Tänavune Arvamusfestival pole enam mägede taga ning sestap otsustasin uurida, milliseid teemasid ootavad festivalil osalevad inimesed selleaastastest aruteludest. Lühidalt kokku võttes võib öelda, et osalejad hindavad Arvamusfestivali arutelude heas õhkkonnas pärast ning selgi korral oodatakse mõnusat olemist, head seltskonda ja meeliköitvaid diskussioone nii ajakava sees kui selle väliselt spontaansemas keskkonnas. Et kõik see saaks veel täpi i-le, oodatakse loomulikult head ilma!

Kristjan ja Kairet möödunud Arvamusfestivalil

Kairet, 30, Arvamusfestivalil osalenud kolmel korral:

Loodan, et Arvamusfestival meelitab kohale palju selliseid tuttavaid ja koostööpartnereid, keda pole kiire elutempo tõttu juba mõnda aega näinud. Soovin, et festivalil oleks aega nendega mõne arutelu publikus koos istuda ja mõelda ning meid ühendavatel teemadel kaasa arutleda. Et see saaks toimuda, ootan Arvamusfestivalilt kindlasti mitmekesiseid ja huvipakkuvaid arutelusid. Lapsed, pere, haridus, julgeolek, kindlasti pakuks huvi erakondade esimeeste või siis presidendiks pürgijate arutelu. Lisaks ootan iga-aastast humoorikat stand-up comedy etendust.

Eelmisest aastast on meeles väga mõnus õhkkond esimese päeva õhtust Paide keskväljakult, kus oli kohal palju toredaid inimesi, kellega sai mõnusalt juttu ajada justkui oleks juba pikemat aega üksteist tundnud – ootan sama ja veel paremat õhkkonda ning erinevate eluvaldkondade inimeste omavahelist lõimumist festivali õhtutel.

Kristjan, 33, Arvamusfestivalil osalenud kolmel korral:

Ootan festivalilt head ilma ja palju häid inimesi. Nende kahe tingimuse olemasolul ja koosmõjul tõotab juba eos tulla edukas üritus. Ootan neid arutlusi, mis tekivad spontaanselt heade sõprade ja tuttavate vahel näiteks mõnes pop-up kohvikus.

Tuuli, 32, Arvamusfestivalil osalenud kolmel korral:

Olen käinud Arvamusfestivalil kõikidel aastatel, mil seda on korraldatud, ehk siis sellel aastal kavatsen ma festivali külastada neljandat korda. Põhjus, miks ma festivali igal aastal väga ootan, peitub selles, et mulle meeldib Arvamusfestivali õhkkond – kõik need huvitavad ja sisukad arutelud, ärksad ja põnevad festivalikülastajad, kellest igaüks annab oma panuse, et kohtuks võimalikult palju vaatenurki ja ideid ning ääretult mõnus atmosfäär Paide Vallimäe kõrgete puude ja vallikraavide vahel. Kuna festivali õhkkond on igal aastal väga mõnus olnud, siis ma isegi ei oota korraldajatelt suuri uuendusi, pigem soovin, et jätkataks samal kursil. Tavaliselt ei ole ma festivalile minnes n-ö eeltööd teinud, selekteerimaks välja teemasid, mis mulle eriti meeldivad. Lähen festivalile alati avatud meele ning suure uudishimuga soovides kuulda teemadest, millega ma argielus sageli kokku puutun, aga teemadest, millest ma ehk varem kuulnudki ei olnud – lihtsalt selleks, et oma silmaringi laiendada. Arvamusfestival on kindlasti üks minu lemmikfestivale, sest ma võtan sealt igal aastal kaasa portsu uusi teadmisi, toredaid ideid ja mitmeid uusi tuttavaid, kellega on olnud mõnus edaspidigi erinevatel teemadel arutleda.

Tuuli ja Arvamusfestivali tiimiliige Maiko Kesküla

Janar, 34, Arvamusfestivalil osalenud kahel korral:

Loodan, et sellel aastal tuleb Paidesse veel rohkem rahvast kui varasematel aastatel. Kindlasti ootan, et aruteludes osalejad läheksid teemadesse süvitsi ning argumenteeriksid rohkem, mitte ei esitaks vaid fakte ja loosungeid. Varasemaltki on olnud väga häid arutelusid, kuid mõningatel juhtudel on arutelud jäänud poolikuks või ühekülgseks. Arvamusfestivalilt võiksid tekkida reaalsed lahendused probleemidele, mida senini pole püütud või suudetud lahendada. Minule on kindlasti südamelähedased siseturvalisuse teemad, riigi üldine julgeolekuküsimus ning rahva ja riigi valmisolek sügavamaks kriisiks. Samuti ei jäta mind külmaks haldusreformiga seonduv ning linnastumise pidurdamisega, rahvastiku vananemisega ja muud nendega seotud teemad. Selgi korral loodan saada uusi teadmisi ning värskeid ideid, põnevaid arutelusid ja mõnusat festivalielamust.

Kord aastas võtab ligi 8200 elanikuga väikelinn Paide vastu tuhandeid külalisi, mullu tõi Arvamusfestival kaheks augustipäevaks Paidesse kokku üle 10 000 inimese. Festival on väikese unisevõitu linna justkui üles raputanud ja pannud ärksamad tegutsema selle nimel, et festivali õhkkond võiks linnas valitseda aasta ringi.

Alo Aasma. Foto: Kärt Vajakas

Võib-olla on käegakatsutavad muutused alles kujunemisjärgus, ent muutused kohalike inimeste hoiakutes ja suhtumises on olnud murrangulised. „Mäletan, kui 2013. aastal tuldi Paide linnavalitsuse jutule, et teeks siin Arvamusfestivali, ma olin sel ajal kommunaaltöötaja,“ meenutab Järva maavanem Alo Aasma. „Meie suhtumine oli skeptiline: ah, sellest tuleb teine Delfi, keegi niikuinii kohale ei tule. Ja pealava tahavad teha ööklubi Ekvaatori taha – sinna „vereloiku“? Meie pessimismist hoolimata tegid korraldajad festivali ära ja siis pidin tunnistama, et me olime täiesti valel arvamusel: väga kihvt üritus oli! Me olime nagu kassipojad, kelle nina tuli piima sisse pista, et saaksime aru – see on hea!“ Alo Aasma arvates on murtud kohalike pessimism ja võltstagasihoidlikkus, ja see on olnud üks Arvamusfestivali suuremaid teeneid Paide linnale. „Festival on aidanud tõsta meie eneseusku: me saame hakkama!“ ütles ta.

