasub tulla kogu perega, sest tegemist jagub kõigile,” lisas Uus. „Lastele on oma ala ja -hoid, vanavanematele on mõeldud neid puudutavad teemad, festivali alalt leiab kohvikuid, mänge, muusikat, kino – ühesõnaga terve Paide linn on avastamiseks avatud.”

Festivali viimane arutelu algab Orualal kell 19.30, kui kogunevad parlamendierakondade juhid. Arvamusfestival toimub kolmandat korda 14.-15. augustil Eestimaa südames Paides. Festivali eesmärk on luua kogu ühiskonda kaasav ning poliitiliste ambitsioonideta kohtumispaik, kuhu on oodatud kõik need, kellele Eestis ja mujal maailmas toimuv korda läheb.

Kogu Arvamusfestivali kava leiab siit: www.arvamusfestival.ee/kava/20150814/.

Mis päästab Eesti liikluse?

Toimiva riigi teemaala arutelul „JOKK jätta! Piirkiirus 80km/h“ arutleti selle üle, mis päästab Eesti liikluse. Kas selleks on piirkiiruse alandamine, liikluskeskkonna arendamine või vajab muutust hoopiski meie liikluskultuur ning mõtteviis.

Viimase viie aasta jooksul pole olukord Eesti liikluses muutunud. Liiklussurmasid on endiselt rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Lisaks statistikale ei räägi olukorra paranemisele kaasa ka meie igapäevane liikluspilt, mis on täis rikkumisi ning õnnetusi. Halvimal juhul lõppevad need järjekordse surmaga nagu eelmise nädala ränk õnnetus noortega.

Maanteeametis liiklusohutuse uue strateegia eest vastutav Alo Kirsimäe leiab, et meie liiklusohutus vajab kiiresti restarti ning üheks võimaluseks on hakata alandama lubatud piirkiirust. „Kas keegi on mõelnud sellele, kas Haanja kuppelmaastikul ning sirgel Tallinn-Pärnu maanteel peaks olema lubatud sama kiirelt sõita?,“ tõstatas Kirsimäe avaküsimuse. Tema soovitus on teedel, kus tee seisukord ei luba kiiresti sõita, alandada piirkiirust vastavalt vajadusele. Samuti pani ta kõigile südamele, et ohutus algab meist kõigist endast. Kui me ise ei hooli sellest, kuidas mõjutab meie endi käitumine liiklust, siis pole mõtet ka ohutumast tulevikust rääkida.

Eesti liikluse üle arutlesid Mari Jüssi, Alo Kirsimäe, Sirli Tallo, Indrek Koemets, Toomas Kivimägi, Indrek Sirk ning Sven Pertens.

Eesti liikluse üle arutlesid Mari Jüssi, Alo Kirsimäe, Sirli Tallo, Indrek Koemets, Toomas Kivimägi, Indrek Sirk ning Sven Pertens.

Ehitusfirma Lemminkäinen AS juht Sven Pertens see-eest leiab, et piirkiiruse alandamisest ei ole kasu, kuna kui praegu sõidetakse 90km/h alas vabalt 130km/h ilma kartmata, et miskit juhtuks, siis kiirust alandades sõidaks nad ehk vaid 120km/h, mis oleks siiski surmav. Teatavasti on piirkiirus 80km/h just see, mis kokkupõrkel päästab inimese surmavatest vigastustest. Teeehitajana tegi ta loomulikult ettepaneku arendada välja parem teedevõrk ning seda põhi- kui kõrvalmaanteedel. Samuti toob ta välja, et asi on rohkem liikluskultuuris kui piirkiiruses.

Vandeadvokaat Indrek Sirk arvas, et abi võib olla trahvidest, kuid seda ainult teatud sihtgrupi hulgas. Tema sõnul mõjub trahv vaid neile, kes on seadusekuulekad. Kes on paadunud pedaalitallijad, need trahvidest ei hooli. Samas nõustus ta arvamusega, et see on tõesti meie liiklemise kultuur, mis muutust vajab.

Indrek Koemets Politsei- ja Piirivalveametist leiab, et Eestist ei saa kunagi politseiriiki ehk suurendada järelevalvet niiviisi, et politseid oleks märgata igal nurgal. „Sellele seab ette piirangu meie eelarve,“ selgitab Koemets. Tema sõnul on politsei siiski liikluses olemas nii palju kui võimalik, abiks on ka kiiruskaamerad.