Üht-teist on linnapildis juba muutunud. „Avatud on uusi kohvikuid: Wabalinna, Pisi kohvituba. Treeger teeb uues kohas uksed lahti, kultuurimajja tuleb nüüdisaegsem kohvik: midagi sellist, mida Kalamaja inimesed ootaksid. See mõte koorus välja just Arvamusfestivali korraldajatega vesteldes,“ rääkis Aasma. „Festival on pannud inimesi mõtlema, et meie elukeskkond on päris hea! Tänu Arvamusfestivalile oleme hakanud hindama seda peidus olevat pärli, mille otsas oleme istunud.“

Aasma oli üks sadadest, kes eelmisel aastal pärast festivali viimast arutelu Paide keskväljakul NO teatri Tantsulaagris rokkis. „Sain seal mitme endise paidekaga kokku, kes nüüd elavad Tallinnas. Nad ütlesid, et pagan küll – koli või Paidesse tagasi!“

Aasma sõnul on Arvamusfestival muutnud ühtsemaks ka kogu maakonna. „Kui laulu- ja tantsupidu välja jätta, on maakonna ühistegevus olnud täiesti olematu. Nüüd on Arvamusfestival Järvamaa Omavalitsuste Liidu laua taga istujaid ühise eesmärgi nimel liitnud. Saadakse aru, et kui Paidel läheb hästi, läheb kogu maakonnal hästi,“ ütles ta.

Üks väike muutus on Aasmal veel silma jäänud. „Olen viimasel ajal märganud mõningaid ilminguid meie ürituste korraldamisel: nüanssidele on hakatud rohkem tähelepanu pöörama. Mäletan, kuidas Arvamusfestivali jaoks nähti ränka vaeva, et leida 57 täpselt ühte värvi telki. Selline kõrge korralduslik tase on andnud eeskuju,“ selgitas ta.

Foto: Tauno Tõhk

Aina selgemat kuju võtab eelmisel aastal Paide linnaruumi arutelul välja käidud Paide linnateatri mõte. „Tahtsime seda mõtet esimest korda avalikult katsetada ja kuulda, mida sellest arvatakse,“ rääkis Paide kultuurikeskuse direktor Ülle Müller. „Arutelust võtsid osa mõned teatri- ja muusikaakadeemia inimesed, hakkasime nendega koos mõtet edasi arendama. Käisime ka akadeemias ideed tutvustamas ja lavastajaid-dramaturge otsimas. Kõik tudengid esitasid oma visiooni Paide linnateatrist ja nende põhjal valisime välja kaks noormeest, kelle õpingid tahab linn sellest sügisest toetada. Kooli lõpetavad nad 2018, siis hakkaks teater tegutsema. Poisid tahaksid kohe ka kolm näitlejat kaasata!“ Hea tahte ja koostöö leping teatri- ja muusikaakadeemiaga on plaanis allkirjastada sel sügisel.

„Arvamusfestivali on kritiseeritud, et tulevad kokku ja lobisevad, mõõdetavat tulemust pole. Aga me ei tea, kui mitmed seal esile tõusnud ideed lõpuks teoks saavad!“ ütles Müller.

Teine hea näide on tema sõnul Paide arvamusnädal, mis festivalist õhutatuna sel kevadel esimest korda toimus. „Paide linn tahab hingata Arvamusfestivali vaimus. Arvamusnädalal tuleb välja, mille üle linnainimesed muret tunnevad, mis teemal nad tahavad kaasa rääkida,“ ütles Müller. Kõige jõulisemalt kerkis arvamusnädalal üles piisava vanemliku hoolitsuseta jäänud laste ja noorte teema. Üks eesmärkidest, tuua raskustes lastega tegelevad inimesed ja organisatsioonid ühe mütsi alla, on praeguseks täidetud ning töö käib kogukonnaliikmete paremaks kaasamiseks.

2014. aasta lõpus avas Paides uksed uuskasutuskeskus. MTÜ Uuskasutuse tegevjuht Katriin Jüriska tunnustab Arvamusfestivali korraldajaid selle eest, et nad toovad tähelepanu väikelinnadele. „See julgustab ettevõtjaid vaatama ka väljaspoole Tallinna ja Tartut. Eelmise aasta lõpus avasime kaupluse ka Narvas, kus toimus esimest korda eelarvamusfestival. Nii et teatud mõttes käime Arvamusfestivaliga ühte sammu,“ ütles ta muheledes.

Esimene aasta Paides ei olnud Jüriska sõnul kerge, ent nüüd läheb juba oluliselt rõõmsamalt. „Saime selgeks, et väikelinnades on käima tõmbamise aeg pikem. Teine aasta on andnud meile julgust vaadata teistegi väikelinnade poole. Täna julgen juba öelda, et kui on kannatust ja ressurssi sisseelamisaeg üle elada, siis on väikelinnadel potentsiaali küll,“ sõnas ta.

Seda, et Arvamusfestival on toonud Paidesse palju inimesi, kes pole siia kunagi varem sattunud, peab linnale suureks plussiks vabatahtlik Liisa Hendrikson, kes korraldab kolmandat aastat festivalikorraldajate ja -külaliste majutust. „Täna on Paide tuntus kindlasti suurem kui enne esimest festivali. Vähemalt kord aastas on välja müüdud kõik majutuskohad Paides ja selle ümbruses, ka kõige kallimad. See on kohalikele majutusettevõtetele suurepärane võimalus näidata ennast parimast küljest, et inimesed leiaksid sinna tagasitee ka muul ajal. Sama kehtib toitlustusettevõtete kohta,“ arutles Liisa. „Aasta-aastalt on kohalikud muutunud avatumaks ka kodumajutuse suhtes ja pakuvad festivalikülalistele lahkesti öömaja. See näitab külalistele Paidet täiesti teisest küljest ja neile võib hakata siin nii meeldima, et tulevikus plaanivad ehk siia elamagi kolida. Paide on ju elamiseks ideaalne koht!“

Foto: Anna Markova

Järvamaa turismiinfokeskuse infokonsultant Piret Sihver püüab suvel olla, nii palju kui vähegi võimalik, maakodus, ent Arvamusfestivali ajaks tuleb ta tingimata Paidesse.

Pireti meelest annab festival paidelastele põhjust uhkust tunda: „Paide on pildil ja kaardil ning seda festivaliga, mida mujal ei tehta. Keegi ei saa hiljem meenutades mõelda, et käisin küll ühel Arvamusfestivalil, aga mis linnas see küll olla võis. See on nagu Sorbonne’i ülikooli suvelaager! Seltskond, kes Arvamusfestivalil käib, on hoopis teine kui folkfestivalidel. Noored, natuke poliitikateadlikud, kes mõtestavad, kuhu tulevad,“ arutles ta. „Ja kui keerad varahommikul raadio lahti ja Märt Treier alustab „Vikerhommikut“ tervitusega Paidest – on ikka uhke tunne küll!“

Seda, et Paide võibki tõepoolest olla festivalilinn, tajus Piret esimest korda eelmisel aastal festivali lõppüritusel NO teatri Tantsulaagris. „Laupäeva õhtul on linn võõraid inimesi täis: nad ei läinudki koju, vaid voogasid mööda tänavat kesklinna tantsulaagrisse! Kui varem on püütud siin midagi põlve otsas teha, siis nüüd on siin tõeline festival! Saame hakkama küll! Muidugi on palju välist abi, aga ka need inimesed on sõnumiviijad ja saadikud, kui räägivad, et lähevad nädalaks Paidesse,“ jutustas ta.

Esimesest festivalist on Piretil meeles ühe ettevõtja pisut skeptiline ütlus, et ega see mäe peal toimuv vist all-linna jõua: all on ikka kell viis õhtul kõik uksed kinni, ainult tühi kilekott lendab mööda tänavat. „Aga nüüd vallutab festival aina rohkem ka kesklinna, ettevõtjad plaanivad neiks õhtuiks üritusi, hoiavad kohvikud lahti, vaatavad, et tänavad oleks toole täis. Ja milline kasu linnakodanikele! Neile, kes pole nagu Herbert Ving, kellel linn on täis pargitud, poes toit otsas, elutoapõrand sugulaste madratseid täis ja veearve tuleb suurem, nende silmaring avaneb tohutult! Arvamusfestivalil kuuleb paljusid seisukohti ja arutlusi, milles saab ka ise osaleda: see on ju kohalikele tohutult arendav ja avardav!“

Hea arutelu ei sünni iseenesest. Selleks ei piisa ainult huvitavatest arutlejatest ja heast teemast, olulist rolli mängivad ka moderaatorid, kes juhivad arutelu. Modereerimisest ja arvamuskultuurist räägivad Arvamusfestivali vabatahtlikud Annika Uudelepp ja Margo Loor.

Annika ja Margo eelmisel aastal erakonnajuhte modereerimas. Foto: ERR

Hea arutelu alustalaks peavad Annika ja Margo üksmeelselt seda, et arutelu juht paneb alguses enda jaoks paika arutelu iva, mille ümber arutelu kujuneb. „Kui eesmärki pole, siis tuleb sellest selline jututuba, mis käib kuidagi juhuslikult teemast teemasse,” arvab Loor. Just vastavalt paika pandud eesmärgile saab hakata ülejäänud arutelu üles ehitama.

Annika ja Margo modereerisid eelmise aasta Arvamusfestivalil erakondade esimeeste debatti. Aruteluks ettevalmistumine võtab tunduvalt rohkem aega kui arutelu ise – seetõttu alustasid nad ettevalmistustega kaks kuud enne festivali. Arutelu disaini käigus mõeldi läbi, kellega millest rääkida ja mis on arutelu fookus. Seejärel sai hakata kontakte looma. Moderaatorid pidid eri teemadega tutvuma, debatis osalenud poliitikutega suhtlema ning neile toimuvat selgitama. Loodi detailne arutelu stsenaarium, kus oli kirjas, kes millest mingil hetkel räägib, millised ülesanded antakse ja kui kaua iga tegevus aega võtab. Vahetult enne arutelu räägiti lava taga olulisemad asjad poliitikutega uuesti üle.

Hea arutelu – argumenteeritud ja kaasav

„Kui oled nagu tuulelipp, et kust tuul, sealt meel; mida mingi küsitluse tulemused parasjagu näitavad, seal meel, siis on keeruline head arutelu pidada,” lausub Margo. Seetõttu peab debatis osaleval inimesel olema kindel seisukoht, mida ta peab oskama veenvalt argumenteerida. Debatis ei tohi karta kuulata teiste poolte argumente ning peab olema julgust oma argumente kahtluse alla seada. Samuti ei tohi oma kriitikaga minna isiklikuks. Hea arutelu peab andma positiivse elamuse, püsima fookuses ning seda peaks olema võimalik sisukalt kokku võtta.

“Äärmused on keerukad,” sõnab Annika. Sel põhjusel peab arutelujuht eeltöö käigus endale selgeks tegema, milliste vaadetega inimesed debatis osalevad, et vastavalt sellele teemasid tõstatada. Samuti peab modereerimisel arvestama osalejate omapäradega – mõnda inimest on arutelus keerukam juhtida kui teist. „Neid inimesi, kes on ise väga-väga jutukad, on natukene raskem modereerida, sest nad ei anna isegi hingetõmbepausi, et midagi vahele küsida,” leiab Annika. „Samuti on keerukad väga kohmetud, arglikud ja sõnaahtrad inimesed.”

Arvamusfestivali erakondade esimeeste debati järel said Margo ja Annika kõige rohkem positiivset tagasisidet selle eest, et nad tõid osalejad oma tavapärasest rollist välja ning vältisid poliitilise telesaate formaati. „Me lubasime endale Margoga asju, mida üldiselt erakondade esimeestega arutelu korraldajad ei ole väga lubanud,” ütleb Annika. „Me kasutasime sellist mitteformaalsemat pingevabamat õhustikku ära teadlikult, me panime nad koos tegutsema.” Moderaatorid korraldasid Mart Helmele, Taavi Rõivasele, Kadri Simsonile, Margus Tsahknale, Andres Herkelile ja Jevgeni Ossinovskile ühise ajurünnaku, palusid välja tuua teineteise positiivseid omadusi, tarkade klubi stiilis ühise meeskonnana sõnastada Eesti ühiskonda edasi viivaid väärtuseid ja jagada oma aasta suurimat õpikogemust. „Me panime nad küllaltki dünaamilisse rolli, meil oli päris palju nii-öelda vilesid seal kasutusel,” lisab Annika. Ka teiste Arvamusfestivalil osalejate käest küsiti poliitikutelt kuuldud mõtete kohta tagasisidet.