Liikluskasvataja Sirli Tallo leidis, et liiklusohutuse parendamiseks peab rohkem tegelema liikluskasvatusega, mis algab juba maast madalast. „Vanemad ning nende käitumine liikluses on lastele paratamatult eeskujuks,“ selgitab Tallo. Ta on veendunud, et peredest, kus liiklusohutusele pööratakse tähelepanu, tuleb ka vähem liiklushuligaane. Mari Jüssi, tuntud liikluskasvataja, vaidleb siinkohal vastu. „Meie pere lapsed sõidavad ainult jalgrattaga ning ohutust oleme õpetanud pidevalt, kuid siiski räägib laps, et kui ta kord 18-aastaseks saab, siis ostab auto, mis on väga-väga kiire,“ selgitas Jüssi. Samas on ta veendunud, et laste harimisega ohutuse valdkonnas tuleb rohkem tegeleda ning süstemaatiliselt. Samuti ta nõustub, et piirkiirusi tuleb alandada, kuid seda mitte ainult maanteedel, vaid ka linnaliikluses.

Riigikogu majanduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi leidis seevastu, et ohutus liikluses kohe kindlasti ei tähenda ainult piiranguid ning tegi ettepaneku, et Eesti riik võiks võtta laenu või kehtestada teemaksu selleks, et ehitada põhimagistraalid mitmerajalisteks. Tema sõnul ei peaks me siis liiklejatele piiranguid seadma, inimesed saaksid kiiremini ning turvalisemalt koju ning lõppkokkuvõttes oleksid kõik rahul.

Arutelul osalejad olid panelistidega nii nõus kui ka vaidlesid vastu. Osalejad leidsid, et piirkiiruse alandamisest ei ole kindlasti kasu ning piirkiiruse alandamine oleks seetõttu mõttetu ettevõtmine. Samuti tekitas see palju emotsioone, kuna leiti, et riik tahab ainult liikumismugavust piirata.

Nõustuti sellega, et viga on meie liikluskultuuris. „Siin riigis ei aita 80km/h mitte midagi, siin läheb kaks kolm inimpõlvkonda, et liiklus korda saada,“ leidis osaleja, kes on 47-aastat olnud kutseline juht ning sõitnud läbi pool maailma. Tema sõnul on asi Eesti liiklejas. Osalejad heitsid ka ette, et politsei kohalolu pole märgata ning seda just linnaliikluses ning maakohtades. Kontrollitakse vaid piirkiirust ning joovet, ülejäänud rikkumistele ei pöörata tähelepanu.

Osalejatelt tuli ka idee, et äkki tuleks hakata autonumbreid ning autosid personaliseerima. „Need, kes on pidevad liiklusrikkujad, neid tunneksime siis kohe liikluses ära ning neid saaks ka pidevalt jälgida,“ leidis arutleja. Ettepanek tuli ohjeldada ka neid, kes üldse juhiluba saada ei tohiks. Leiti, et juhilube antakse hetkel liiga kergekäeliselt välja. Samuti leiti, et ehk tuleks karistusi liiklusrikkumiste eest karmistada. Näiteks toodi Inglismaa, kus kehtib nulltolerants ning purjus peaga vahele jäädes on karistuseks 6 kuud vanglas, lisaks töökoha kaotus ning avalik häbi. Trahvis ilmselgelt Eesti liiklejale ei piisa. Moderaator Märt Treier tegi seepeale väikese katse küsides osalejatelt, kes neist pole kunagi trahvi saanud? Käsi, mis tõusid, oli ääretult vähe. Sirli Tallo tõi seepeale välja võimalus, kus karistuse asemel tuleks anda präänikut? Näiteks neile, kes pole teatud aja jooksul trahvi saanud, need saaksid hoopis preemiat.

Kuigi arutelul vaieldi nii piirkiiruste alandamise, liikluskasvatuse, trahvide, taristu ning keskkonna üle, siis üheselt jäi kostuma sõna liikluskultuur. Just muutus meie liikluskultuuris tundub olevat see, millega nõustuvad nii otsustajad kui kodanikud. Moderaator Märt Treier viskas seepeale nalja, et kui probleem on kultuuris ehk tuleks liiklusohutus Maanteeametilt Kultuuriministeeriumule üle? Ehk tõesti.

Kuidas paistab kohvikute ala välja 15 meetri kõrguselt? Meie teame!

Fotograaf Mehirt Ennus jäädvustas Vallitornist, pressikeskusest, pisikese videoklipi, kuidas Festivaliklubi esine kubiseb osalistest kui sipelgapesa. Just sellise pilguga piiluvad ajakirjanikud teid kümnekonna meetri kõrguselt.

Festivalitiim soovib meeleolukat esimese päeva lõppu ja sisukat teist festivalipäeva Paides!