Arvamusfestivali aruteludelt ei puudu lisaks esinejatele ja moderaatoritele kunagi teised festivalil osalejad. Mõnedes aruteludes oodatakse neilt lihtsalt kaasa mõtlemist, teistes aruteludes aga ka aktiivsemat osavõttu. Arvamusfestivalil on võetud omaette eesmärgiks kuulajate kaasamine. „Kuulajal on palju mugavam ja turvalisem mitte olla kaasatud aruteludesse,” lausub Annika. „Samas ei tahaks ka seda, et oleks rääkivad pead laval. Hea arutelu on selline, kus kuulajad ei pea olema täiesti passiivsed, kus kuulajatel on võimalik kuidagigi sync’ida ja reageerida.” Moderaator peab endale selgeks tegema, mis on osalejate kaasamise eesmärk – see võib olla kas tagasiside saamine, ideede saamine, diskussiooni sekkumine või lihtsalt nende aktiivsena hoidmine. Vastavalt sellele tuleb edasi mõelda, kuidas seda kõige mõttekam oleks teostada.

Seitse reeglit heaks aruteluks

Arvamusfestivalil osalejatele kehtib hea arutelutava, mis koosneb järgmistest punktidest:

1. Austame aega, arutelu juhti ja kõiki teisi festivalil osalejaid.
   2. Tõestame, mida väidame.
   3. Kuulame – see on sama oluline kui kõnelemine.
   4. Oleme arutelus osalevate inimeste suhtes hinnanguvabad.
   5. Reageerime mõtetele, mitte isikule.
   6. Keskendume lahendusele – kriitikal peatume lühidalt, seejärel pakume lahendusi.
   7. Võimalusel ei kasuta me aruteludes esitlusmaterjale – las kõneleb inimene, mitte PowerPoint.

„Need on mõistliku ühiskonna mõistlikult teineteisega rääkimise reeglid. Välja arvatud see PowerPointi punkt, see on festivali jaoks,” sõnab Margo. Hea arutelutava sõnastati soovina, millisena tahetakse näha arutelusid nii Arvamusfestivalil kui ka ühiskonnas. „Aga me ei ole mingid arvamuspolitseid. See on hea tava — me soovitame ja loodame, aga me ei kontrolli, ei keela ja ei karista,” lisab Margo. Ta avaldab lootust, et hea arutelutava kandub edasi Eestisse laiemalt.

Margo ja Annika hinnangul on Eesti ühiskonnas toimuvas avalikus debatis mõningaid puudujääke, mida saaks ja tuleks arendada. „Tõestame, mida väidame. Võta suvaline arutelusaade või arvamusartikkel ja vaata, kui palju seal on tõestust. Pigem näpuotsaga,” lausub Margo. „Me oleme jõudnud faasi, kus meil väidetele lisanduvad selgitused, aga tõestustest on enamasti ikkagi päris palju puudu, kui me võrdleme seda Briti või Ameerika avaliku arutelu pidamise kultuuriga.” Margo ja Annika on ühel meelel, et tuleks ära lõpetada isiklikud rünnakud ning oluline oleks hakata julgemalt välja ütlema konkreetseid seisukohti, mida ollakse valmis argumenteeritult kaitsma.

„Mulle tundub, et mõnikord avalikes aruteludes pannakse auru sellisele „Kas ma näen äge välja?” küsimusele,” arvab Annika. „Kalambuuritsetakse, püütakse kellegi arvelt teravusi loopida, teha mingeid natuke sarkastilisi nalju.” Annika sõnul pole see sisukas, vaid pigem domineerib meelelahutuslikkus. „Nii kaua kui see domineerib, siis ma arvan, et nii kaua me polegi lõpuni rahul. Kaasahaaravus ja meelelahutuslikkus ei peaks tulema enesenäitamisest ja teistele ärapanemisest, vaid eelkõige sisust.”

Arvamusfestival oleks juba natuke nagu käes, kirjutab osalusvormide labori eestvedaja Inga Jaagus. Vähemalt paistab kõik väga käegakatsutav, kui osa võtta mõnest töötoast ja märgata-kuulata mõnusat suminat, mis saadab arutelukorraldajate teematutvustusi.

Märtsi lõpus esmakordselt arutasid arutelualade korraldajaid oma ideid. 10. juuniks peab aruteluaala plaan lõplikult valmima. Foto: Kärt Vajakas

Aprilli lõpus algasid Arvamusfestivali töötoad. Esimene neist oli aruteludisaini oma, mida viis läbi Anna SpeakSmartist. Töötoa eesmärk oli n-ö mootori käivitamine, et  kohe algfaasis saaks kõik olulisemad komponendid arutatud.

Maikuus toimuvad osalusvormide töötoad: üks neist on juba toimunud, kaks alles ees. Käisin esimeses töötoas kohal, et tegevust oma silmaga kaeda. Kuigi esialgne kavatsus oli pigem töötuba kõrvalt jälgida ja siis sellest kirjutada, haarasid soojendus- ja kaasamisülesanded ning arutelud mindki, nii et vaatleja-kirjutaja kogemusest sai sujuvalt osalejakogemus, nagu osalusvormide töötoas peabki.

Osalusvormide töötube  korraldavad Kerttu ja Laura osalusvormide labori tiimist. Kui kunagi tulevikus peaks keegi kirjutama Arvamusfestivali ajaloost ülevaate, siis Kerttu ja Laura võiksid selles olla mainitud kui festivali tõenäoliselt esimese üleni kaasava arutelu läbiviijad. Aasta oli siis 2014 ja aruteluteemaks „Milline on huvitav kool?“.

Kerttu ja Laura panid oma töötoas osalejad mõtlema, miks arutelu publikut arutellu kaasata ning kuidas seda teha. Liljan Seesami kindlustusfirmast võttis muljed kokku nii: „Üks põhilisemaid aspekte, mis minu jaoks osalusvormide koolituse käigus välja koorus, oli see, et kuna meie arutelu üheks eesmärgiks on saada võimalikult palju erinevaid arvamusi ning tähelepanekuid, on hästi tähtis, et kõik arutelus osalejad tunneksid end võrdsetena ning hästi – iga seisukoht on oluline.“

Märksõna „võrdsus“ jäigi esimesest osalusvormide töötoast enim kõrvu. Kõige tähtsam kaasava arutelu eeltingimus on luua õhkkond, kus tahetakse kuulda erinevaid arvamusi ja kõik arvamused on võrdsed. Tegime prooviks läbi mõned seesugust õhkkonda loovad ja toetavad võtted  ning jõudsime arusaamani, et väga tähtis roll on arutelu moderaatoril.

Pärast osalusvormide töötube ongi juuni alguses moderaatorite töötoad, mida viib  läbi Marleen SpeakSmartist. Need on mõeldud just neile, kes päriselt hakkavad Paides arutelusid suunama. Moderaatorite töötubadest järgmine samm ongi juba festival!

Link töötubade infole AFi kodulehel: https://2019.arvamusfestival.ee/arutelu-korraldajale/enne-festivali/koolitused/

Narva [eel]arvamusfestivali esimene arutelu kandis pealkirja “Sa vaene hüljatud Ida-Virumaa”. Foto: Anna Markova

Vihmasajus kulgenud arutelul Narva ja kogu Ida-Viru regiooni arenguperspektiivide üle jagasid mõtteid lisaks Siim Kallasele ka ettevõtja, ekspeaminister Tiit Vähi, Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand ja välisminister Marina Kaljurand.

Kallas märkis, et 25 aastat tagasi oli Eesti suurte võimaluste maa. Piirid avanesid, kapital tuli sisse ja transiit õitses. “Kuigi elu on täna palju parem kui 25 aastat tagasi, on paljud võimalused edasi liikumiseks piiratud.”

Kallas pakkus välja, et Narva võiks muutuda väga tõsiseks logistikakeskuseks. “Ida-Virumaal on suured ettevõtted, mis on ka edukad – energeetika valdkonnas eelkõige, aga kasuks võivad olla suunad, mis avardavad piirkonna rahvusvahelisi võimalusi, suurendavad atraktiivsust nii ettevõtete kui inimeste jaoks. Üks võimalus Ida-Virumaa majandust ergutada on kaasaegsete transpordi- ja logistikakeskuste arendamine. Sillamäe sadam on juba palju teinud sellise keskuse arendamiseks.”

“Kui vaadata arenevat tervikut – Sillamäe sadam, tööstuspargid, tundub mulle, et üks asi võiks veel olla. See on lennujaam,” lausus Kallas. “Miks mitte rajada Narva lennujaam? Vaba maa-ala on tõenäoliselt olemas, vaja on ehitada lennurada ja lennujuhtimiskeskus. Vaadelduna lahus muudest arendustest pole lennujaamal eraldi suurt mõtet. Aga kombineerituna Sillamäe sadama, võimalike ladude, ümberpakkimise (internetikaubandus!), ümbertöötlemise keskustega võiks sellest midagi Zaragoza või Leipzigi taolist tekkida.”

“Transpordi- ja logistikaettevõtete lähedus niisugusele suurele keskusele nagu Peterburi on täiendav võimalus osutada tailor-made teenuseid ka selle keskuse klientidele. Sedasorti teenused on transpordi- ja logistikavaldkonna kiiresti arenev suund,” rääkis Kallas

Välisminister Marina Kaljurand märkis seepeale, et meie transiit Venemaale ei muutu kunagi selliseks, nagu see oli enne aastat 2007. Tema sõnul on Venemaa välja ehitanud oma sadamad ja logistika ning tahab toetada oma ettevõtteid. “Teine põhjus on poliitliline: sanktsioonid reaktsioonina Krimmi okupeerimisele. Ja see ei olnud meie initsiatiiv. Me peame minema uutele turgudele, avama uusi turge,” leidis Kaljurand.

Ettevõtja Tiit Vähi nimetaks Ida-Virumaad mitte vaeseks, vaid rikas-vaeseks ning kutsus üles ressursse oskuslikumalt kasutama, mis aitaks piirkonnal areneda.

Vähi kiitis Kallast, kes nimetas Peterburgi ja viit miljonit inimest. Tema hinnangul on Narva ja Ida-Virumaa geograafiline asukoht meie võimalus. “Loomulikult üle piiri küll saa, aga võiks paremini saada. Ma ütlen, et see suur sein piiril on paljuski meie endi ehitatud. Kui see on meie endi ehitatud, siis me muutume tupikmaaks. Sillamäe sadamale tulijad lähevad ära ja ütlevad, et tuleme jälle, kui on ehitatud sild ja tupikut enam pole.”

Kallas ja Vähi olid ühel meelel selles, et Sillamäel on potentsiaali Antwerpeni sadama sarnaseks. Kallase sõnutsi eeldavad Euroopa suurimate sadamate nagu Antwerpen ja Rotterdamväga suurt IT panust ja rolli.

Vähi leidis, et ettevõtluse toomine loob väärtuse, mida saab kõigiga jagada. Suured tehased on tema kinnitusel läinud, kuid mõned uued on ka ja sellele peab panustama. Vähi pakkus Sillamäe sadama nimeks New Antwerpen.

Kaljurand kutsus üles EAS-i vahendeid kasutades ettevõtlusega alustama. “Riigil on vahendid, vaadake EAS-i kodulehte, vahendid on olemas. Väikeste firmade loomise jaoks saab riigilt abi, tulge ja küsige, teile annab nõu majandusministeerium, suunab teid õigele infole. Kasutage neid võimalusi!”

Indrek Tarand märkis, et tema ja Urmas Paet saatsid peaministrile kirja, kus soovitasid kohanemisfondist Ida-Virumaa põlevkivi sektori koondamiste tarbeks raha küsida, sest seda teeb isegi Air France. “Valitsus arvas, et ei saa. Prantsuse bürokraadid arvasid, et saab küll, kui öelda, et sektoris on suur kriis. Valitsus aga ei tahtnud, öeldes, et Töötukassal on raha piisavalt,” sõnas Tarand.

Arutelul tuli jutuks ka riigiasutuste toomine Ida-Virumaale ja mujale Eestisse. Marina Kaljuranna arvates töötab haridusministeerium Tartus väga hästi. “Justiitsministeerium on otsustanud, et paar osakonda tuleb Narva,” lisas Kaljurand

Samuti vahetati mõtteid haridusasutuste Narva toomise teemal.

Kas Narva vanalinna võiks taastada?

Siim Kallas püstitas idee Narva vanalinna taastamisest. Kallase sõnul ehitatakse Euroopas üles mitmeid maatasa tehtud linnu ja paleesid. “Miks mitte teha seda Narvas, kus oli väga ilus põhjamaine baroki vanalinn. Narval oleks turismiobjektina suur tulevik, kui selline asi ette võtta.”

Tänase arutelu “Sa vaene hüljatud Ida-Virumaa” fookuses olid senised Narvat ja regiooni laiemalt puudutanud riiklikud otsused ning tegevuskava edaspidiseks – kas riik on seni Ida-Virumaal toimetanud heaperemehelikult; kuidas ja kas peaks pehmendama sotsiaalset surutist piirkonnas; kas lahendus regiooni probleemidele peitub suhete kordaseadmises idanaabriga; kuidas praegusest olukorrast tulla välja jne. Arutelu juhtis endine pikaaegne Tartu ülikooli Narva kolledži direktor Katri Raik.

Ida-Virumaa inimeste ja organisatsioonide koostöös korraldatud Arvamusfestivali eelürituse [eel]arvamusfestivali eesmärk on luua erakonnapoliitiliste eesmärkideta arutelu- ja mõttevahetuspaik, mille eesmärk on arendada arutelu- ja suhtluskultuuri ja inspireerida Ida-Virumaal elavaid inimesi oma elu mõjutavatel teemadel mõtlema, sõna sekka ütlema ja muutusi ise eest vedama.

13. augustil aset leidev Paide arvamusfestival toimub tänavu juba neljandat korda. Esimest korda korraldati Narva [eel]arvamusfestivali mullu kevadel.

Narva [eel]arvamusfestivali esimene arutelu kandis pealkirja “Sa vaene hüljatud Ida-Virumaa”. Foto: Anna Markova

“Mis on väikese riigi eelis – hea haridus. Mina väidan, et Narvas on tehtud väga palju selleks, et siin inimesed saaksid hea hariduse, on see kutsekeskkool, kolledž, kaks riigigümnaasiumit,” rääkis ta.

“Mina julgustaks kõiki olema veel aktiivsemad ettevõtluses. Tegelikult Eesti riigil on vahendeid. On olemas toetusmehhanisme, stardikapitale, nõustamisvariante. See, millega oleme üles kasvanud, et kui midagi läheb halvasti, siis seda tuleb põdeda surmani, pole õige. Midagi võibki vahel valesti minna, aga oluline on sellest õppida ja proovida teinekord selle tarkusega, mida esimene kord saadi, ka siis, kui kõik ei õnnestunud nii nagu peab,” lisas ta.

Kaljurand märkis, et piirkond saab areneda ainult siis, kui tehakse koostööd ja head mõtted peavad tulema ka kohapealt.

Allikas: err.ee

Ei mingit poliitkorrektsust ega võltsvagadust – just selliste sõnadega tervitas “Maale elama” liikumise eestvedaja Ivika Nõgel tallinlasi laupäevasel “Maale elama” messil Telliskivi loomelinnakus. Et Arvamusfestival oli maaelu positiivses valguses tutvustaval messil esindatud, vaatame järgi, milles seisneb kahe esmapilgul üsnagi erineva ettevõtmise koostöö ja ühisosa.

Moderaator Kai Klandorf, Paul Nurme, Riinu Lepa ja Mihkel Kangur. Foto: Kadi Prants

“Kuna suvel käisime “Maale elama” tiimiga esmakordselt Paide Arvamusfestivalil, siis see inspireeris võtma Arvamusfestivali formaadi sel aastal messi programmi,” ütles “Maale elama” eestvedaja Ivika Nõgel. Traditsiooniliselt on igal aastal messil olnud intellektuaalne osa – kui siiani olid need olnud seminarivormis, siis tänavu võeti kasutusele aruteluformaat ning sellega kaasnev hea arutelutava. “Sel aastal tundsime, et teemakäsitlused peaks olema rohkem arutlevad ja võimaldama ka publikul kaasa rääkida,” sõnas Nõgel.

Nageli sõnul ei ole “Maale elama” eesmärk pelgalt maal elamist promoda, vaid näidata seda sellisena, nagu see päriselt on. “Kolmveerand [aruteludel osalevatest] ekspertidest on “uusmaakad”, kes on isiklikult linnast maale kolimise läbi teinud. Samas on messi korraldajad igal aastal esinema kutsunud ka skeptilisema vaatega inimesi. “Maaelu ei sobi kõigile ja seetõttu on hea tulemus ka see, kui mõni jätab vale otsuse tegemata,” tõdes Nagel.

Et anda Arvamusfestivali fännidele aimu, milline üks hea maaelu puudutav arutelu olema peab, võtame kokku “Maale elama” messi esimese arutelu.

Kus on väiksem jalajälg – maal või linnas?

Rohelisest eluviisist rääkides ei saa üle ega ümber ökoloogilisest jalajäljest ehk sellest, kuidas inimeste elustiil mõjutab maakera jätkusuutlikkust. SpeakSmart arutelu moderaator Kai Klandorf uuris ekspertidelt, milline on nende meelest roheline eluviis. MTÜ Mauri Põliskodud eestvedaja Paul Nurme sõnul tuleb olla teadlik keskkonna vajadustest, sest selleta on puhtasse keskkonda sobitumine väljakutse. “Kuidas luua keskkond, kus kolme põlvkonna pärast saab öelda: teate, meil on kõik hästi? See on teema, mis on väga oluline,” sõnas Nurme.

“Me kasvatame peale uue põlvkonna, kelle jaoks see [roheline eluviis] on osa elust,” ütles Mihkel Kangur, Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu dotsent. Kangur on säästva arengu temaatikaga kokku puutunud üle kümne aasta ning leiab, et rohelise mõtteviisi juurutamisel on suur roll koolil. Ka Nurme sõnul on oluline lapsi juba kooliajal teadlikult tarbima õpetada. “See, mis toimub põhikoolis ja gümnaasiumis, hakkab pikemas perspektiivis kujundama seda, milliseks elu meil muutub,” tõdes Kangur.

Kolmanda eksperdina osales arutelul Riinu Lepa, ökokogukonna Väike Jalajälg eestvedaja. Tema sõnul on oluline mõista, et keegi meist ei ole teistest parem ja kellegi vajadused ei ole teiste omadest olulisemad. “Roheline mõtteviis saab toimida siis, kui inimesed omavahel suudavad koostööd teha,” ütles Lepa. “Efekti loob koostöö ja ühistegemine.”

Nii Nurme, Kangur kui Lepa arvavad aga kirjutaja jaoks veidi üllatuslikult, et globaalses mõttes on inimeste elamine suurtes linnades parem kui elamine maal – nimelt on linnas elades inimese ökoloogiline jalajälg väiksem. Kui inimene ei taha ega oska võtta vastutust oma käitumise ees, siis linnades on olemas struktuurid, mis seda tema eest teevad. Samas aga pole Eesti kontekstis linna- ja maaelu erinevus väga suur ning mõlemas võivad jalajälgede kontrastid ulatuda ekstreemsusteni. “Viimsi on ju ka maa, milline on sealsete elanike jalajälg, millest nad enamuse kulutavad teel Tallinna kesklinna?” küsis Kangur ning lisas, et kõik on suhteline – nii linnas kui maal elades on võimalik jalajälg väikseks, aga ka tohutult suureks ajada.

Rääkides eestlaste keskkonnateadlikkusest oleme me tohutult rohelised inimesed: me tunneme Euroopa keskmisest enam taimi ja loomi ning teame üldiselt palju rohkem keskkonna kohta. See-eest oleme me keskkonnakäitumise poolest Euroopa viimaste seas. “Keskmiselt oleme suhteliselt ignorantne rahvas, sest meid on õnnistatud maailma ühe parima elukeskkonnaga. Me seetõttu ei märka keskkonnaprobleeme,” sõnas Kangur. Seetõttu on Lepa sõnul keskkonnateadlikel inimestel olla teistele eeskujuks, näiteks luua ka linnakogukondades keskkonda väärtustavaid ettevõtmisi. Samas ei ole muutused kiired. “Võib ju panna inimest talukaupa ostma, aga kui ta sellest aru ei saa, on see muutus ainult ajutine. Püsivate muutuste jaoks läheb aega,” tõdes Lepa. Ka Nurme arvates on siin oluline roll eeskujul. “Kui meil on positiiseid eeskujusid, kus nähakse, et teistmoodi on võimalik, siis teadlikkus tõuseb,” sõnas Nurme. Seega on oluline inimesi innustada oma valikute üle mõtlema, ja seda juba üksikisiku tasandil. Mida teadlikumad me oleme, seda suuremad on muutused.

Praeguseks hetkeks oleme tuttavaks saanud kommunikatsioonitiimi, turundustiimi ja arendustiimiga. Kui aga ei oleks programmitiimi, ei oleks Arvamusfestivali – lihtsustatult öeldes on just programmitiim see, kes loob Arvamusfestivali arutelude programmi. Selle nimel, et Arvamusfestival tõepoolest oleks ühiskonnaülene, isetekkeline ja kaasav, töötavad programmitiimi kolme alatiimi vabatahtlikud juba ligi viis kuud. Vaatame lähemalt, mida teevad need inimesed, kelle töö läbi koos üle saja partnerorganisatsiooniga valmib Arvamusfestivali selleaastane programm.

Programmi koordinaator Liisa Rohila, programmijuht Maiu Lauring, programmijuht Ott Karulin ja arutelualade tugitiimi juht Sandra Sillaots. Foto: Kärt Vajakas

Mis on arutelualade tugitiim?

 “Tugitiim on nagu Arvamusfestivali nägu meie partneritele,” ütles Arvamusfestivali programmitiimi juht Maiu Lauring. Arutelualade tugitiim tegeleb just sellega, millele tema nimi vihjab – tugitiimi ülesanne on toeatada partnerorganisatsioone arutelude toomisel Arvamusfestivalile ning olla kontaktisikuks ja suhete hoidjaks arutelude korraldajatele. Tugitiimi töö algas juba veebruaris, kui esimene ja vahest kõige mahukam tükk tööd hõlmas avalikust ideekorjest laekunud üle 330 idee läbitöötamist. Tugitiim koondas ideed katusteemade alla, suhtles meediakanalite ja erakondadega ning nii sündis esialgne arutelualade plaan, millest juuni lõpus valmib festivali programm. Ent sellega tugitiimi töö ei piirdu. Nimelt on festivali järel tiimil oluline roll saada partneritelt tagasiside, et sellest õppida ja järgmisel aastal veelgi parem Arvamusfestival teha. Seda kõike teevad tugitiimi kümme vahvat vabatahtlikku, kellest igaüks vastutab kokku 3–6 aruteluala eest – need inimesed on tiimijuht Sandra Sillaots, Svetlana Stsur, Crisely Apri, Annika Trummar, Maria Laanjärv, Jaana Kalinistova, Indrek Tark, Liina Osila, Riina Soobik ja Kaira Västrik.

 Mis on osalusvormide labor?

 “Me tahame anda inimestele kvaliteetsetes, tasakaalukates, kaasavates, sisukates ja inspireerivamates aruteludes osalemise kogemuse,” rääkis programmitiimi juht Maiu. Just nimelt selleks, et arutelukultuuris midagi muutuks, nügivad osalusvormide labori vabatahtlikud eesotsas tiimijuht Inga Jaagusega korraldajaid raamist välja mõtlema ja looma senisest paremaid arutelusid. “Labori tiimis töötame kahes suunas: korraldame töötubasid, et toetada organisatsioone nende arutelu ettevalmistamisel, ning labordame ehk mõtleme uusi aruteluvorme, mida festivalil katsetame,” rääkis Inga oma tiimi ülesannete kohta. Kui töötubade läbiviimisega on tiim juba alustanud – aruteludisaini töötoad on juba toimunud, kohe algavad osalusvormide ning juunis modereerimise töötoad – siis labordamisega hakkab tiim aktiivselt tegelema lähiajal. Kuna osalusvormide labor teeb koostööd SpeakSmart väitluskoolitusega ja viib läbi varasemast rohkem koolitusi partneritele, on tiimiga seotud lausa 15 motiveeritud inimest (ja see arv on kasvamas) – lisaks Ingale ka Katre Sai, Teibi Torm, Helina Loor, Kerttu Sepp, Laura Tomp, Anna Karolin, Sten Andreas Ehrlich, Margo Loor, Marleen Pedjasaar, Kaspar Kelder, Kai Klandorf, Sigrid Solnik, Lauri Kriisa ja Selene Gnadenteich. “On nii mitu aastat Arvamusfestivaliga seotud inimesi kui ka esimest korda meeskonnas olijaid – ka mina ise olen Arvamusfestivali tiimis esmakordselt,” ütles Inga labori koosseisust rääkides. “Labori tiim on selle aasta parim labori tiim, just selline, nagu olema peab!”

 Mis on analüüsitiim?

 “Esimesed tunded olid, et oi, kui suur Arvamusfestivali vabatahtlike tiim ikka!” võttis Virve Kass kokku oma emotsioonid seoses vabatahtlikuks olemisega – Virve on nimelt analüüsitiimis vastutav tagasiside kogumise eest. Kui Arvamusfestival saab läbi, võtab just analüüsitiim kokku selle, mida oleme püüdnud tänavusel festivalil saavutada. “Analüüsitiimis on olulisel kohal koostöö ja suhtlus teiste tiimidega, kes annavad meile sisendi, mille kohta nad käesoleval aastal tagasisidet sooviksid,” rääkis Virve. Muuhulgas viib analüüsitiim läbi tagasisideküsitluse festivalikülastajatele, kogub arutelualasid korraldanud partneritelt tagasiside ning vaatleb arutelusid, et saada ülevaade, mis päriselt ja kui hästi kohapeal toimub. Kuigi festivali ajal aitavad tagasisidet koguda ka sotsioloogiatudengid ja Swedbanki vabatahtlikud küsitlejate ja vaatlejatena, korraldavad põhilist tagasisidet siiski Virve ja tiimikaaslane Silver Sillak. “Kui üks meist enam ei jõua, siis teine utsitab jälle ja motiveerib. Oleme mõlemad sel aastal esimest korda festivalil vabatahtlikud!”

See aga ei tähenda, et analüüsitiim vaid kahe inimesega piirduks. Kuna tänavu on Arvamusfestivalil esmakordselt plaan arutelusid talletada, näevad selle nimel vaeva tublid vabatahtlikud Margo Loor, Jannus Jaska ja Henri Laupmaa. Mida täpsemalt arutelude talletamine endast kujutab, saab teada juba kolme kuu pärast Arvamusfestivalil!

Programmi koordinaator Liisa Rohila, tugitiimi liige Indrek Tark, tugitiimi liige Crisely Apri ja tugitiimi juht Sandra Sillaots. Foto: Kärt Vajakas

Kuni aprilli lõpuni juhtis kogu programmitiimi tegevust Maiu Lauring, kes on arutelualadega tegelenud Arvamusfestivali esimesest aastast alates. Nüüd aga on Maiu kodus lapsepuhkusel ning juhtimise võttis üle festivali loominguline juht Ott Karulin – nii on kogu festivali sisuloome ühe inimese käes ja arutelude programm varasemast veelgi tugevamas sünergias kultuuriprogrammiga. Soovime edu nii Maiule kui Otile ning jääme ootama Arvamusfestivali, mis toimub juba kolme kuu pärast!

Kommunikatsioonitiimi vabatahtlik Jakob tööhoos. Foto: Tauno Tõhk

2015. aasta kevadel oli mul au osaleda Arvamusfestivali tolleaegse kommunikatsioonijuhi Liis Kängsepa Tallinna Ülikoolis loetud uudisloo kursusel. Esimese kursuse elevil ajakirjandustudeng nagu ma olin, hoidsin silmi ja kõrvu lahti võimalike praktikakohtade osas eelolevaks suveks. Ja täiesti ootamatult mainis Liis, et Arvamusfestival otsib endale kommunikatsioonivabatahtlikke. Otsustamiseks kulus umbes täpselt nii kaua aega, kui sõidab tramm Tallinna Ülikooli juurest Telliskivi tänavale. Olles trammist maha astunud oli mul selge, et minust võiks tõepoolest saada Arvamusfestivali vabatahtlik. Tõsi, ei saa just öelda, et oleksin festivalist enne seda aega kuigi palju teadnud – loomulikult olin ma näinud meedias festivali kajastamist, kuid pikemalt Paidesse, rääkimata siis festivalile, ma enne sattunud polnud. Seega oli aeg avada Gmail ning vajalik kiri Liisile teele panna.

Nii leidsingi end ühel päeval Arvamusfestivali kommunikatsioonimeeskonnas, toomas lugejateni lugusid kõikidest põnevatest aruteluteemadest, inimestest ja sündmustest, mis kokku moodustavad Arvamusfestivali. See oli üks vahva aeg. Sain anda panuse Eesti ühe ägedaima ühisürituse valmimisse kirjutades lugusid ja tehes intervjuusid terve suve läbi. Ka hommikul kell kuus Tartusse sõitvas bussis või pärastlõunases Saaremaises päikeses kärbseid tõrjudes sain aidata festivaliblogisse postitatud kirjutistest mosaiigikildude abil festivali tervikpilti kokku kleepida.

Ja siis saabus august. Koos festivaliga. Mäletan, kui istusin Arvamusfestivali pressikeskuses, viimistledes järjekordset festivalieelset lugu, ja avatud aknast kostis erinevatelt arutelualadelt muudkui “üks-kaks” mikrofonidesse hüüdmist ning rõdudelt kolistamist, kui seltskond tehnikuid internetti üles seadsid. Õhus hõljus midagi salapärast ja ootusärevat – nagu enne sünnipäevapidu, mil laud on juba kaetud, kuid külalisi veel ei ole. Kauaks meile seda rahu ei antud, sest külalised tulid. Mitte kümne ega saja, vaid tuhandete kaupa. Kaheksa, üheksa, kümme tuhat inimest voolas Paidesse aruteludel osalema.

Jah, need kaks festivalipäeva olid parajalt hullumeelsed ja kui neid praegu meenutan, meenuvadki lakkamatu jutuvada, rätsepiste ja murumätas ning läpaka klaviatuur, mida ennastunustavalt 12 tundi järjest toksisin. Ikka trepist alla arutelule ja trepist üles kirjutama. Trepist alla arutelule ja… Kuni järsku leidsin end festivali teise päeva õhtul Ekspress Meedia alal maas istumas ja rohukõrtest sõrmuseid punumas, minust mööda voolamas augustikuiselt sume festivaliõhtu oma lausekatkete, naeruturtsatuste ja heade mõtetega. “Vau, äge,” mõtlesin endamisi. “Nii mõnus!” Ja see tunne on mind tänaseni saatma jäänud. Just seetõttu saatsin vaevalt kolm kuud hiljem kirja, kinnitades, et soovin aidata valmis meisterdada ka 2016. aasta Arvamusfestivali.

Ja siin ma nüüd olen, kirjutamas tagasivaadet sellele, mis oli. Sel aastal on festival veelgi suurem, veelgi mitmekesisem ja vahvam. Seega on minu ja tegelikult kogu meeskonna käed ja jalad tööd täis juba täna, et festival valmiks. Tulekul on veel palju head, vahvat ja põnevat. Püsige lainel ning näeme juba peagi Paides!